Lõuad pidada ja edasi teenida!

18.05.2014Arvamus

Kui tahta iseloomustada üht ebanormaalset seaduseloomet, siis nn autode käibemaksu eelnõu on musternäidiseks. Kui seaduseprojekt eelmise aasta sügisel rahandusministri poolt riigikogusse jõudis, siis hämmastus mitte ainult opositsioon, vaid ka koalitsioon. Olulisi maksupoliitilisi muudatusi taheti jõustada kiirkorras, reaalset maksutõusu ning halduskoormuse suurenemist nähti ette ilma ettevõtlusorganisatsioonidega läbi arutamata. Eelnõu kahe leheküljelises seletuskirjas oli üks lehekülg ette nähtud autode käibemaksu puudutavale ning teine lehekülg kulus nn 1000 euro käibemaksu seletamisele. Muide viimase puhul on huvitav täheldada, et vahepealsel ajal oli kriitikarahe alla jäänud Rahandusministeerium sunnitud ühe leheküljelise seletuskirja kirjutama ümber 80-leheküljeliseks.

Ka ministri kodupartei Reformierakond sai aru, et tegemist on seadusloome praagiga ning otsustati, et nii ei saa edasi minna. Tavatult koalitsiooni initsiatiivil ja häältega valitsuse maksutõusu eelnõud Riigikogust välja hääletades jäid kõlama seisukohad, et teemaga tuleb edasi tegeleda, kuid eelnevalt peab huvigrupid ja asjaosalised laua taha kutsuma ning eelnõud sisuliselt arutama. Samuti märgiti, et tuleb teha selgeks eelnõuga kaasneva halduskoormuse suurenemise ulatus, ettevõtlusvabaduse ja omandi põhiõiguste riive ning loomulikult saada Euroopa Komisjoni poolne luba, sest tegemist on käibemaksudirektiivi erandiga. Ühtlasi peab selle ajaga selgeks tegema, kas antud ettevõtlusriive on proportsionaalne, õiglane ning vajalik.

Nüüd, pool aastat hiljem uut, kuid samasisulist eelnõud menetledes tuli rahanduskomisjoni ümarlaual välja kummaline deja vu. Ettevõtjatega olla jaanuaris korra tunnikeseks ministeeriumis kohtutud ning kiirelt jõutud ministri poolt järeldusele, et ega meil midagi ühist siin rääkida ei ole. Siinkohal tahaks küll rahandusminister Ligile öelda, et kui riik soovib hetkega ligi 50 miljonit eurot suurendada maksukoormust, siis võiks ja peaks ka sisuliselt asjad läbi arutama. Isegi, kui sooviks ei ole vaid riigieelarve tulude suurendamine ning põhirõhk on ettevõtluse ja eratarbimise õiglasemal maksustamisel. Võib olla siis ei peaks ettevõtlusorganisatsioonid saatma kümneid ja kümneid küsimusi rahanduskomisjonile, millest paljud on sisulised, selgitusi ootavad ning vastuoludele tähelepanu juhtivad.

Euroopas käib ikka riigiti debatte ettevõtluses registreeritud sõiduautode kasutamise osas. Euroopa Liidus tervikuna moodustavad ettevõtlusesse ostetud autod umbes poole uute autode müügist. Riigiti on maksuerisused tööandja auto maksustamisel väga varieeruvad, samuti erinevad maksumäärad – ühtne lähenemine Euroopas tegelikult puudub ja seda pole seni ka direktiividega püütud reguleerida. Kui ministri soov on käibemaksuseaduse muudatusega piirata sõiduautode omatarbe maksustamise asemel sõiduautode ostmisel tasutud käibemaksu mahaarvamist eesmärgiga maksustada sõiduautode kasutamist õiglasemalt, siis võiks ju üle vaadata ka tulumaksuseaduse erisoodustusi käsitlevad paragrahvid. Meede, mille alusel tõsteti aastaid tagasi ametiauto eratarbimisel kasutatavat erisoodustusmaksu kahekordseks ei hakanud tööle. Hüppeliselt 2000 kroonilt 4000 kroonile tõstetud tasudelt loodeti märkimisväärset tulude laekumist. Paraku kogu mõjuanalüüsile tuginev tuluprognoos riigieelarvesse kukkus kaardimajakesena kokku järgmise aasta reaallaekumisi nähes. Ehk tuleks nüüd mõelda autode käibemaksu teemat käsitledes komplekselt ka selliste erisoodustusmaksude vähendamise või koguni kaotamise osas.

Kuna Euroopas kehtivast käibemaksudirektiivist eristuv soov nõuab eraldi luba, siis Eesti on oma taotluse esitanud. Vahepealsete kuude jooksul on Euroopa soovinud kahel korral täpsustavaid andmeid, sest Eesti taotlus ei ole selgelt ja põhjendatult andnud edasi ettevõtlusele seatavate piirangute tekitamise vajadust. Viimati vastas Eesti täiendavatele küsimustele märtsis, nii et aprillist hakkas jooksma 8 kuud seda aega, mille jooksul Komisjon peaks reageerima ja andma nõusoleku. Selle aja jooksul tuleb Riigikogul ära teha rahandusministri tegemata kodutöö ning olenemata sellest, milliseks kujuneb lõplik kokkuleppe, ei saa see jõustuda ministeeriumi poolt pealesurutud 1. juulil. Varaseim jõustumine saab kõne alla tulla järgmisel aastal.