Kroonika: Ka kaos annab energiat, et elu erksalt elada!

12.03.2015Meediakajastus

Viktoria Ladõmkaja leiab, et Riigikokku pürgides on ta suutnud taas oma ellu külvata kaost, mis iseenesest pakub ju pinget, et elu erksalt elada. Tegelikkuses tähendab see aga tohutut närvikulu, mida võimendab veelgi mehest lahkuminek, lapsega kahekesi jäämine…

Isamaa ja Res Publica Liidu ridades Riigikokku kandideerinud Viktoria Ladõnskaja (33) närvid on viimasel kahel nädalal olnud pingul kui pillikeeled. Valimistejärgsel ööl uinus Viktoria teadmisega, et ta pääseb oma erakonnakaaslase Sven Sesteri ees napilt ühe häälega Riigikokku — Sester sai 1394, Ladõnskaja 1395 häält. Päev hiljem selgus, et kaks Ladõnskajale antud häält osutusid kehtetuks ja need tühistati. Arvesse ei läinud enam hääled, kus üks valija oli oma hääletussedelil ühe numbri maha kriipsutanud, ehkki Viktoria valimisnumber 389 oli sedelilt selgelt väljaloetav, teisel sedelil puudus aga tempel. Viktoria vaidlustas antud kahe hääle tühistamise ning kolmapäeval loeti nii Viktoria kui ka Sven Sesteri hääled taas uuesti üle — selgus, et Viktoria edestas Sesterit taas ühe häälega! Lõplik saldo kolmapäevase seisuga kujunes järgmiseks: 1393 häält Viktorial ja 1392 häält Svenil.

Intervjuu Viktoriaga toimus aga närvikulu kõrghetkel, kus polnud kindel, kas valimiskomisjon üldse võtab hääled üle lugeda.

Edestada ühe häälega oma erakonnakaaslast ja jääda järgmisel hetkel talle siiski ühe häälega alla ja Riigikogust välja -ilmselt tõsine närvidemäng?

Jah. Kui ma võtsin selle tee kaks-kolm kuud tagasi ette, oli minu jaoks oluline näidata, et ma saan pakkuda valijatele alternatiivi — et ei ole ainult Keskerakond vene kogukonna esindajaks. Samuti oli mulle oluline näidata, et vene taustaga kandidaati just IRLi ridades võib toetada ühtaegu nii eesti kui ka vene valijaskond. Ma tahtsin seda rõhutada, et see on reaalne. Ma taipasin, et sellega kaasneb risk kukkuda hoopis kahe valijaskonna vahele — et kumbki ei võta mind omaks. Eestlased võivad mõelda, et äkki ta ei ole siiski päris lojaalne ja patrioot, samas võivad venelased mõelda, et IRL ei ole ju kõikide stereotüüpide järgi nagu üldse nende erakond — et miks me peaksime tema poolt hääletama? Mina leian aga, et neil kahel valijaskonnal on teatud hulk ühiseid väärtusi ja sellelt pinnalt võiks koos edasi minna. Risk oli küll suur, aga kui selgus tulemus, number — näiteks IRLil oli Lasnamäe ja kesklinna piiril parem tulemus kui sotsidel —, siis see oli juba minu jaoks stereotüüpide purustamine.

Praegu on olukord muidugi absurdne. Läksin valimistele, et näidata — on võimalik saada Riigikokku valituks mõlema kogukonna poolt, aga nüüd selgub, et ikkagi ei ole… Isegi kui on hea häältesaak, ei ole võimalik. Kui minu eestlastest valijad rääkisid hiljem tehnilistest nüanssidest, et kuidas see tempel võis ühele sedelile panemata jääda, siis minu vene valijaid täitis hoopis teine arusaam — et ahh, nüüd sai tõestatud, et ei olegi võimalik. See tekitaski kõige masendavama tunde valimistele järgnenud teisel päeval, teisipäeval.

Kuivõrd suureks sa hindad oma šansse pääseda veel Riigikokku?

