Maaleht: Troopiline asumaa avaks Eestile täiesti uue tee

13.04.2016Meediakajastus

Riigile kuuluv troopiline saar tasandaks Eesti külma kliima miinused ja avaks täiesti uued ettevõtlusvõimalused. Selle ostmiseks võiks riik võtta laenu või emiteerida võlakirju, pakuvad ettevõtjad.

Raplamaa ettevõtjate omavahelises jutus välja visatud lennukas idee “Eestile oma troopiline saar!” on esiti ehmatav. Raha pole Eestis teatavasti ju millegi jaoks.

Ja kui suur see saar peaks olema? Kas nagu Vormsi? Või Abruka?

“Pigem nagu Saaremaa.”

Raplamaa ettevõtjad Kristjan Aller ja ehitusettevõtte Arca Nova Majatehas juhatuse liige Marek Jallai on mõtet kaalunud ning peavad seda perspektiivikaks, eriti nagu Aller rõhutab – kui vaadata ajas edasi mitte 5 ega 10, vaid 100 või 1000 aastat.

“Maailmas toimuvat laiemalt vaadates tulebki kaaluda Eestile saare või territooriumi ostmist paremas kliimas,” märgib ta.

Ei ole saladus, et näiteks Araabia Ühendemiraadid investeerib oma naftaraha laialt üle maailma, samuti on Hiina pidevalt toorainete jahil ja otsib võimalusi, kuidas saada ligi maavaradele arengumaades.

Eestis ütlevad poliitikud, et otsuseid tuleks vaadata pikemas perspektiivis – vähemalt kahekümne aasta peale.

“Tegelikult tuleb vaadata veel kaugemale, veelgi laiemalt,” sõnab Aller. Mõtet nii-öelda asumaast ei pea ta sugugi paarsada aastat hilinenuks, pigem võib see olla uuele ringile tulev idee ja eestlased seekord esimeste hulgas.

“Ei maksa mõelda, et mida me selle kauge maaga peale hakkame või kuidas seal käime. Väga võimalik, et 50 või 100 aasta pärast kasutame liikumiseks juba hoopis teisi kütuseid või võimalusi ning kaugus on siis kõige väiksem mure.”

Iseenesest ei peakski Eestil olema tingimata saar, sobiks ka suurem maatükk hea kliimaga riigis, kus oldaks nõus seda loovutama.

Eesti lipp masti

Meeste idee kohaselt tuleks territoorium osta või rentida riigi poolt just seetõttu, et seal võiks kehtida Eesti põhiseadus ja kõiki asju saaks ajada eesti keeles. See võib osutuda keeruliseks, kuid võimalusi tasub otsida. “Suur pluss oleks see, et meie asumaal , toimub kõik nagu meil siin praegu, aga kliima on parem ja ettevõtlusvõimalused teistsugused. Samas maksuraha jääb Eestile,” märgib Aller. Kuna “oma” ei tähenda seda, et teistele oleks sissepääs suletud, annab see võimaluse arendada välja kas või turismisihtkoht, mis hakkaks panustatud raha kiiresti tagasi tooma.

Alleri sõnutsi pole viimases mingit kahtlust, sest kui eestlased suudavad praegu oma kodumaad müüa turismisihtkohana, kuidas ei peaks suudetama turundada troopilist saart või piirkonda.

Kliimapõgenikke on Eestiski juba väga palju. Ka Maaleht on kirjutanud eakatest, kes eelistavad külmad ja rõsked talvekuud veeta soojemas kliimas, mis ei ole kallim elust kodumaal ning turgutab korralikult tervist.

Marek Jallai sõnul oleks oma riigile kuuluv soe paik hea võimalus rajada sinna hotelle ja vanadekodusid meie eakatele, kes ei peaks end võõras keeleruumis kehvasti tundma ja kellele pakutaks omakeeset teenust.

“Asjaajamine on nagunii n-ö pilves, kasutame ju e-dokumente,” märgib Aller.

“See aga tähendab, et riik saab vabalt toimida ka Eestist kaugel eemal.

