Lisaeelarve – vähem salatsemist, rohkem ambitsiooni ja täpsemat sihitatust. Ja kus on kokkuhoid?

23.03.2021Arvamus
Lisaeelarve – vähem salatsemist, rohkem ambitsiooni ja täpsemat sihitatust. Ja kus on kokkuhoid?

Valitsuse algatatud lisaeelarve on jõudnud Riigikokku ning omalt poolt teeb Isamaa kõik, et täiendavate piirangute ja kriisi mõjude leevendamiseks mõeldud sammud saaksid kiiresti astutud. Kiirustamise tõttu ei tohi aga kannatada otsuste läbipaistvus ja pikaajalised eesmärgid. Paraku vaatab lisaeelarvest vastu vähene sihitatus ja ambitsiooni puudumine.

Lisaeelarve peab tähelepanu pöörama majandusele ja tervishoiule

Esiteks majandus. Ettevõtjate, töötajate ja kogu ettevõtluse vereringega. Viiruse levik on alates veebruarist plahvatuslikult kasvanud, mistõttu pidi valitsus pärast liigset viivitamist kehtestama täiendavad ja rangemad piirangud. Seetõttu on igati õigustatud eelmise koalitsiooni poolt algatatud haigushüvitise meetme pikendamine aasta lõpuni. See annab ettevõtjatele olulise kokkuhoiu ja ei sunni töötajaid võimalike haigustunnustega tööle minema. Samuti on mõistetav töötasu hüvitise taaskehtestamine sarnaselt eelmisele kevadele, mis aitab säilitada töökohti ning toetada ettevõtlust. Aga see on ju vaid olemasoleva tulekahju kustutamine. Kus on riigi oluliste investeeringute ennaktempos lauale toomine? Kus on jõulised sammud ettevõtluses käibekapitali ja investeeringute toetamiseks?

Teiseks on tervishoid. See tähendab haiglate ja tema töötajate võimekust töötada nii COVID-i kui ka plaaniliste töödega. Valitsuse poole pealt oli kahtlemata õige otsus eraldada täiendavad vahendid testimisse, vaktsineerimisse ja tervishoidu.  Samas ei saa see tähendada ainult tehtud kulude katmist, vaid eesmärgiks peab olema suurem ambitsioon. Just nimelt testimistel, vaktsineerimistel ja haiglakohtade loomisel. Jah, see maksab raha. Aga seda kulu võib võtta kui investeeringut meie tervisesse ja majanduse kiiremat taastumist. Mäletan juba koroonaviiruse esimese laine ajal, et sel ajal ametis olnud välisminister Urmas Reinsalu võitles nähtamatute ja nähtavate tuuleveskitega, kui soovis kiirtestid lubada igapäevasesse kasutusse. Aega võttis, aga nüüd tuleb tunnustada, et viimaks näitab valitsus tuge ka kiirtestide kasutuselevõtule koolides, mis võimaldab meil loodetavasti nakkuskoldeid ennetada ning viiruse levikut pidurdada. Aga see on liiga väike ambitsioon. Kiirtestid tuleks kasutusele võtta laiemalt ning selleks saab eelarves ette näha ka täiendavaid vahendeid.

Omaette murekohaks on valitsuse poolt pakutud lisaeelarvega aga järjekordne märk salatsemisest. Oleme juba näinud, kuidas piiratakse Riigikogu ja avalikuse tähelepanu kriisiinfole. Kas teate, et kuni aastani 2026 ei tohi Riigikogu liikmed anda edasi igapäevast informatsiooni, mida nad Riigikantseleilt saavad. Kusjuures see info ei ole isikustatud. Nüüd on aga valitsus otsustanud varjata eelarve tulupoolt. Nimelt on rahandusminister välja toonud, et 117 miljonit eurot kulub pensionireformi teise samba maksete kompenseerimiseks. Samas on aga lisaeelarves jäetud kajastamata pensionireformist laekuv tulumaks. See summa ei ole üldsegi väike – seniste sambast lahkujate puhul võime laekuvaks tulumaksuks prognoosida 150-200 miljonit eurot. Seega on tõsine küsimus rahandusministrile, miks soovib ta seaduses ette nähtud kohustuste täitmiseks (II samba maksete kompenseerimiseks) kasutada laenuraha, mitte prognoositavaid maksulaekumisi? Selline tulude varjamine ei ole õige ning kindlasti ei ole see õige olukorras, kus Riigikogult eeldatakse lisaeelarve kiiret menetlemist.

Oluline on, et lisaeelarvega ei otsitaks ainult võimalusi kulutusteks, vaid leida tuleb ka kokkuhoiukohti. Erasektor on seda juba teinud ning ka eelmine valitsus nägi riigi eelarvestrateegias ette kärpeid. Kriisiolukorras peab avalik sektor olema erasektoriga solidaarne. See tähendab, et ära saab jätta kulutused, mis on seotud lähetuste ja ürituste korraldamisega. Lisaks on võimalik korraldada ministeeriumi tööd ümber nii, et säästa teisi administratiivkulusid. Praeguste nakatumisnäitajate tõttu jäävad lihtsalt teatud kulutused tegemata. See tuleb lisaeelarves kokkuhoid selgelt välja tuua ning selle arvelt on võimalik kriisimeetmeid laiendada.

Lõpetuseks. Eelmisel aastal vastu võetud lisaeelarve võttis lisaks kriisi mõjude pehmendamisele oluliseks eesmärgiks riigi konkurentsivõime suurendamise ja majanduse elavdamise. Siinkohal võib näitena tuua täiendava investeeringufondi kohalikele omavalitsustele, lisavahendid kiireks internetiühenduseks ning erinevad ettevõtlusele suunatud meetmed. Miks me ei näe EAS-i, Kredexi, MES-i ja teiste riigi rakendusüksustele rahavoogusid ja plaane? Need otsused said tehtud eesmärgiga kriis mitte lihtsalt „üle elada“, vaid kriisist tugevamana väljuda. See ongi peamine soovitus Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonile – ambitsiooni peab olema. Ei tohi teha nii vähe kui võimalik, vaid tuleb teha nii palju ja natuke rohkem, kui jaksad.