Ma ei hinda praegu oma võimalusi selle nurga alt, kas ma saan Riigikokku või mitte, vaid — kuidas selline asi oli võimalik. Ma esitasin protesti, et saada selgust, sest ma lihtsalt ei ole osanud vastata ka oma valijate meilidele — minu meilboksis oli kuskil kolmsada selleteemalist kirja, kus palutakse selgitust — mis toimub. Ma pean lugu Sven Sesterist ja IRList, ma pean lugu Sesteri valijatest — nad on kindlasti seda väärt, et nende esindaja oleks Riigikogus — aga ma pean nüüd ka enda valijatele ära seletama, et kuidas ja miks minuga nii läks. Minu eesmärk on saada selleks reaalseid argumente.

Närvid on pingul, aga millestki peab vahepeal ka leevendust leidma -suundud näiteks metsajooksule… nutad?

Nutan… selles mõttes, et jah, ma olen tõesti väga emotsionaalne inimene. Minu jaoks ei ole see üldse mingisugune mäng. Kuigi ma töötasin ajakirjanikuna ja üldse publicity kui selline on mulle tuttav, aga minu oma elu on seejuures kogu aeg ikkagi peidus püsinud ja ma ei ole iialgi nii suurt tähelepanu ja survet tundnud kui nüüd. Varem oli nii, et kui kirjutasin midagi, siis hiljem vaatasin, milline on vastukaja. Aga praegu, kus asjade areng on nii kiire, ei jõua ma seda enam jälgida, ma isegi ei tea, kus ja mis ja kui palju minust kuskil kirjutatakse. Eelmisel nädalal tundsin, justkui oleksin mingisugune filmitege-lane. Päriselt! Keegi ei usu ju, et päriselus võiks nii juhtuda — et sa võistled oma erakonnakaaslasega nii napilt häälte osas ja ühel päeval ilmub lehes, et Viktoria Ladõnskajale lõppesid valimised eduka finišiga, aga järgmisel päeval tulemus tühistatakse ja öeldakse, et Riigikokku läheb hoopis inimene, keda ta algselt edestas! See on nagu filmistsenaarium ja — muidugi on see pingeline.

Minu ümber on lähedasi inimesi, kes teavad ja tunnevad mind — et milline inimene olen ma reaalelus. Nendega suhtlemine aitab mind kohe kindlasti, sest nad ju kohe näevad neid emotsioone ja seisundit, mis minuga kokku ei lähe. Ja siis ma pigem räägin suu puhtaks — see aitab. Ma räägin lähedastele välja võib-olla ka selliseid asju, mida ma võõrastele ei ütleks. See on oluline, et probleem ei läheks sinu sees lukku, mis tekitaks omakorda kibestumist. Tihti on juba minu näost aru saada, millest ma mõtlen — nii et kohati ei olegi vaja, et ütleksin veel välja, mida ma mõtlen.

Ma olen ka inimene, kes läheb metsa või mere äärde. Merega suhtlemine on minu jaoks hästi oluline. Enne kui on oluline hetk minu elus või kui mul on valus, ma lähen kohta, mida tunnen ja millega olen seotud olnud terve elu. Näiteks Pirita randa, sinna, kus endisest Flamingo ööklubi hoonest saab alguse Viimsi poole mööda randa kulgev metsarada. Tavaliselt on seal veidi vähem inimesi kui promenaadil. Ja siis ma jalutan ja vaatan, kuidas näeb meri täna välja, kuivõrd tujukas ta parajasti on, millised on lained — ma olen selline inimene, kellele meeldib loodusega suhelda. Ma ammutan sealt energiat.

Sa oled tänagi kleidis, mis meresinine…

(Muigab) Sinine toon meeldib mulle vägagi. Eesti Ekspressi toimetuses visati ka nalja, et me teadsime, et sa lähed IRLiga — sa ju kogu aeg kandsid sinist. (Naerab.) Aga tegelikult see ongi minu lemmikvärv, mulle tõepoolest meeldib sinine.

Oled sa juba mõelnud, kuidas sa lähed edasi juhul, kui Riigikogu jääbki sinu ees suletuks?

Minu sõbrad ja lähedased teavad, et see on minu iseloomu eripära — ühest küljest olen ma inimene, kes tahaks kindlustunnet, väga selget ja planeeritud päevakava ja et oleks klaar, kust midagi tuleb ja kuhu midagi läheb, aga… Samas on minu teine pool selline, mis tahab, et elu oleks puhas nauding. Et elu pakuks kogu aeg kogemusi, iga päev erineks millegi poolest eelmisest. (Muigab.) Et oleks isegi kaose tunnet!