Sõjaolukorras võib inimesed sinna evakueerida – isegi kui siin on võõrad väed, siis territoorium ise jääb asumaa olemasolu korral ju vähemalt osaliselt vallutamatuks.”

Kui mõttega edasi minna, siis saari muidugi maailmas müügis on. Näiteks Kreekal on palju saari ja silmatorkavalt mitmeid on müüki tulnud Türgi läheduses. Tõsi, need on kallivõitu ja väikesed, lennuraja ehitamisega läheks raskeks. Nii võiks vaadata kaugemale troopikasse, kus sooja jagub pikemalt.

“Võtke liigesepõletikud, reuma, nahahädad,” loetleb Aller. “Kas poleks riigile palju parem saata inimesed natukeseks päikese alla, kui et lasta neile lõputult antibiootikume välja kirjutada? Võiks vähemalt arutada, milline tegutsemisviis oleks tulemuslikum.”

Põhjanaabrid soomlased on loonud endale Hispaaniasse Fungeriolasse nn Väikese Soome, kus toimib edukalt soomlaste haridussüsteemiga sünkroonis kool, mida on nimetatud põhjamaade hariduse triumfiks Hispaanias. Soome perel on lihtne sinna oma lapsi panna kas või keset kooliaastat, sest programm ja õppekavad on samad nagu Soomes. Ka Eesti asumaal saaks kergesti teha oma kooli, lisaks tuua sinna muud oluliste asutuste esindused. Milline riigiametnik ei sooviks rotatsiooni korras mõned kuud aastas töötada troopilisel saarel?

Inimestega liigub raha

“Inimesed liiguvad ja nendega liigub ka raha,” tõdeb Marek Jallai. “Ja kui meie inimesed nagunii tahavad soojal maal olla, miks ei võiks nad teha seda nii, et see samal ajal ehitaks üles meie riiki?”

Küsimust “kas osta?” ei tuleks meeste meelest üldse arutada, kohe võiks mõelda, kuhu ja kui suur koht leida.

“Kui rahvas tahaks seda teha, siis me saaksime sellega hakkama ka,” ei pea Jallai ettevõtmist pelgalt unistuseks. “Mõelge, millised võimalused see avab ettevõtluseks – meie inimesed saaksid rajada istandusi, kasvatada ise troopilisi Eestimaa vilju, kaubelda hoopis teistel turgudel. Ettevõtted saaks kolida oma kontorid troopiliste maade lähedusse, eriti kui riik looks seal esialgu ettevõtluse alustamiseks soodsad võimalused.” Aller lisab, et on selgelt näha, kuidas maailm areneb sotsiaalse ettevõtluse suunas. “Järjest enam tahetakse käsitöökaupu, väikesed õlled müüvad paremini kui suurte vabrikute omad. Meie väike Uus Eesti saaks siin suure võimaluse turule tulla oma orgaaniliste viljade või toodetega,” lisab Aller.

Raha leidmine sellise plaani jaoks ei peaks meeste hinnangul keeruline olema: riik võib võtta laenu, emiteerida võlakirju, luua fondi, pakkuda inimestele projektis osalust – variante on palju ja laenuvõimalused Eestil kasutamata.

Delfi Ärileht kirjutas hiljuti, et konkreetselt riigi võlakirjade puhul on suurem probleem riigipoolne ideepuudus, mida rahaga teha.

“Riigi võlakirjad ei ole saatanast,” ütles rahandusminister Sven Sester aprilli alguses riigikassa 20. sünnipäeva üritusel. “Võlakirjade emiteerimine ei tohiks olla eesmärk omaette, vaid millegi saavutamiseks.”

Suurt ideed pole seni tulnud ning see on toonud ka kriitikat -kui mõtteid praegu pole, mil võimalused on soodsad, millal siis üldse midagi teha?

