Maaleht: JÜRGEN LIGI: Ratase valitsus hoiab kinni vaesest majandusest (Argo Ideon)
23.11.2016MeediakajastusEelmises valitsuses välisminister, 2010. aastal areneva Euroopa parimaks rahandusministriks loetud Jürgen Ligi (57) meelest pole usutavust ei uue võimuliidu välis- ega rahanduspoliitikal.
Venemaaga te jõudsite mingeid asju ajada välisministrina?
Oli lootus kokku saada välisminister Lavroviga. Eelmine otsekontakt minul oli haridusministrina Vene suursaadikuga.
Venemaal olid valimised, ning seejärel Moskvas on leitud, et Eesti–Vene piirilepe tuleks duumas ära kinnitada enne käesoleva aasta lõppu. On selle kohta midagi lähemat teada?
See oli duuma väliskomisjoni uue esimehe Leonid Slutski esmane reaktsioon. Kontrollisime seda ja saime vastuseks, et mees improviseeris. Venemaa improvisatsioonide puhul – niisuguste meeste puhul – muidugi võib kahtlustada, et selle taga midagi oli.
Kuivõrd Vene saatkond on kiitnud Ratase valitsuse avatust Venemaa suunas, ei saa välistada, et mõni kingitus tehakse. Meie proovisime selleni jõuda mitu korda, aga ta on ikkagi külmutatud.
Kas see, et Reformierakond on olnud valitsuses, oli siis Venemaale justkui punane rätik?
See on ilmne liialdus. Eesti ise on olnud Venemaale natuke üks punane rätik, väljamõeldud oponent, kelle peal näidata oma solvumist ja kas või “fašismivastast” võitlust. See on tehislik suhe, milles meie ei ole osalised.
Reformierakond on loomulikult monumendi äraviija ja nägu sel vaenlase kujul. Teine võiks olla IRL, ent nende tähendus on lihtsalt liiga tagasihoidlik.
Mida arvate sellest, kui lääne meedias peetakse uut valitsust idameelseks, või et Eestis toimub pööre Moskva suunas? On sel mingi sisu või on tegu sildistamisega?
Sellel on põhjus, nii poliitikuid ja riike jaotataksegi. Pole kahtlust, et valitsuse koosseisus on põhimõtteline muutus. “Jõuliselt läänemeelse” valitsuse asemel on etteotsa tekkinud erakond, kellelt on tulnud absoluutselt kõike vastupidist. NATOst, EList, Ukrainast, Krimmist jpm. Meil ei ole kuidagi võimalik öelda, et maine on juhus.
Välisministeeriumi roll muidugi on neid hirme maha võtta. On tuliselt tegeldud, aga loomulikult on instinktid valitsuses muutunud. Ratase–Ossinovski valitsus on hoopis teistsuguste vaadete ja kirgedega. Ja teistsuguse teravusega. Ei saa põhimõtteliselt öelda, et valitsuse koosseisu muutumine ei muuda poliitikat. Muudab.
Seni on Euroopas vaidluse all olnud ju nüansid enne nimetatutega võrreldes – kas Venemaaga dialoogi pidada või on selle dialoogi lähtekoht heidutus. Kas sanktsioone iga hinna eest kaitsta, või väita, et peaks nende üle arutama.
Need on väga väikesed erinevused, võrreldes Eesti parteide seniste erimeelsustega.
Imestada, et see jõuab välisajakirjanduses pealkirjadesse, oleks lihtsalt küüniline. Ka mina olen pidanud nendele küsimustele vastama.
Märgatakse seda, et Rõivase asemele tuleb Ratas, aga ei märgata, et Savisaar asendus Ratasega ja Yana Toomi ei valitud?
Ega asi olegi Ratases. Asi on Keskerakonnas, kelle valija on üsna lääne- ja NATO-skeptiline. Suur osa Keskerakonna valijatest eelistab Venemaa televisiooni. See on muutus, mitte väljamõeldud probleem. Valijaskond seob erakonda.
Sama võib öelda sotside kohta. Osa sotsidest on ju Vene Erakonna taustaga, või siis punaminevikuga rahvaliitlased või muidu hingelt punased. Ossinovski oleks tegelikult valge, kui ta oleks natuurilt sotsiaalne ja avatud.
