Laevad Eesti lipu alla!

03.10.2018Arvamus

Kindlasti olete aegade jooksul kuulnud lugusid, kus vahvad eestlased on vallutanud oma laevadega nii Läänemerd kui ka maailma ookeane. Kõik eestlased teavad, et kuulus kirjanik Ernst Hemingway olla öelnud, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane. Aga milline on meie tänane merenduspoliitika? Kui palju täna on kaubalaevu, mis seilaksid lähedastel ja kaugetel meredel Eesti lipu all? Kui palju on Eesti kodakondsusega meremehi, kes töötavad teise riigi lipu all ning kellel Eesti riigiga pole ühtegi rahalist suhet?

Eestis on palju arengukavasid. Nende hulgas on ka Eesti merenduspoliitika 2012-2020 kava, mille eesmärgiks on merenduse sektorite koostoimes realiseerida maksimaalselt Eesti potentsiaali mereressursi kasutamisel ja säilitamisel. Nähakse ette tegevusi, mis väärtustavad mereharidust, parandavad laevaliikluse ja teiste merega seotud tegevuste ohutust, kaitsevad mere- ja rannakeskkonda ning merega seotud kultuuripärandit. Üheks keskseks prioriteediks on seatud merendussektori ettevõtluskeskkonna areng ja rahvusvaheline konkurentsivõimekus.

See konkreetne arengukava hakkab ajaliselt lõpule jõudma ja paslik on küsida, et kui palju siis on suuri kaubalaevu Eesti lipu all? Laevaregistris on vaid mõned rahvusvahelisi vedusid tegevat kaubalaeva: jäämurdja „Botnica“ ja väikesed tankerid „Ristna“ ja „Skorpion“. Sisulises mõttes on aga kaubalaevade arv 0. Jah, te loete õieti – null laeva. Viimane kaubalaev (konteinerlaev „Kalana“) viidi Eesti lipu alt ära 2014. a aprillis. Loomulikult on Eestiga seotud omanikel laevu. Erinevad andmed räägivad suurusjärgus 50-60 laevast, mis on küll välisriigi lipu all, aga samas eestlastest omanike omad. Põhjused on lihtsad – laevaomanikud soovivad omanikena vähendada laevade opereerimisega seotud kulusid ning võimalikult kuluefektiivselt ja bürokraatiavabalt teostada laevade opereerimisega seotud administratiivseid toiminguid. Kui rääkida Eesti elanikest meremeestest välisriigi lipu all, siis täpne statistika puudub ning eeldatakse hinnanguliselt kuni 5000 meremeest, kellel puudub maksunduslik side Eesti riigiga. Loomulikult pole neil sel juhul Eesti riigi sotsiaalseid tagatisi pensioni ja ravikindlustuse näol.

Nendel teemadel sattusin mõned aastad tagasi kõnelema turvaeksperdi ja just mereturbe alal head oskusteavet omava Jaanus Rahumäega. Ta küsis, et miks riik ei tee ühtegi sammu, et meresektorit konkurentsivõimeliseks muuta. Sellest peaks võitma nii ettevõtjad kui riik. Me oleme aastaid hoidnud kinni oma lihtsast eranditeta maksusüsteemist, mille ülalpidamise peale kulub vähem raha, kuid see maksusüsteem on viinud Eesti maksutulud kaubalaevandusest sisuliselt nullini. Me oleme aastate jooksul selles sektoris loonud kitsa jõenire, kust püüame suure kulbiga vett ammutada, selle asemel, et ehitada korralik lai jõesäng, kust lusikaga järjepidevalt toimetada.

Rahumägi ütles, et miskipärast poliitikud ei taha või ei viitsi sellega teemaga tegeleda. Et aegade jooksul on koos käinud erinevaid merenduse töögruppe, kuid kõik on ära vajunud ning mõni poliitik olla koguni öelnud, et see ei ole valimistel põhiteema. Ta lisas, et kui reaalsed muutused toimuksid, siis võib ühel hetkel rääkida mitte kümnetest, vaid sadadest laevadest. Võib rääkida ka suurtest ookeanihiiglastest, kes kunagi ei jõuaks füüsiliselt Läänemerele, kuid mis oleksid lihtsalt hallatavas, digitaalses registris koos oma ladusa kaldateeninduse ja maksupoliitikaga. Lisaks mereriigistaatuse tagasivõitmisele tooks see riigieelarvesse lisatulu. Rahandusministrina pani see mind kohe mõtlema.

Mõeldud-tehtud. Rääkisin majandusministriga, et teda samasse paati saada. See ei nõudnud pikka selgitustööd, sest Veeteede Amet oli juba palju aastaid selle protsessiga tegelenud. Ameti peadirektor Rene Arikas oli ministrile ka tutvustanud kaasajastatud ettepanekuid Eesti lipu konkurentsivõime parandamiseks, kust nähtus, et kogu paketi jõustumise mõju võib olla +2% SKT.

