Kultuur.postimees.ee: Cannes – 20 aastat hiljem ja varem

26.05.2016Meediakajastus

Tegelikult ei ole Eesti filmindusel vist häda midagi. Või veel ei ole? Või enam ei ole? Vaat see ongi küsimus. Suure filmimaailma suure peegli ees Cannes’i filmifestivalil ja -turul näed muu seas ka meie filminduse peegelpilti.

Praeguseks on Eesti film olnud suurimaks turuks hinnatava Marché du Filmi lettidel ja vaatesaalides täpselt 15 aastat järjest, 2001 oli esimene kord. Eestisse filmide hankimiseks ja meie veel olematute filmide justkui pakkumiseks pandi filmiturul kultuurkapitali vastsel toel lauake üles esimest korda tegelikult 1996. aastal. Eestit esindasid tookord seal Rivieras Tiina Lokk, Madis Tramberg ja kinoliidu toonane esimees Aare Tilk.

Tõsi, filme Eestis siis ju peaaegu ei tehtud. 1995 oli valminud küll Priit Pärna ja Janno Põldma rahvusvahelist huvi pakkuv joonisfilm «1895», mis tänu YLE osalusele sattus ka teiste riikide müüginimestikesse ja turulettidele. Ning veel ka Renita ja Hannes Lintropi debüütmängufilm «Ma olen väsinud vihkamast», mis esindaski järgneva kahe aasta jooksul Eestit kui filmiriiki maailma festivalidel.

Sellele minimaalse eelarvega, Soome Yleisradio kaastoetusel valminud filmikesele sai tookord osaks märkimisväärne tähelepanu, kuna huvi hiljuti okupatsioonist vabanenud riigi vastu oli tegelikult veel elav, aga meil filme ju vaatamiseks pakkuda ei olnud. Järgmise mängufilmi esilinastuseni pärast Lintroppide esiklavastuse linaletulekut kulus toona 23 kuud: Hardi Volmeri «Minu Leninid» jõudis kinno alles detsembris 1997.

Nii juhtuski, et kui allakirjutanu 1997. aasta mais esimest korda Cannes’is kinosaali jõudis, jooksid seal «Un Certain Regardi» («Eriline vaatenurk») programmis lätlanna Laila Pakalnina ja leedulase Šarunas Bartase filmid, eestlastel lihtsalt polnud filme pakkuda, kui oleks tahtnudki.

Nende 20 möödunud aasta kestel on meil olnud kaks nn nullaastat, mil mängufilme ei valminudki: seesama 1996 ja järgmine oli 2000. Pärast seda on liigutud enam-vähem tõusujoones. Aga lauake seal 1996. aasta Cannes’i filmiturul, see lauake aitas kindlasti kaasa, et me saime Tallinnasse PÖFFi.

Näikse, et väikese rahva ja väikese maa filmidel pole kuigi suurt lootust pääseda suure festivali näitelinale (Islandi filmi jätkuv edukäik küll põrmustab selle kahtluse; tänavu neil Cannes’is siiski filmi polnud). Kõigi aegade ajaloos on ainsa Eesti lühifilmina Cannes’is Kuldse Palmioksa pärast võistelnud Rao Heidmetsa nukufilm «Papa Carlo teater» 1989. aastal. Sinna sai ta kindlasti tänu Sovexportfilmi reklaamitööle, autorit ennast veel Prantsusmaale ei lastud.

Kahjuks ei ole Eesti animastuudiod meie iseseisvuse ajal pidanud oma filmide saatmist Cannes’i vajalikuks, tervele filmiriigile oleks valikusse pääsemine olnud ju auks ka ainult osaluse pärast – ei pea ju alati võitma!

Mängufilmidega on lugu olnud selline: 1990. aastal esindas veel NSV Liitu Peeter Simmi mängufilm «Inimene, keda polnud», seda küll Cannes’i peafestivaliga rööpnevas võistluskavas «La Quinzaine des Réalisateurs» («Filmirežissööride topeltnädal»). Seekord juba sõitis, äsja ostetud sandaalid jalas, Cannes’i kohale ka filmi lavastaja.

Festivali põhiprogrammi kõrvalkavas «Eriline vaatenurk» oli 2006. aastal Kadri Kõusaare debüüt «Magnus», kodumaal skandaaliga keelatud film, kunstialase õigusemõistmise häbiplekk tänaseni. Nüüd tagasivaates võib kommenteerida, et oli ka juba aeg, et midagi Eestist valitaks, Kõusaare filmi kriipiv teema ning asjaolu, et lavastaja on naine, mängis amatöörliku (prantslastele võib-olla koguni huvitava – mis siit Eestist ikka oodata) teostuse kõrval valiku tegemisel kindlasti mingit rolli.