Kui peaminister Jüri Ratas teatab, et Eesti välis- ja julgeolekupoliitika jääb endiseks, siis teie seda ei usu?
See on kaitsekilp, mida välisministeerium peab hoidma. Mina aga ütlen mittevälisministri vabadusega, et poliitika muutub koos poliitikutega. Muutub viis, millega sõna võetakse ja millise kirega sekkutakse. Muutub usutavus. Ühtse Venemaa lepinguga peaminister ei ole sama, kes on olnud eelmised. See ei ole rahvusvaheliselt sama. Niisuguse lepinguga on riigid, kes ei kuulu läände.
The Economist näitas esikaanel uute natsionalistide marssi: Putin, Trump, Farage, Marine Le Pen. Jaanuarist on USA-l igatahes täiesti teistsugune president, see on reaalsus. Kas Eesti tegutseb ka selle nimel, et luua Trumpi meeskonnaga suhteid?
Tegutsetakse nende inimeste suunal, kes jäävad administratsiooni ja püütakse leida uusi võtmeisikuid. Töö käib proaktiivselt.
Vabariiklaste seas peaks Eestil olema ju Bushi ajast säilinud mitmeid häid suhteid. Iseasi, kui palju n-ö vana peavoolu vabariiklased midagi mõjutavad.
On ka arvamusi, et Trumpist saabki tavaline vabariiklane. Aga on silmanähtav, et julgeolekuküsimustes pole ta olnud aktiivne selles mõttes, mida me vabariiklastelt eeldaksime. Pigem on ta Euroopa suhtes väljendanud kahtlusi, mida jälle teised inimesed on püüdnud siluda. Ta on jätnud mulje – just nimelt mulje, aga mitte selguse –, et NATO leppe artikkel 5, appitulek liitlastele, pannakse kahtluse alla sõltuvalt kaitsekulutuste suurusest.
Kurb reaalsus on selles, et suur osa me liitlastest ei taju julgeolekuohte sarnaselt meiega sedavõrd, et ühiskonnale 2% kulutus SKTst peale panna. On neid, kes ütlevad, et “meie ei tee seda kunagi”. Samas on märke, et osa riike hakkab kaitsekulusid taas tõstma, sealhulgas Saksamaa ja Baltimaad. Isegi protsendikümnendik on juba oluline kvaliteedinihe ja puuduvate lünkade täide.
Eesti on oma 2% ära teinud ja sellega justkui korras, kuid ikkagi see ei pruugi toetust tähendada?
Kui küsimuse all on kogu solidaarsuse toimimine, konsensusotsused, siis igal juhul see meile kasuks ei tule.
Mida me selles ebakindluse kasvamise olukorras tegema peame?
Trumpi-arutelusid on Euroopa Liidu välisministrite vahel olnud. Korduvalt ja eri formaatides on arutatud Euroopa kaitsemõõdet. Aga Eesti silmis on suund igal juhul transatlantilise sideme hoidmine. Ka brittide hoidmine meiega. Meil on vaja solidaarsustunde, ühtsuse, julgeoleku jagamatuse ja kaitsekulude suurendamise hoiakut.
Relvastuskontrolli algatustega peame olema ettevaatlikud. See põhimõtteliselt tähendab lõputut juttu Venemaaga, et NATO vägesid ei ole nende piiri lähedale õigust tuua. Et lõpetage see ära – aga ise nad loomulikult oma tegevust koomale ei tõmba. Meile ei ole relvastuskontroll ajakohane vestlusteema, võib isegi ohtlik olla.
Ka Euroopa iseseisvast kaitsevõimest rääkimine on kontraproduktiivne. Kampaania-aegne Trump ju rõhutaski sellist eraldumist. Kui hakkame ise isolatsiooni tõmbuma, on see signaal, et nii võibki ja igaüks olgu omaette. Ameerika aga ei ole asendatav. Muid signaale sinnapoole saatma ei peaks, et me edaspidi toimetame ise. Küll aga peame oma toimetamise võimet tõesti edendama.