“Loogilises majandusmudelis olekski riigil õige laenudest hoiduda, kuid praeguses reservva-luutal põhinevas süsteemis on tõenäoline, et riikide võetavaid laene samal moel tagasi ei maksta. Laenud makstakse tagasi siis, kui nende väärtused on võrreldes muude varadega oluliselt väiksemaks muutunud. Teisisõnu – peost me jääme ilma, aga pohmelli põeme teistega koos ikkagi,” lisab Aller.

Oleme liiga alalhoidlikud?

Samuti diskussioonis kaasa löönud ettevõtja Karl Tamme arvamusel on tegu teostatava ideega, mis esialgu ühiskonnas palju pooldajaid ei leia, seda juba eestlaste kaalutleva ja alalhoidliku loomu tõttu. “Kindlasti tundub paljudele ka ebaaus rääkida niisugusest kavast, kui kodus vajavad paljud asjad lahendamist,” märgib ta. “Samas on see midagi sellist, mida ongi mõtet teha ainult suurelt, et asi üldse õnnestuks.” Tamme lisab, et arvatavasti on praeguses Riigikogus mõnigi inimene, kes võiks siin kaasa mõelda.

Paljud majandusinimesed ja poliitikud eelistasid arutelust hoiduda ja vastasid Maalehe küsimustele võimaliku asumaa idee kohta väga napilt või ei teinud seda üldse.

Kõrgtehnoloogiliste lahenduste ja julgete uuenduste poolt sõna võtnud riigikogulane Kalle Palling kuulab mõtet huviga. “Ütle siis veel, et eestlased ei ole leidlikud!” on ta esmane vastus. “Ent Euroopa Liidu sees Eestil oma praegusele territooriumile selleks lisa vaja pole, et Eesti ettevõtted saaksid areneda ning lastele koole avada. Üldse iseasi, kas selline saar või maa-ala peaks tingimata Eesti riigi omanduses olema, sest heade mõtete teostamiseks on erasektor kindlasti valmis koostööd tegema,” arvab ta. Omakeelse kooligi saab ju vajadusel avada ning esimene näide erainitsiatiivist Hispaanias on olemas. “Aga mõtlemist ei tohi takistada ja kõige vähem on vaja takistada innovaatilisi mõtteid. Selle aruteluga võiksid need ettevõtjad edasi minna, kuigi riigi rolli võiks esialgu ehk kõrvale jätta,” pakub Palling.

Mõttega mängides – läbi turismi saaks Eestit oma troopilise saarega ju maailmale tõesti veel teisegi kandi pealt lisaks e-residentsusele atraktiivsemaks muuta. “Lõpuks ongi meil ju ideaalsest keskkonnast puudu veel vaid ideaalne kliima,” tõdeb ta.

Riigikogulane ja Riigikogu majanduskomisjoni liige Maris Lauri ütleb, et näeb idees kui sellises kõigepealt hiigelsuuri eetilisi probleeme. “Seetõttu ma ei leia, et siin oleks midagi diskuteerida,” märgib ta. “Aga kui inimesed tahavad osta jupi või isegi terve saare, loomulikult mitte koos inimestega, siis nad võivad seda teha. Ka kambakesi, ka laenu võttes. Aga seda puhtalt ärilistel põhimõtetel.”

Idee generaatori Kristjan Alleri meelest on asumaa omandamisel vaid üks oht: eestlased suudaksid teha sellest nii ägeda koha, et kõik tahavad lõpuks sinna elama minna.

Asumaad niiske kliima ohvritele on ammu ihaldatud

1933. aasta Välis-Eesti Almanaki kahes viimases numbris avaldas süstasõitja ja matkasell Johannes Maide artikli “Eesti koloniaalpoliitikast”, kutsudes üles ostma saart Hispaanialt Eestile asumaaks.

Koduloouurija Ingomar Tuul kirjeldas seda mõtet mõne aasta eest lähemalt ajalehes KesKus, tuues välja, et 1933. aasta asumaa-jutt suurt järelkaja ei leidnud. Ent samas väljaandes 1936. aasta märtsis kutsus Johannes Maide uuesti üles ostma või rentima ühe saarekese Hispaanialt, ja sellega algas põnev poleemika, milles tulid mängu juba sõjalised küsimused.