Sest ka kaos annab sulle energiat ja pinget, mida sa tegelikult võib-olla vajadki selleks, et elu erksalt elada. Ja mul ongi tegelikult kogu aeg sees selline konflikt, et ma ühest küljest kujutan endale ette, et mul on ilus ja valge maja, mille akende ees ripuvad kardinad, mille kangad ma olen ise valinud ja lõpuks neist ka kardinad valmis õmmelnud. Samas minu teine pool mõtleb kogu aeg poliitikale — et mul on ju idee, mida võiksin üritada teostada! Jah, see on risk, jah, see on hoopis teine ala, jah, mul puudub selleks reaalne kogemus, aga — ma võin seda teha, sest ma tunnen, et seda on vaja just praegu! Ja ma lähen ja teengi — võib-olla saan ise haiget, aga… Ma ütlen, et söö vähem, aga söö head toitu! See on võib-olla täpselt seesama — ela erksamalt, aga… võib-olla, jah (naerma puhkedes), seejuures on ka see võimalik, et ma söön sellega iseendal närvid seest ära!

Mul on kohati tunne, et mul on mitu elu, sest mul on ette näidata juba niivõrd erinevad kogemused, niivõrd erinevad alad ei ole minu jaoks enam võõrad. Ja paljud asjad, mis on üle elatud, annavad mulle võimaluse öelda, et jah — minu elu on huvitav. Samas on selles oma traagika, sest selline elu on hästi närviline, mistõttu tahaks sinna juurde ikkagi ka mingisugust kindlustunnet. (Muigab.) Nii et kogu aeg kahevahel!

Väga naiselik! Kummalt vanemalt sa oma emotsionaalsuse oled pärinud?

Seda on raske öelda, aga mul on teadmine, et mu vanemad toetavad mind alati. Samas on nende jaoks olulisem see, et minu elu oleks võimalikult stabiilne. Nad on alati mures, kui võtan ette mõne järjekordse eksperimendi, mis võib mulle endale haiget teha. Et okei, me saame aru, sul on ühiskondlikud eesmärgid ja need võivad olla olulised, aga kuhu jääd sina ise, kullakene? Ema mulle niimoodi räägibki, et Viktoria, sa võid olla viimane sinisilmne!

Nad elavad endiselt Kärberi tänaval?

Algselt me elasime kõik Kärberi tänaval, aga nüüd elavad nad Läänemere teel, tavalises Lasnamäe paneelmajas. (Viktoria ema on kindlustusagent ja isa meremees — toim)

Isa on sul tihti ära – seilab ookeanil?

Jah. Minu lapsepõlves tähendas isa merelt tulek alati suurt rõõmu ja kingitusi. Siis oli lõbustuspark ja… (Naerab.) Et isa tuleb ja annab kõike ja korraga! Ema on tegelikult olnud see, kes teab minu päriselust tunduvalt rohkem, ta aitab ja mõtleb kaasa, teab minu elu nüanssideni. Minu pere on mulle siiani väga oluline, ja perekonnatemaatika üldse.

Sa ütlesid, et istusid valimistulemusi oodates toas põrandal… Tagatipuks on sinu elukaaslane koos suurema hulga mööbliga välja kolinud?

(Muheleb.) Ma tundsin ennast põrandal istudes lihtsalt mugavamalt. Aga jah, pean ütlema minevikus — minu elus oli hästi oluline inimene, oluline mees, keda ma oma südamest armastasin umbes kümme aastat. Kes ongi minu jaoks selline… saatuslik mees, kellega olime mitte ainult kaaslased, vaid ka head sõbrad. Me elasime üle igasuguseid asju. Meie tütar (4aastane Uma-Sofia — toim) oli väga oodatud, me mõlemad tahtsime, et meie pere oleks päriselt pere ka selles osas, et meil oleks ühine laps.