On olnud juttu, et Eestisse on lähiajal oodata Briti peaministri Theresa May visiiti.
Theresa May ei tule praegu Eestisse. Eks meie valitsuse, aga ka sage välisministri vahetus on probleem. Peame iga kord hakkama isiklikke suhteid uuesti looma, visiite jäetakse ära. Meil on kahe aasta jooksul nüüd viies välisminister.
Kuigi ma enda ootustega võrreldes jõudsin paari kuuga palju, hakkab see trall ikkagi otsast. Sisseelamine, riikidega eraldi suhete loomine, informatsiooni ammutamine, mida Riigikogus nii lihvitult võtta ei ole. Pluss peaminister, kes alustab välisasjades suisa nullist, ja uus president, kes on võimekas, aga ikkagi välispoliitikaga alles alustab. Kaitseminister alustab samuti nullist.
Kokkuvõttes on tagasiminek välis- ja julgeolekupoliitilises kehtestamises ja kires. Kõik viiakse kõigepealt elementaarsemale tasemele kui need reaalsed debatid, kus me peaksime osalema.
Mida arvata uue koalitsioonileppe lubadusest välisteenistusele raha juurde anda? Teie valitsus ei tahtnud siis seda teha?
See kuulub senise valitsuse otsustamatuse ritta, ütleksin ma irooniliselt, on labane narratiiv, mida ehitatakse. See koosneb paljudest üksikotsustest, mida varem tõrjuti ja pidurdati, hoiti uueks tehinguks. Näiteks iga erastamisplaani valitsuses seni blokeeriti. Me tahtsime tegelikult rohkem teha – nüüd näidatakse oma piskut justkui innovatsiooni. Ise aga istuti asjal otsas.
Mina tulin välisministeeriumisse septembris. Juba enne ametisse astumist tõstsin raha juurdeandmise küsimuse peaministriga, kes seda toetas. Samuti rahandusminister Sven Sesteriga, kes tegi lihtsalt kalanägu. Polegi midagi lisada.
Väga hea on seisma pandud teemad nüüd enda arvele tõsta. Aga uue koalitsiooni lubadus oma fiktiivset seisakut murda pakutavaga võimalik pole, kui tagurpidi liikumist mitte arvestada.
Te siis ei arva, et Sester hoiab rahanduse joone peal?
Rahandusametnikkond on poolteise aasta jooksul räsida saanud ja riik olnud päris-rahandusministrita, inimeseta, kes kannab ja austab ekspertiisi, sekkub kirega ja ütleb, kui asi ei ole õige. Jah, tal on paberid kaasas, talle kirjutatakse midagi ette, aga ta ei hinda seda. Ta on parteipoliitiline – mida on kasulik öelda, seda ütleb. Sama justiitsministeeriumis.
Rahandusministeeriumis on siiani vaim, et võetakse analüüsid, rahvusvahelised praktikad, soovitused, ja selle põhjal tuletatakse midagi. Seal on saanud hakkama ka ministrid, kes on suhteliselt lõdva rahandusega parteidest.
Ivari Padar oli selles mõttes intelligentne näide. Teda küll rapiti erakonnas ja see murendas teda, aga ta suutis rahandusministeeriumi usutavuse säilitada. Ta ei fantaseerinud. Rahandusministeeriumi vaim, ekspertiisi tähtsustamine ja akumuleerimine töötas. Sesteri ajal toimus murrang. Ma olen ka valitsuse istungil korduvalt öelnud: kuule, miks sa vaikid? Ja sekkumise järele karjub koalitsioonileping.
Uue koalitsiooni maksupoliitika ütleb, et vaesemad maksavad vähem ja rikkamad rohkem. Kuidas see programm tundub?
Kulutusi on seal rohkem kui raha. Osa sellest küll kaetakse laenuga ja eelarvelodevusega.
Mina tean, et laenuruumi on 40 miljonit, nemad lubavad võtta üle 100 miljoni aastas, mis kõik ju kuhjub, koormab ja tõstab ebaefektiivsete kulutuste osa.
