Kuidas kasvatada Eesti konkurentsivõimet?

30.03.2016Arvamus

Mida teha, et meie elatustase jälle kiirel sammul paremaks minema hakkaks. Mida teha, et taastada see dünaamiline areng, mis veel 10 aastat tagasi enne viimast majanduskriisi tundus vääramatu.

Rahvusvahelised eksperdid – näiteks IMF oma viimases raportis Eesti kohta – ütlevad, et meie tulevik sõltub kõige rohkem meie tootlikkuse kasvust. Aga nad ütlevad ka seda, et lihtsad lahendused on siin otsa saamas. Ehk, et Eesti on olulised asjad ära teinud ja neid tuleb hoida ja nüüd tuleb tegeleda keerukamate asjadega Või nagu öeldakse – madalal rippuvad viljad on nopitud. Tootlikkuse tõstmine peab olema valitsuse eesmärk ja selle saavutamiseks peavad ülikoolid, kutsekoolid, töötukassa, maksuamet ja ministeeriumid, kes kujundavad poliitikat ja õigusruumi, tegutsema koordineeritult. Arvestada tuleb, et ühe vitsaga löömise lahendusi on aina vähem – lähtuda tuleb iga majandussektori tegelikust olukorrast ja vajadustest.

Paljudes sektorites on vaja eri asutuste ja valitsemisalade koostööd, et ettevõtete jaoks oleks turul olemas targad töötajad, sobiv infrastruktuur ja õigusruum ning aus konkurents toimiks. Võimalik, et vajalikud on ka rätsepalahendused maksunduses, kui muud meetmed on ennast ammendanud. See on harjumatu ja keeruline, sest oleme harjunud otsima lihtsaid lahendusi iga ministeerium oma mätta otsast.

Jagamismajanduse (nt Taxify, Uber) puhul on Eesti valinud mõistliku tee. Selle asemel, et protesteerida tehnoloogia arenguga kaasnevate muutuste vastu, proovime uued võimalused hästi kasutusele võtta. Maksuamet koos rahandusministeeriumiga pakub välja sektorile sobiva maksulahenduse, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peab korrastama nõuded kogu turule, et konkurents oleks aus. Haridusministeeriumil on selle turu näitel ehk vähem teha, aga sellevõrra olulisem on haridus seal, kus töötajatelt eeldatakse enamat. 

Eestis räägitakse palju alustavate ettevõtete ja start-upide toetamisest. See on vajalik. Aga sama vajalik on ka meie traditsiooniliste sektorite – põllumajandusest, metsa- ja puidutööstuse, toiduainetetööstuse ja laevaehituseni – tootlikkuse viimine uuele tasemele. Ka siin on valitsusel oma sõna sekka öelda. Loomulikult on oluline ehitada uusi tööstusalasid, ja seda valitsus teha ka plaanib, aga see lahendus on pigem lihtsate killast. Sama oluline on ettevõtete varustamine uuemate teadmiste, praktika- ja katsebaasidega. Hea näide on siin Saaremaa Laevaehituse kompetentsikeskus, mis pakub kogu sektorile laevade katsetamisvõimalusi sellisel tasemel, et siia tullakse isegi Skandinaaviast. Samamoodi panustab valitsus veel mitmete sektorite kompetentsikeskustesse puidutööstusest põlevkivini. Ettevõtetega peavad koos töötama ka kutsekoolid, ülikoolid ja teaduskeskused. Samal ajal tuleb tegeleda ka ärikeskkonna üldise konkurentsivõimega ja siin on justiitsminister Reinsalu töörühm teinud 64 ettepanekut, kuidas viia Eesti uuele tasemele.

Tööjõuturul on meie kõige suurem probleem piisava erialase hariduseta või tööturule ebasobiva haridusega noorte arv. Siin on kõige olulisem see, et õppivad noored aga samuti ka ümber õppivad täiskasvanud saaksid oma tulevaste tööandjatega kokku võimalikult vara, et õppida praktilisi oskusi, mida tööandjal vaja täna ja tulevikus. IRL käis valimistel välja õpipoisikoolituse idee ja ma tean, et HTM töötab selle programmiga aktiivselt. Selle, et üliõpilased vajavad rohkem praktilisi oskusi, on välja öelnud ka Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, kes veel poolteist aastat tagasi meie haridusprogrammi koostamist vedas. Nüüd saab ta väljapakutud ideid juba ülikooli tasemel ellu viia.

Ilmselt ei tõuse meie tootlikkus ka ilma tarku välismaalasi tööturule kaasamata, sest kõiki majanduses vajalikke erialasid meie ülikoolid ilmselt kunagi piisavalt heal tasemel õpetada ei jõua.

Eestisse tarka tööd tegema ja makse maksma tulla peab olema lihtne ja sotsiaaltoetustest elada keeruline. Meie sotsiaaltoetused õnneks laiskvorste ja muidusööjaid veel siia ei meelita ja nii peab ka jääma. Lihtsalt meenutuseks, et Skype oli eelmisel aastal Eesti kümne suurima erasektori tööjõumaksude maksja hulgas kuigi töötajate arvult pole nad kaugeltki esikümnes.

Kui me räägime teadmistepõhisest majandusest, siis tähendab see meie jaoks paljuski ka know-how importi, sest väikeriigina on meil võimatu teha ettevõtetele kasulikku teadust igas valdkonnas olgu riigi teadus- ja arendustegevuse kulude numbrid nii suured kui tahes. Samas riik ilmselt patente kokku ostma ja tasuta ettevõtetele jagama ei hakka, aga ehk on ka siin võimalik leida lahendusi, mis uute patentide Eestisse toomise ja siin rakendamise soodsamaks teeks.

Mis puudutab struktuurseid reforme, millest palju räägitakse, siis on osa teadlasi jõudnud järeldusele, et struktuursetest reformidest rääkimine tootlikust ei tõsta. Seetõttu on IRL seisukohal, et struktuurseid reforme on vaja teha. Peamine neist on haldusreform, mis IRLi nõudmisel ka koalitsioonileppes on. Selle reformi eesmärk on teha meie omavalitsused tegelikeks regionaalarengu vedajateks ja heade töökohtade ja teenuste eest seisvateks üksusteks. Lisaks suurusele on siin oluline ka omavalitsuste tulubaas. Oleme siin välja pakkunud idee, et kehvemas geograafilises asukohas olevate regioonide omavalitsused peaksid saama omale senisest suurema osa üksikisiku tulumaksust, mis vabastaks nad pidevast vaatamisest valitsuse tasandusfondi poole ja motiveeriks ise oma tulude, ettevõtluse ja töökohtade loomise nimel pingutama.

Ja lõpuks. Meie ettevõtete ainus tee tulevikku on muutumine rahvusvahelisemaks, välisinvesteeringud, know-how, kuidas asju globaalsel turul teha ja müüa, on meie väikese ja avatud majanduse jaoks asendamatud. Minimaalne, mida valitsus saab teha, on rääkida kui hea maa investeerimiseks on Eesti ja seda püüame me kõik ka jõudumööda teha. Aga me ei tohi piirduda vaid sellega. Valitsuse peamine majanduspoliitiline siht peab olema Eesti konkurentsivõime kasv.