Pereliikmed peavad olema õnnelikud. Ehk siis nii naine kui ka mees peavad suhtes õnnelikud olema. Kui midagi mädaneb või üks osapooltest tunneb, et ta enam ei saa mingil põhjusel edasi minna, siis… Ma ei tahtnud, et laps seda kuidagi tunneks, sest lapsed ei võta asju kinni mitte ainult sõnadest, vaid ka emotsioonidest ja näoilmetest. Nii et just siis, kui kõik pidi justkui hästi olema ja meie suhe oli nii kaugele arenenud, et olime ka lapse saanud — ometi just siis jõudsime mõlemad arusaamisele, et meil on siiski mingil määral erinevad eluprintsiibid. Ma ei tea, kuidas seda seletada, aga meil ei ole, ja siiamaani ei ole teineteisele mingeid muid pretensioone kui need printsipiaalsed asjad, mis absoluutselt lõpuks takistasid meie kooselu.

Võid mõne näite tuua?

Mul on raske näidet tuua, need on pigem sellised filosoofilised asjad. Meie elu ei takistanud keegi, kes tulnuks kõrvalt. Ei, selliseid asju ei olnud. Pigem puhas elufilosoofia — minu jaoks on minu seisukohad üliolulised ja tema jaoks on tema seisukohad olulised. Need seisnesid selles, kuidas tema võtab elus olulisi asju, kuidas tema võtab inimestega suhtlemist ja… mul on tõepoolest raske seda seletada, aga eluviis, elustiil, inimestega suhtlemine — erinevad tõekspidamised ja filosoofia sellistes asjades said meile saatuslikuks.

Need hakkasid ühel hetkel häirima nii sind kui ka teda?

(Paus.) Mind… Ühel hetkel ma sellist eluviisi ja temapoolseid suhtlemisviise enam ei talunud.

Sa olid juba ajakirjanikuna ühiskondlikult väga aktiivne, kirjutasid kolumne, arvamusi, lugusid, raamatuid – viimane oli väga hästi vastu võetud «Lasnamäe valge laev». Võis ehk selleski mingi põhjus peituda, et sind ei olnud talle ja perele piisavalt olemas?

Ei, probleem ei olnud üldse selles. Vastupidi, ta toetas minu aktiivsust. Probleem oli tõesti pigem puhtfilosoofilistes asjades.

Tekkisid teil ka mingisugused kultuurilise taustaga seotud probleemid, kuna ta on eestlane?

Ei, ei, meil oli selles mõttes kõik korras! Ei, kohe kindlasti mitte. Meie jaoks ei olnud see mingi teema, me saime teineteisest suurepäraselt aru — kusjuures minu integratsioon osaliselt nii toimiv oligi, et ma tänu temale mõistsin ka eesti kultuuri palju paremini. Ja tema väga hea meelega vaatas koos minuga kas või Vene kanaleid…

Ja fännas Žirinovskit?

(Naerab.) Noh, fännas jutumärkides, eks, aga — selles mõttes oli meil küll nii, et tema orienteerus hästi vene maailmas ja mina eesti maailmas. Olid ikkagi just need filosoofilised asjad, mis muutsid meie elu keerulisemaks, ja pisut rohkem kui aasta tagasi otsustasime, et läheme lahku. Samas on minu jaoks siiani hästi oluline, et lapsel oleks nii ema kui ka isa. Ma ei takista absoluutselt lapsel oma isaga suhtlemast ja loodan, et isa suhtleb lapsega võimalikult palju ja just eesti keeles. Me võime ka nagu sõbrad aeg-ajalt kuskil istuda ja mingeid asju arutada — see on normaalne ja inimlik. Kuna meil on laps, siis meie suhtlemine ikkagi jätkub. No lihtsalt niimoodi läks, et me ei saanud enam koos olla.

Millistest tõekspidamistest sina üldiselt lähtud?

Ma ei armasta, kui inimene valetab. See on üks neist, mis ajab mul kohe kopsu üle maksa. Ma olen inimene, kes armastab otsest juttu. Ja ma ei armasta, kui inimene on oma olemuselt reetur. Mulle väga meeldib, kui inimene ei tee tööd sellepärast, et ta lihtsalt peab, tal on palka vaja, vaid et ta teeks seda südamega. See läheb mulle korda. Ja minu jaoks pole üldse oluline, kas ta on seejuures eestlane, venelane, ameeriklane või prantslane — ja ma aktsepteerin nende igasuguseid seisukohti nii kaua, kuni need ei takista teiste inimeste elu ega diskrimineeri neid.