Kahjuks kaotab suhtumisest keskklass, kellele on tehtud spetsiaalne kõrgem maksuaste. See on väga halb signaal, kui suhtuda maksuvabadusse kui millessegi, mis ühiskonna edasiviijate kulumiinimumile ei kehti, kelle maksumäär võib olla üle 30% teatud vahemikus.
Siiani oleme lähtunud lihtsast tõest, et tasuvam majandus on see, mis tõmbab kõigi palgad kaasa. Soome koristaja teenib hästi, sest tasuvam majandus on viinud tema palga üles. Ja tipud on need, kes loovad töökohti. Valitsuse programm on aga hoida kinni mittetootlikust ja vaesest majandusest. Näidata trääsa neile, kes on saanud parema hariduse, võib-olla töötavad mitmel kohal ja loovad teistele töökohti.
Nüüd püütakse maksuvabastustega ajada sotsiaalpoliitikat, aga see ei toimi. Maksudest saab vabastada seda, kes neid juba tasub.
Ka omavalitsuste tulubaas on tulevikus suuresti mõtteline, sest enam ei laeku nende eelarvesse mitte niivõrd kohalike inimeste, vaid Tallinna või Tartu maksud. See pole minu arvates enam omavalitsus. Tulumaksust saab sisuliselt aktsiis, mis määratakse sulle juhul, kui oled suutnud rohkem teenida, vähemuse maks.
Riigieelarvesse jääb väga palju vähem raha, aga me ei jõua tegelike vaesteni. Need, kes ei tööta ega õpi, ei võida mitte midagi. Võime pakkuda neile teenuseid halveneb.
Uus valitsus lubab lõpetada seisaku, panna majanduse kasvama.
Majanduskasvu määrab tööjõu ja tasuvama töö olemasolu, meie partnerite ostuvõime – meil Soome, Venemaa näiteks, kel ei lähe hästi. Kui Eesti peaks olema keskmise sissetuleku lõksus, siis väljapääs sellest on tasuvam majandus ja uued turud. Ka maainimene võidab sellest, suudab siis kaupa paremini müüa või leiab linnast parema töökoha, või leiab võimaluse kodus töötada. Praegu aga antakse vastupidine signaal.
Oma maksusüsteemi oleme siiani ehitanud rahvusvaheliste ekspertide soovituste järgi. Nad ütlevad, et tööjõumaksud on liiga kõrged. Nüüd sotsiaalmaksu tõstetakse. Saime suure vaevaga alustada sotsiaalmaksu langetamisega, nüüd see tõstetakse tagasi. Töö maksukoormuse langetamise asemele on tulnud vaesuse subsideerimine.
Aga töötugi ei võida, ja kui üks vanem teenib vähe, ei saa pere ka tema eest tulumaksu tagasi. Siiamaani oli pigem vaidlus selle üle, kas panna sotsiaalmaksule lagi, et siia tuleks kõrgema palgaga töö.
Aga maksusoodustuste nimekiri on tegelikult ju märksa pikem?
Maksuerandite lubaduste teksti ma isegi ei taha vaadata, see on niivõrd ebameeldiv. Seal on ebapraktilisus ja ebausutavus. Erandid on metsikult kallid, korruptiivsed ja ebaefektiivsed. Valitseja ütleb: sina maksad maksu, sina ei maksa. Aga maksumaksjatest on nagunii puudus. Nende osa ühiskonnas tõmbub kokku, sest me vananeme.
Oleks väga oluline hoida maksumäärad madalal ja mitte koormata kedagi üle, et osalust oleks võimalikult palju. Siis saame pakkuda teenuseid, edasijõudmise võimalust, haridust ja kõige viletsamatele otseseid toetusi. Seda on tehtud ja see on kasvanud.
Aga maksuvabastustega me ei jõua alumiste kümnendikeni. See on pettus, kui tegeleme “palgavaesusega” ja tühistame vajaduspõhised lastetoetused, aga tegeliku vaesuse ja majanduse sisu parandamisega jätame tegelemata.
Jürgen Ligi
■ Reformierakonna aseesimees.
■ Olnud valitsuses neljas ametis: kaitseminister, rahandusminister, haridus- ja teadusminister, välisminister. Praegu Riigikogu liige.
■ Riigikogusse valitud järjest alates 1995. aastast.