Kesknädal: IRL otsustab koalitsiooni püsimise (ANDRES LAIAPEA, poliitikavaatleja)

02.05.2017Meediakajastus

13. mail valib Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) endale uue esimehe või -naise. Valitakse mitte üksnes isikute vahel, vaid ka seda suunda, kuhu erakond liikuma hakkab. Kaia Iva ja Helir-Valdor Seeder on küll mõneti sarnased, kuid nad esindavad siiski konservatismi erinevaid voole. Neist üks võib viia praeguse valitsuskoalitsiooni lagunemiseni.

Mõlemad kandidaadid on sündinud 1964. aastal, töötanud õpetajana ning olnud linnapead. Mõlemad tulevad Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnast, kuid erinevatest maakondades.

Viljandis sündinud Seeder kogus viimastel Riigikogu valimistel enam kui 4/5 saadud häältest Viljandimaalt, Türil sündinud Iva seevastu Järvamaalt.

Kuna Viljandimaal elab tunduvalt rohkem valijaid, siis oli erakonna kandidaatide nimekirja esinumbriks selles ringkonnas Seeder, kuid Iva häältepotis oli kõrvalmaakonnast saadud häälte osakaal suurem kui temal, ja erakonna saak Järvamaal protsentuaalselt parem kui Viljandimaal.

Juba 1990-ndate algusest poliitikas tegutsev Seeder on suutnud ehitada endale Viljandimaal üles tugeva toetusbaasi, aga Iva võimalik kandepind riigis tervikuna näib olevat laiem. Seetõttu ei saa hästi nõustuda väitega, nagu näitaks senised valimistulemused, et IRL saavutaks valimistel kindlasti suuremat edu, kui selle juhiks valitakse Seeder, mitte Iva.

Kui vaadata ainult nende poolt kogutud häälte arvusid, siis jääb analüüs nõrgaks. Tuleb vaadata ka nende arvude taga olevat matemaatikat. Pealegi ei ole tulevik mitte kunagi lihtsalt mineviku projektsioon.

Võrdselt tugevad kandidaadid

Mõlemad kandidaadid on juba kogenud poliitikud. Seeder töötas kümme aastat Viljandi maavanemana ja seitse aastat põllumajandusministrina. Ta on valitud neljal korral Riigikogu liikmeks ning on praegu erakonna volikogu esimees.

Tema kandidatuuri toetavad nii erakonna eelmine juht Urmas Reinsalu kui ka praegune parlamendifraktsiooni esimees Priit Sibul. Vana isamaalasena on Seeder jäijekindlalt rõhutanud, et IRL on rahvuslik-konservatiivne erakond, ning tema taha ongi koondunud nüüd nii erakonna rahvuslikum kui ka konservatiivsem tiib.
Iva kuulus samuti juba Isamaaliitu, aga astus sinna alles 1999. aastal. Tema on puutunud rohkem kokku nö. päriseluga ehk selle maailmaga, mis jääb väljapoole poliitilisi ametikohti. Ühtlasi on ta tegutsenud ka kohaliku omavalitsuse tasandil pikemalt kui Seeder, kes läks sealt esimesel võimalusel riigipalgale.

Samas pääses temagi juba kümne aasta eest Riigikokku, juhtis seal vahepeal isegi IRL-i fraktsiooni ja sai läinud aastal ministriks Vabariigi Valitsuses.

Ettepaneku kandideerida tegi talle erakonna naiskogu. Iva esindab erakonna liberaalsemat tiiba, mis on lähemal euroopalikule peavoolukonservatismile (mitte kinni dogmades, vaid praktilisi lahendusi otsiv).
Kui Seeder asetuks ühte ritta selliste meestega nagu Mart Laar ja Jaan Tõnisson, kes on mõlemad samuti pärit Viljandimaalt (IRL ei põlvne küll otseselt Tõnissoni parteist, kuid paljud vanad isamaalased peavad ennast tema poliitilisteks järeltulijateks), siis Iva oleks ilmselt rohkem võrreldav Angela Merkeli, Theresa May ja teiste selliste tänapäeva Euroopa konservatiividega.

IRL raskes seisus

Alles hiljuti ministriks saanud Iva loomulikult paati kõigutama ei hakka ning ongi juba teatanud, et ei näe põhjust ministrite hulgas vahetusi teha. Tema juhtimisel jätkaks IRL nüüd kindlasti valitsuses.

Praegu parlamendis konutav Seeder oleks erakonna esimehena aga hoopis teistsuguses positsioonis. Kuna ta esindab seda tiiba, mille jaoks koostöö Keskerakonnaga on juba niigi ideoloogiliselt raskem, siis võib-olla tunneks Seeder kohalike valimiste eel tugevat survet praegune valitsus põhja lasta?

Kas IRL-i langenud reiting selle mõjul tõesti tõusma hakkaks, see on omaette teema, aga lootus taas Keskerakonnale vastandumisega madalseisust välja tulla võib mõnelgi poliitikul kahtlemata tekkida. Loodetavasti seda siiski ei juhtu.

Esimene suurem katsumus on tõenäoliselt seotud riigi eelarvestrateegiaga järgmiseks neljaks aastaks, mille valitsus eelmisel nädalal juba heaks kiitis. See läheb selgelt vastuollu selle konservatiivse eelarvepoliitikaga, mida IRL on varem jutlustanud ja oma valijatele lubanud.

Erakonnal on ju väga keeruline tagasi võita kaotatud usaldust, kui nii põhimõttelises küsimuses tehakse selliseid kannapöördeid, millega on nüüd esinenud rahandusminister Sven Sester. Seetõttu võib oodata Riigikogus eelarveküsimustes suuremaid vaidlusi.
IRL on poliitiliselt raskes olukorras. See on praeguses valitsuses ainuke traditsiooniliselt parempoolne erakond, aga samas koalitsiooni kõige väiksem osapool ega saa oma tahet teistele lihtsalt peale suruda. Vähemalt mitte kõigis küsimustes. Lisaks on erakonna toetus vasakpoolsetele algatustele peletanud sellest eemale varasemad valijad.
Ükskõik, kes IRL-i juhiks valitakse, tema ees laual ei ole selliseid häid ja kergeid valikuid, mis erakonna kiiresti madalseisust välja võiksid tuua. Opositsiooniminek võib tunduda selles olukorras ahvatlev, aga pole üldse kindel, et see soovitud tulemusi annaks. Pigem võib IRL seal lihtsalt maiginaliseeruda.
Käesolev artikkel väljendab ühtegi erakonda mitte kuuluva autori seisukohti.