Ja ongi kõik. Ei ole Cannes’is võistelnud ei «Mandariinid» ega «Vehkleja» – neil on olnud oma saatus. Nagu ka Prantsusmaal hästi vastu võetud Martti Helde debüüt «Risttuules», mis oleks võinud ju «Erilise vaatenurga» programmi teoreetiliselt sobida nagu rusikas silmaauku.

2000. aastate esimesel kümnendil tuli Eesti film niihästi Cannes’is kui ka Berliinis korduvalt turule koos lätlaste ja leedulastega stendil Baltic Films. Nüüdseks on sellisest koostööst loobutud ja igaüks ajab oma asja ise edasi. Leedu ja Läti telgid on turul endiselt kõrvuti, Eesti filmitelgi uued naabrid on viimastel aastatel olnud Ungari ja Venemaa. Viimasel on filmiturul muidugi mõista teisigi esindusi – suure filmimaa asi.

Ametlikult pole koostööplatvormi Baltic Films, mis asutati 2001. aastal Berlinale ajal, likvideeritud, aga see on lihtsalt nagu üks vana tööriist, mille uuesti kasutusele võtmist praegu eriti ei kaalutagi. Peab siiski tunnistama, et Leedu ja Läti paistsid tänavuses turupressis Eestist märgatavalt paremini silma. Võib-olla ajaksime mõnda asja koos paremini, kas või Balti vabariikide sajanda sünnipäeva teemafookuses: olgu peale, et leedulased ei taha unustada oma kuldseid kuninglikke aegu, on ju vabariigid ikkagi ühevanused.

Meie õnn ja õnnetus on see, et 2018 on riigijuubeldajaid peale meie Euroopas veel. Aga oma maa filmide näitamisele kodust kaugemal võib tähtpäev väga hästi hoogu juurde lubada.

Peab tunnistama, et 15 aasta pikkusest turunduskogemusest hoolimata ei paista Eesti Cannes’is kuigi hästi välja. Jah, sõbrad käivad peol, kohtumised toimuvad, poolsada filmieestlast sagib ringi, PÖFFi suured reklaamid on trade paper’ites sees, isegi meie maksutagastust reklaamitakse, aga Cannes’i kontekstis on see kahjuks peaaegu et tunatalvine lumi. Kõigil on seesama soodustus, mõnel kaalutakse kas 15, 20 või 25 protsenti, aga Eesti ei paista millegagi silma, nojah, meil ju maksudega ei mängita ja need teised sõnad… Aga lihtviisiliselt Eesti võimalus silma paista mängiti maha paari aasta eest, praegu oleme lihtsalt rõõmsad, et kuulume klubisse.

Lühifilmide võistluskavast veel. Eesti lühifilmitootmine on omaette lai kurb teema. Rao Heidmetsa õnnelikust osalusest oli eespool juttu. Ja ka sellest, et Eesti filmidega lühifilmiprogrammis tähelepanu võita õieti ju ei proovitagi. Mõistetav on see, et kunagi, kui tingimuseks oli 35-millimeetrise filmikoopia olemasolu, käis Eestile lihtsalt üle jõu toota nii palju 35-millimeetriseid lühifilme, et neid oleks mõtet hakata Cannes’i pakkuma. Praegusel digiajastul on see aga täiesti mõeldav, paljud riigid kasutavad seda hooba endale tähelepanu tõmbamiseks; kui pole olnud õnne saada filmi nn suurde programmi, reklaamitakse võistlusse valitud lühifilmegi ja püütakse sellega oma maale tähelepanu.

Tänavuse festivalini võis väikesele filmiriigile paista kättesaamatu territooriumina igati auväärne restaureeritud filmide programm «Cannes Classics». Seekordse programmi kuraatori Gérald Duchaussoy juhtimisel kokku pandud eeskavas olid aga Poola, Ungari, Bangladeshi, Kuuba, Tšehhi filmid kõrvuti suurte ja varem alati eelistatud filmimaadega nagu Ameerika Ühendriigid, Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa, Jaapan ja Venemaa.

See tähendab, et maastik ning selle võimalused avarduvad ega tundu sugugi enam lootusetuna pakkuda samasse kavasse ka mõnda Eesti filmi. Iseküsimus, et meil on pärast 2012. aastat mängufilmide restaureerimine lõpetatud, samas väga paljudes maailma riikides see filmindusvaldkond üha elavneb. Nn sisu mitmekesisuse kasvades kasvab tarvidus ka varem loodud «sisu» järele, sest pole uut asja… ja need teised sõnad.

Ja lõpetuseks, nagu ikka, ceterum censeo: ei ole paremat garantiid riigi väljapaistvuse saavutamiseks filmimaailmas, kui tuleb teha rohkem filme. Ja neid saab teha rohkem teadagi mis tingimusel. Loodetavasti märkas sellist võimalikkust ka Cannes’i filmiturgu väisanud rahandusminister Sven Sester. Kes siis veel kui mitte tema?!