Nii kirjutas seal Johannes Maidele vastu- ja pooltväiteid esitanud Heinrich Laretei, tsiteerides Päevalehe peatoimetajat Harald Tammerit: “Sõjakäiku me asumaa võitmiseks korraldada ei saa ja sõjakäik tuleks kallimgi, kui mõne maatüki ostmine mõnelt võõralt riigilt. Edasi. Mis teeksime meie 17 rkm suuruse Cabrera saarega, kus praegu 42 inimest või 4-rkm. pindalaga Dragomera saarega, kus seni puuduvad elanikud, kui me sinna ei hakka ehitama elamuid? Kas on keegi arvestanud, mis läheks seal maksma elamute püstitamine?”

“Koloniid” toetasid ka mõned diplomaadid. Nii ilmus Välis-Eesti Almanakis märtsis 1936 järgmine teade: “Juba mitmel pool on meil üles tõstetud mõte – Eesti asumaade soetamine juba üksi kliimalistel põhjustel. Nii on meie Maroko aukonsul, dr. R. Peets öelnud: “Vajaksime tõsiselt paika, kuhu võiksid asuda kas ajutiselt või jäädavalt kodumaa niiske kliima ohvrid.””

TÕDE LAULUS

Hei, poisid, kas olete valmis?

Siis lükkame korraga.

Peipsi koha pealt lükkame lahti

selle väikese Maarjamaa.

Ühe tiiru nii ümber selle Ilma

nõndaviisi peab tegema.

Ja siis kasvõi teise ilma

ühes rohu ja rahvaga.

Eks sealt on siis tee meile lahti

kogu maailma merele.

Kas leidub seal kuskil üks sadam

me viimsele verele?

Katkend vendade Johansonide laulust, mis oli eriti populaarne kaheksakümnendate lõpul ja mida siiani innukalt kaasa lauldakse. Ehk peitub selles ihalus ühel päeval ikkagi ka kaugemal end kodusena tunda?

SOOME SAARI ON JUBA MÄRGATUD

Iisraeli ettevõtjad ostsid Helsingi lähedal kaks saart

Huvilistena nähakse Petajasaarel juudi kogukonna liikmeid Soomes, samuti Iisraeli kodanikke, kelle hulgas Skandinaavia on väga populaarne. Projektile loodetakse suurt tulevikku suvituspaigana, sest suved on Iisraelis palavad, tõstes elektriarved suureks ja sundides eakamaid kuuma tõttu üldse tuppa jääma.

“Tel Avivis ju eriti saari pole,” ütles üks ettevõtmise taga olevatest ärimeestest Amir Weil. Tema sõnul meelitavad iisraellasi Soome vaikus, looduslähedus, turvalisus ja lähedus Iisraelile. Saarele planeeriti ehitada ka sünagoog ning peamise keelena hakatakse arvatavasti rääkima heebrea keelt. Weil arvas ka, et soomlased pole oma saarekeste täit potentsiaali ise veel mõistnud. Helsingin Sanomat kirjutas, et saar osteti 115 000 euroga ning ärimeeste hinnangul tõuseb saare väärtus pärast planeeritud arendust 3,5 miljoni euroni. Mullu sügisel teatati, et rajatavast 40 majakesest 12 on leidnud juba ostjad. Soome foorumites põhjustas idee ilmsiks-tulek arutelu ning oli üksjagu neid, kellele plaan ei meeldinud. Nüüdseks on ostetud teinegi saar.

Enne naftahindade langust arutati ka Norras võimalust luua fond, mis omandaks mõne soojamaa kuurordi, kus omad inimesed soodsalt puhata saaks. Majanduse muutudes idee hääbus ning nüüd pole seda enam uuesti arutlusele võetud.

KOMMENTAAR

Mõte pole uus, kuid eestlastest kolonisaatoreid ei saa!

