Maaleht: Aigar Kallas: Loodusradade vajalikkuses ei kahtle keegi (Bianca Mikovitš)

07.10.2015Meediakajastus

Sel nädalal lahvatas avalikkuse pahameel, kui Sven Sesteri soovitust analüüsida RMK majanduslikke ja avalikke huve võis tõlgendada eesmärgina piirata RMK pakutavaid looduses liikumise võimalusi.

Riigimetsa Majandamise Keskuse juhatuse esimees Aigar Kallas, kui suure üllatusena tuli teile rahandusminister Sven Sesteri soov analüüsida RMK majanduslikke ja avalikke huvisid viitega loodusradadele?
Rahandusministri poolt keskkonnaministrile saadetud kirjas viidatud soovis kaaluda riigitulundusasutusest äriühinguks muutmise plusse ja miinuseid ei ole midagi üllatavat. RMK on ainuke riigitulundusasutus Eestis, ning rahandusministri soov hinnata sellise õigusvormi sobivust on igati mõistetav.

Seos RMK pakutavate avalike teenustega tekkis minu arusaamist mööda selle kirja n-ö järellainetusena, aga ka sellele on rahandusminister nüüdseks vastanud – loodusradade kasutamist ei ole keegi kavatsenud tasuliseks muuta.

Kui RMKst saab edaspidi äriühing, kas siis praegust keskkonnahariduslikku missiooni ei jätkata?
RMK omandivorm on omaniku otsustada, ent meie igapäevane tegevus toimub ka praegu äriühingu sarnaselt ning juriidilise vormi muudatus ei tooks kaasa sisulisi muutusi.

Muidugi – RMK-le on lisaks riigimetsa majandamisele pandud mitmeid teisi ülesandeid, mille eesmärk pole tulu teenida. Nendega jätkamine eeldab omaniku selget soovi ja tellimust, aga saan aru, et neid pole keegi kahtluse alla pannud.

Inimesed tõlgendasid rahandusministri juttu nii, et nüüd pannakse kohe kõik kinni ja rajad võetakse üles. Kas olete selleks juba survet tundnud?
Ei, kindlasti mitte! Ja kui kellelgi hirme ka tekkis, siis neid on nii Sven Sester kui ka Marko Pomerants oma avalikes esinemistes maha võtnud.

Siiani on inimesed radu ja majakesi pigem juurde soovinud, mistõttu puhkeski kommentaariumides torm. Mida arvate inimeste nii tulisest poolehoiust loodusradadele? Võib-olla on inimesed nendest isegi liiga sõltuvad, metsa ei keera ju keegi lukku, seal saab edasi käia?
Metsas käia saab muidugi ka edaspidi, aga hea on teada, et meie loodud võimaluste kasutamine järjekindlalt suureneb, seda nii kohalike elanike kui ka väliskülaliste seas – järelikult on seda vaja. Ma arvan, et sellise “sõltuvuse” tekkimist võiks meie linnastuva ning järjest enam arvutisse koliva ühiskonna juures pigem tunnustada.

Olete ise propageerinud Eestit läbivat matkarada ja seal matkanud, järelikult on selline looduses liikumine teilegi oluline. Mis selle võimaluse juures meeldib?
Ilmselt mitte eriti originaalne, ent siiras vastus on – matkamine mulle lihtsalt meeldib! Tõenäoliselt nagu igale teiselegi matkajale, kes tahab ühendada sportliku pingutuse, vabas õhus viibimise ja looduse nautimise. Peenemalt väljendudes võiks selle kohta öelda “kasutajakogemuse saamine” meie pakutavatest teenustest.

Kas meie põhjanaabrid toetavad riiklikult sellist looduses matkamist?
Põhjamaade – nii Norra, Rootsi kui ka Soome – praktika on selles osas väga pikaajaline, ning riigi loodud võimalusi sõna otseses mõttes lugematu arv. Eks paljuski oleme oma puhkevõimaluste loomisel malli võtnudki just nendest riikidest.

Kui riik siiski ei soovi looduses matkamist edaspidi toetada, siis kas see võiks olla võimalus ettevõtlikele erametsaomanikele teha tasulisi platse ja radu?
Kas erametsaomanikud tasulisi puhkevõimalusi pakkuma võiksid hakata, ei oska öelda. Aga meie kokkupuude eraettevõtlusega on olemas ju juba praegu. Tegelikult ongi looduses liikumist võimaldavad rajad, lõkkekohad ja muud objektid loodud nii, et nad pakuksid ettevõtjatele võimaluse looduses käivatele inimestele oma teenuseid pakkuda. Ükskõik kas see on organiseeritud matkade korraldamine, raja alguses olevas parklas jäätisekioski avamine või muud taolist. Hea meelega näeks, et neid võimalusi kasutataks rohkemgi. Aga küllap see ajaga tuleb.

Prügi jätmine loodusesse on juba praegu suur probleem. Kas ei või olla oht, et kui ametlikud rajad suletakse, tuleb hiljem maksta ikkagi hulk raha, et koristada jälgi, mis jäävad maha koordineerimatust metsakasutusest?
Prügi jätmine loodusesse on tõesti probleem, aga julgen väita, et seda mitte niivõrd puhkeobjektide juures, kui just metsaalustes, eriti suurte linnade läheduses, kuhu autoga lihtsasti ligi pääseb.

Aga mis lõkkekohtadesse puutub, siis on meil rõõm tõdeda, et külastajad jätavad prügi maha järjest vähem. Meie statistika ütleb, et ühest inimesest jääb praegu maha viiendiku võrra vähem prügi kui viis aastat tagasi.

Lõkkepuude kasutamine näitab samuti positiivset trendi: järjest rohkem hindavad inimesed võimalust vaikse tule ääres istuda, loodust ja seltskonda nautida, ning suured jaanilõkked oma melu ja meeleoluga jäävad ikkagi jaanituleplatsidele.

Üha vähem on ka inimesi, kes lõkkeplatsilt lahkudes laovad järelejäänud puid auto pagasiruumi.

METS KUTSUB
Kuhu läheb 4 miljonit eurot?

Praegu kulub aastas 4,1 miljonit eurot RMK poolt looduses liikumiseks loodud objektide rekonstrueerimiseks ja hoolduseks, loodusteadlikkuse edendamiseks tehtavaks tööks RMK loodus-keskustes ning RMK Elistvere loomapargi toidulaua katmiseks. Summa jaguneb järgmiselt.

■ Objektide rekonstrueerimine – 1,94 mln eurot.

■ Objektide hooldus (prügikoristus, lõkkepuud, koristamine, pisiremonditööd) – 1,1 mln eurot.

■ Loodusteadlikkuse edendamine, RMK looduskeskuste tegevus – 0,97 mln eurot.

■ Elistvere loomapargi ülalpidamine – 71 000 eurot.

Allikas: RMK