Eraelu, mis puudutab uue partneri leidmist, oled sa praegu tagaplaanile paigutanud või oled valmis armumisteks, uueks suhteks?

(Mõttepaus.) Ma arvan, et minus on hästi palju mitte-raisatud armastust. Hoolivust. Seda naiselikku poolt, mida ma ei näita avalikkusele. See on minu sees ja see on justkui hoitud ega ole raisku läinud. Aga uued suhted… (Muheleb.) Nii siin kui ka valimistel ma ei tee prognoose. Sa ei kujuta kunagi ette, millal midagi juhtub. Aga kindlasti on see iga naise unistus, et tema kõrval oleks keegi, kes on tugev ja kes ei oleks mitte lihtsalt mees, vaid ka sõber ja üldse hea inimene.

Kui kaasaegne naine sa oled kas või ses osas, et esimest sammu ei pea tingimata tegema just mees?

Ma olen pisut vanamoodne ikka. Kuigi olen seisukohal, et täna võib naine elada ka üldse ilma meheta ja suurepäraselt hakkama saada nii materiaalselt kui ka füüsiliselt — naised saavad ka lapsed kasvatatud. Aga mina olen ikka vanamoodne naine, kes on unistanud lapsest saati, et tuleb ikkagi see üks ja ainus, kes on kõige olulisem ja kellega sa saad olla elu lõpuni koos. Aga siinkohal saatus juba mängib minuga…

Sinu ideaal?

Mees peaks olema mees ennekõike. Ma ei rõhuta välimust üleüldiselt, minu jaoks ei ole see üldse mehe puhul oluline.

Võib olla väike, paks ja kiilakas?

(Muigab.) Kiilakas võiks kohe kindlasti olla — miks mitte! Et selles mõttes ei mängi minu jaoks välimus niivõrd erilist rolli. Peamine, et mees oleks tark, usaldusväärne ja ta võiks mind oma meheliku käitumisega toetada. Et sa võid igasugustes olukordades loota ta peale. Igas mõttes, nii materiaalses kui ka psühholoogilises — inimsuhetes. Muidugi on oluline seegi, milline ta on isana. Huumorimeelel ja positiivsusel on muidugi ka oma roll — negatiivsust on maailmas niigi palju. (Mõtleb viivuks.) No on veel teatud hulk igasuguseid nüansse, aga põhimõtteliselt need ongi peamised.

Su elus ei valitse just sugugi lihtsad ajad -praegu oled sa kindla ametita üksikema?

(Muigab.) Mina ei võta seda nii. Umbes aasta tagasi küsis Igor Mang, kas ma ei tahaks lasta endale isiklikku horoskoopi teha. Ma läksin ta juurde ja ta joonistas mulle minu isikliku kaardi, kuni ühel hetkel ütles, et oh imet — sul nagu üldse puudub side maamärgiga! See tähendab materiaalsust. Ja küsib minu käest: kas sa ei mõtle üldse raha peale või?

Tõesti, kui ma mingeid asju ette võtan, siis ma mõtlen, et ahh, küllap ma saan ka rahaliselt kuidagi hakkama. Ma kunagi ei ütle tööpakkujale, et teate, selle koha jaoks ma vajan sellist palka. Ma ise tavaliselt üldse ei küsi — kui pakutakse, siis mõtlen, on see nüüd hea või halb variant. Ja tavaliselt ma võtan veel hästi palju tööd juurde! Siis mul ongi veel üks ja teine töö teha… Aga tavaliselt ma ei võta tööd, mis mind ei huvita, ma võtan ikka töö, mida teeksin kas või tasuta. See annab mulle rahulolu ja rahanumber muutub seejuures kuidagi hoopis preemiaks. (Muigab)

See filosoofia oli muidugi väga hea siis, kui ma olin üksi ja lapseta. Siis kui sul on juba laps, see filosoofia enam niivõrd paika ei pea. Sa pead ikkagi olema kindel mingisugustes sissetulekutes. Aga ma ei hakka siin praegu rääkima, et mul on raske! Kuna mu elus on olnud palju selliseid situatsioone, kus olen pidanud asju otsast peale alustama või midagi kähku välja mõtlema, ma selliseid olukordi ei karda — et ma jään kuidagi õhku. Mul on olnud igasuguseid töid elu jooksul.