Idee asumaa leidmisest pole teps mitte uus – 1920ndatel seda juba arutati. 1930ndatel nimetas Johannes Maide ka konkreetseid Hispaania saari. Aga alustame tehnilisest probleemist: vabu saari pole kusagilt saada – igal pool on mingi riik ees. Ja seega võime seda saart rentida (nagu Inglismaa Hongkongi), aga see poleks kuidagi Eesti.

Muide: kui see antaks meile tasuta ja tähtajatult, tähendaks see tsiviilõiguslikult seda, et meid võidakse sealt välja visata mis tahes hetkel. Ainus võimalus oleks see enestele kas päriseks osta (nagu ameeriklased Alaska ja Louisiana) või saada kingiks.

Mööngem: pakkujaid turul ei ole ja kinkijatest pole kuulda.

On üks alternatiiv, mis lahendab osa probleemist – poliitilise. See oleks mingisuguse juriidilise “varjualuse” tekitamine kusagil siinsamas – pakkusin Hendrik Toomperele lavastuse tegemisel ideed kuulutada Naissaarel uuesti välja Nargeni Vabariik, mis on ajaloos 1917-1918 ka reaalselt olnud.

Kuna nüüdne Eesti Vabariik loobus 1993. a mingis meeltesegaduses oma territoriaalmerest, saanuks Nargeni Vabariik oma vetesse Nord Streami gaasitoru, millest Eesti oli loobunud! Gaasitransiit oleks taganud igale Naissaare kodanikule batistist jalarätikud, teemantidest hambad ja vaba elu mis tahes koral-lisaarel eluotsani! Inimesed, kes tahavad olla kolonisaatorid ja territooriumi hõivata, peavad olema hulljulged, julmad, ettevõtlikud ja sõjakad, mistõttu meist kolonisaatoreid ei saa. Sigtunaski käisime me röövimas ja veidi põletamas – üks kord, ja mäletame seda tuhat aastat! Aga rahumeelse väikekodanlase pärisosa on televiisor, internet, purk õlut, Eurovisioon. Nagu kirjutas Sergei Dovlatov: kui ta sõbrale ei antud välismaale sõitmise luba, seletas ametnik, et milleks rännata välises maailmas, kui seesmine ja hingeline on palju huvitavam! Ehk tõesti: rännata, otsida ja leida päikesesaar meis enestes, nagu kirjutas Gustav Suits.

IGOR GRÄZIN, riigikogulane

Valik müügis olevaid saari

Kaart on Maalehe digilehest leitav ning sealt saab kuvatud saarte kohta lisainfot.

Los Leones, Patagoonia Tšiili

■ Populaarne ökoturismi sihtkoht Vaikses ookeanis, pakub palju veega seotud tegevusi ja vaatamisväärsusi. Mere äärde saab ehitada põnevaid Tolkieni-stiilis kääbikuurgusid, mis on juba praegu külastajate hulgas väga populaarsed.

■ Suurus: 700 ha.

■ Hind: 4,1 mln eurot.

Moresby saar, Kanada

■ Kanada suurim erakätes olev saar, asub Vaikses ookeanis mandri lähedal. Osaliselt metsaga kaetud, ilusad vaated ja palavus ei tee liiga.

■ Suurus: 582 ha.

■ Hind: arvatavasti ligi 45 mln eurot.

Ilha Itarana, Brasiilia

■ Tore saar Atlandi ookea nis, kus on enam kui 9 km liivarandu, rikkalik taimestik ja loomastik, laguunid, ojakesed ja lopsakad mangroovid.

■ Suurus: 1520 ha.

■ Hind: 2,6 mln eurot.

Petalas, Kreeka

■ Asub Joonia meres, on osa Echinadese saarestikust. Vaheldusrikas loodus, kaunid liivarannad. Püsi-elanikke pole.

■ Suurus: 540 ha.

■ Hind: 40 mln eurot.

Apo saar, Filipiinid, Aasia

■ Vulkaaniline mägine saar, kus on imelised puuviljasalud ja kaunid liivarannad. Saarel elab 750 inimest.

■ Suurus: 868 ha.

■ Hind: 63 mln eurot.