Kutsusin kokku koosoleku rahandusministeeriumisse, kus lisaks asjaosalistele ministritele oli laua taha kutsutud oma valdkondade peamised vastutajad – Veeteede Ameti peadirektor, Maksuameti peadirektor, ministeeriumite kõrgemad ametnikud. Ütlesin, et kui varasemalt on tulnud erinevatelt osapooltelt kümme põhjust, mis muudatusi ei saa teha, siis nüüd tuleb protsessilt ümber orienteeruda tulemusele. Uus töögrupp alustas tegevust ja kaasas laua taha erinevad merenduses tegutsevad osapooled – laevaomanikud, laevajuhid, ametiühingud. Läbi paljude aastate oli jää murduma hakanud. Ministeeriumid olid läbi vaidluste valmis lihtsa, kuid olematut maksutulu toova süsteemi muutmiseks ning laevaomanikud ja ametiühingud leidsid järjest suuremat ühisosa. Tänaseks on töögrupp oma töö lõpetanud ning lõppraport lähiajal valitsuse kabinetiistungile jõudmas.

Mis siis on töögrupi tulemuseks?

Esiteks, lihtsustatakse Eesti laevaregistrisse registreerimise tingimusi. Täiesti uueks on võimalus laevu registreerida e-residentide poolt asutatud äriühingute kaudu.

Teiseks, täiesti uue võimalusena jagatakse laevaregistrid kaheks eraldiseisvaks registriks. Esimeses registris registreerimise tingimuseks on see, et laeva käitamisega seotud otsuseid tehakse Eestis. See tähendab Eestis kvalifitseeritud spetsialistidega töökohtade loomist ning kulupõhiseid riigilõive. Teises registris registreerimiseks aga Eestis asumise nõuet ei ole. Sel juhul tuleb laeva registrisse võtmisel tasuda lihtsalt kokkulepitud registritasu. Eraldi hakatakse rakendama spetsiaalseid filtreid, mis tagavad selle, et registrisse võetakse vaid neid laevu, mis on tehniliselt korras ja vastavad rahvusvahelistele nõuetele.

Kolmandaks tehakse Veeteede Ametist ühtne riigipoolne kontaktpunt, mis töötab ööpäevaringselt ning kus saab lisaks eesti keelele ka inglise keeles kvaliteetset klienditeenindust. Sest potentsiaalseid laevaomanikke on üle kogu maailma ja teenust ja tuge tuleb pakkuda sõltumata asukohast ja kellaajast.

Neljandaks luuakse ettevõtetele uue süsteemina võimalus valida maksustamisviis. Kas kasutatakse tänast harjumuspärast tulumaksusüsteemi või valitakse Eesti jaoks uudne tulumaksu erirežiim, mis annab laevaomanikule võimaluse maksta laeva tonnaaži pealt ning hilisem tulu ei kuulu enam maksustamisele. See on muide mujal maailmas laevandussektoris üpris harjumuspärane süsteem.

Viiendaks kehtestatakse täiesti uue võimalusena tulumaksu sooduskord teatud tingimustele vastavatel laevadel töötavatele meremeestele. Kui ollakse Euroopa majanduspiirkonna lepinguriigi residendist meremees ja laevaks on sama piirkonna lippu kandev vähemalt 500-se kogumahutavusega laev, siis saab tulumaksu tasuda fikseeritud madalamalt maksubaasilt. Hetkel on räägitud 750 eurosest maksubaasist.

Kuuendaks tehakse meremeestele täiesti uus sotsiaalmaksu erikord ning loobutakse sundravikindlustuse nõudest ja tasutakse üksnes pensioniosa makset ning sedagi sellelt samalt fikseeritud maksubaasilt.

Seitsmendaks luuakse ravikindlustusseaduses võimalus sõlmida Eesti meremeestel ravikindlustus haigekassaga läbi vabatahtliku lepingu. Täna see võimalus nendel tuhandetel välisriigi lipu all sõitvatel Eesti meremeestel lihtsalt puudub.

Lisaks tehakse muudatusi veel töötuskindlustusseaduses, kus sama moodi võetakse tulevikus aluseks fikseeritud madalam maksubaas.

Kokkuvõttes kohalduvad soodustused vaid maksuerirežiimi alla kuuluvatele laevadele ja laevandusettevõtetele ning selle uue maksuerirežiimiga vähendatakse nii tööjõumakse kui ka ettevõtte tulumaksu määra.

Kui see eelnõude pakett on parlamenti jõudnud, siis menetluse ajal on meil vaja ka Euroopa riigiabi luba taotleda, aga spetsialistid ütlevad, et see ei tohiks probleemiks saada. Ühtlasi loodan, et see ei takerdu erakondadevahelise nägelustesse, sest eesmärk tuua laevad Eesti lipu alla ja kogu merendus konkurentsivõimeliseks tõsta peaks olema erakondade ülene.