SEB majandusanalüütiku Mihkel Nestori sõnul väärib möödunud aasta Eesti kõigi aegade suurima eelarvepuudujäägi kõrval rohkem tähelepanu asjaolu, et ajutisest probleemist on saamas krooniline häda. «Kas kokkuhoiu ja avalike teenuste piiramise asemel tasuks ehk mõelda automaksule?» küsib ta nädalakommentaaris.

Kui raha saab otsa

Värskelt kokku löödud riigirahandusstatistika ütleb, et Eesti eelarvepuudujääk 2020. aastal oli 1,5 miljardit eurot ehk 5,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). See on väga suur number. Võrdluseks piirdus Eesti jaoks oluliselt hullemaks kujunenud 2008. aasta kriisi ajal eelarvepuudujääk kõigest 2,6 protsendiga.

Akuutse tervishoiukriisi asemel on selle põhjuseks aga aina enam see, et riigi poolt võetud kohustused ei vasta oodatavale maksulaekumisele. Kas tänases veidras majanduskeskkonnas tasub seepärast üldse muretseda?

Muidugi leiab riike, kus seis on veel hullem. Mitmes Lõuna-Euroopa suurriigis oli mullune puudujääk 10 protsendi kandis ja rohkem kreenis oli riigirahandus ka Lätis-Leedus. Iseenesestmõistetavalt oli aasta pehmelt öeldes ka «erakordne». Kes muretseks eelarvetasakaalu pärast, kui tervishoiusüsteemi ja majandust ähvardab totaalne kollaps? Eriti kui keskpank rahakraani avatuna hoiab.

Mure ei ole aga mullune. Eelarveprognoosid näitavad, et ajutisest nähtusest on saamas uus normaalsus. Rahandusministeeriumi praeguse hinnangu kohaselt – mis arvatavasti küll optimistlikumaks muutub – küündib eelarvepuudujääk tänavu 6,7 protsendini ja 2022. aastal 5,4 protsendini SKT-st. Akuutse tervishoiukriisi asemel on selle põhjuseks aga aina enam see, et riigi poolt võetud kohustused ei vasta oodatavale maksulaekumisele.

Kas tänases veidras majanduskeskkonnas tasub seepärast üldse muretseda? Nagu öeldud, raha on vaba ja euroala ühe madalaima laenukoormusega liikmena on meil lihtne puudujääk laenu arvelt katta. Ent mis edasi saab? Eelarvekulud suurenevad indekseeritud pensionite ja elanikkonna kasvavate ravikulude tõttu kiires tempos. Kas jäämegi neid tasuma laenu arvelt ja kui suure võlakoormuseni oleme valmis jõudma? Või hakkame kuskilt otsast kulusid kärpima?

Heaoluriigis on kärped rasked tulema

Kokkuhoid on paberil lihtsam kui päriselus. Mida aasta edasi, seda enam võtab elu Eestis ühe tavalise, heaoluga harjunud, Lääne-Euroopa riigi nägu, kus kärped avalikes teenustes või hüvedes tunduvad mõeldamatuna.

Kui vaadata valdkondasid, kus Eesti riik kulutab täna Euroopa keskmisest märkimisväärselt enam, siis on raske uskuda, et ükski tulevane koalitsioon neid oleks valmis kärpima – kultuur, haridus ja riigikaitse. See-eest on meil ilmselgelt arenguruumi sotsiaalsfääris. Kui keskmiselt kulutavad Euroopa Liidu liikmesriigid sotsiaalkaitsele 19 protsenti SKTst, siis Eestis on see osakaal vaid 13 protsenti. Elanikkonna vananemine ja kasvavad ootused riigi poolt pakutavatele teenustele tähendavad pigem, et edaspidi vajab valdkond oluliselt lisaraha.

Maksustamisel oleme pigem tagasihoidlikud

Kuidas on tulude poolega? Enne kriisi, 2019. aastal, kogus Eesti maksudena kokku 33 protsenti riigi SKTst. Meie tavapärastes eeskujuriikides Soomes ja Rootsis on see osakaal umbes 10 protsendi võrra kõrgem. Lisaks on rahandusministeeriumi andmetel maksumäär suhtena SKT-sse lähiaastatel veelgi langemas.

Teistega tasub võrrelda ka maksude struktuuri. OECD hiljutisest ülevaatest selgub, et keskmisest enam sõltuvad Eesti riigi sissetulekud sotsiaalkindlustusega seotud maksudest, samuti maksustame väga jõuliselt tarbimist. Keskmisest vähem kogume makse aga ettevõtete ja eraisikute teenitud tuludelt.

Koroonakriisi järgse majanduskeskkonna värv on roheline ja seda mitte vaid keskkonnakaitsjate arvates. Hinnanguliselt tuleb transpordi arvelt 12 protsenti Eesti süsinikdioksiidi (CO2) heitmest ja selle maksustamine on normaalsus kõikjal peale Eesti.

OECD riikide seas oleme kõige tagasihoidlikumad aga kinnisvaramaksude kogumises: 2019. aastal andsid need kõigest 0,6 protsenti riigi tuludest, samas kui OECD keskmine küündis 5,6 protsendini.

Et kehtestame siis kinnisvaramaksu? Arutelu on asjakohane, kuid poliitiliselt näib see võimatu missioonina. Eesti eripära on väga suur kinnisvaraomanike osakaal – 82 protsenti leibkondadest elab neile kuuluval elamispinnal. Kinnisvara väärtusel põhineva maksu kehtestamise tõenäosust vähendab ka (veel) suhteliselt madal segregatsioon. Nõukogudeaegse loterii ja omandireformi kombinatsiooni tõttu omab hulk suhteliselt napi sissetulekuga inimesi küllalt kallist kinnisvara, mille kõrgem maksustamine neile jõukohane pole.

Kas alustaks autodest?

Ent kinnisvara madala maksustamise kõrval paistab Eesti silma ka selle poolest, et ainsa Euroopa Liidu liikmesriigina ei maksusta me autosid muul teel, kui vaid kütuseaktsiisi kaudu.

Riigikogu ees seisva autopargi põhjal võib öelda, et autode maksustamine on Eestis poliitiliselt vähemalt sama «laetud» kui kinnisvara, kuid täna on ehk üle aegade parim hetk see teema päevakorda võtta.

Koroonakriisi järgse majanduskeskkonna värv on roheline ja seda mitte vaid keskkonnakaitsjate arvates. Hinnanguliselt tuleb transpordi arvelt 12 protsenti Eesti süsinikdioksiidi (CO2) heitmest ja selle maksustamine on normaalsus kõikjal peale Eesti.

Võttes arvesse uue valitsuskoalitsiooni jõulisi lubadusi kliimaeesmärkide täitmiseks, sobiks CO2 heitmel põhinev automaks nende ambitsioonidega suurepäraselt. Keda keskkonna asemel huvitavad rohkem rahanumbrid, siis ainuüksi sõiduautosid imporditakse Eestisse aastas umbes miljardi euro eest. Maksubaasi nagu jaguks?