Majandus24.postimees.ee: Pool eurotsooni riigivõlakirjadest on negatiivse intressiga (Tõnis Oja)

28.07.2016Meediakajastus

Juuli keskel müüs Saksamaa kümneaastase lunastamistähtajaga võlakirju negatiivse intressiga. See on esimene kord, kui mõni eurotsooni riik emiteerib pikaajalisi võlakirju, millele investorid on nõus peale maksma.

Lühemaajalisi võlakirju on negatiivse intressiga müünud Saksamaa ja Soome, samuti mõni kõrgeima krediidireitinguga riik. Jaapan ja Šveits on müünud ka negatiivse intressiga kümneaastaseid võlakirju.

Saksamaa müüs hiljuti kümneaastase lunastamistähtajaga võlakirju intressimääraga –0,05 protsenti aastas. See tähendab, et investoritele võlakirjade hoidmise ajal intresse ei maksta, aga kui saabub lunastamistähtaeg, siis maksab Saksamaa neile tagasi vähem kui nad laenu võtsid.

Esimese riigina müüs kümneaastaseid võlakirju Šveits 2015. aasta aprillis. Samal nädalal, kui Saksamaa debüteeris kümneaastaste võlakirjadega, emiteeris Šveits võlakirju tulususega –0,023 protsenti ja lunastamistähtajaga 2058. aastal, mis teeb võla kestvuseks 42 aastat.

Intressimäärad langenud

Investeerimispank Citigroup on arvutanud välja, et arenenud riikide võlakirjadest, mille maht on kokku 21 triljonit dollarit, on negatiivse tulususega juba enam kui kolmandik. Eurotsooni riikide võlakirjade mahust on negatiivse tulususega juba üle poole. Isegi Itaalia ja Hispaania – mille kohta veel kolm-neli aastat tagasi arvati, et need riigid võivad viia eurotsooni põhja – valitsuse lühiajalised võlakirjad on negatiivse intressiga. Panganduskriisis vaevleval Itaalial on negatiivse tulususega valitsusvõlakirju 1,6 triljoni dollari (1,5 triljoni euro) väärtuses, kirjutab The Wall Street Journal.

Siin tuleks märkida, et järelturul arvutatakse võlakirjade tulusust keeruliste valemitega, mis võtavad peale intressimäära arvesse ka võlakirja hinda.

USA suurpanga Bank of America Merrill Lynch andmeil on maailmas kokku negatiivse tulususega võlakirju 13 triljoni dollari väärtuses. Intressimäärade langemisele andis uue hoo sisse Brexit. Enne brittide rahvahääletust oli negatiivse tulususega võlakirjade maht 11 triljonit dollarit ja vaid kaks aastat tagasi, 2014. aasta keskel, peaaegu null.

Financial Times kirjutas juuni alguses, et negatiivse tulususega on juba ka mõne ettevõtte võlakirjad. Nullist väiksema tulususega kaubeldakse näiteks meditsiini- ja esmatarbekaupade tootja Johnson & Johnsoni, tööstuskonglomeraadi General Electricu, luksuskaupade müüja LVMH Moët Hennessy Louis Vuittoni ja sigaretitootja Philip Morrise võlakirjadega.

Ehkki esmasel pakkumisel pole ettevõtete võlakirju veel negatiivse intressiga müüdud, emiteerisid Prantsusmaa farmaatsiakompanii Sanofi ja toidutööstuskonglomeraat Unliever võlakirju, mille intress oli null.

Täiesti uus mudel

Võlakirjade negatiivse tulususe mõjust pole ei analüütikud ega rahapoliitika valdkonna otsustajad täielikult veel aru saanud. Globaalne rahasüsteem on tuginenud seni mudelile, kus intressimäärad on üle nulli.

«Investorid soovivad osta võlakirju tasemetel, mis veel üsna hiljuti olid kujutlematud,» ütles ajalehele The New York Times Belgia suurpanga BNP Paribas Fortis tegevjuht Philippe Gijsels. «See on uus reaalsus ja ma arvan, et see jääb nii veel mõnekski ajaks.»

«Need tulusused on sümptomid selle kohta, et maailmamajanduses on tõsised strukturaalsed probleemid,» kommenteeris varahaldusfirma AllianceBernstein portfellihaldur Daniel Loughney.

Eelkõnelejatest kaugemale läks võlakirjafondi Janus Global Unconstrained Bond Fund juht Bill Gross. «Globaalsed intressimäärad on 500 aasta madalaimad. Kümne triljoni eest negatiivse intressiga võlakirju. See on nagu supernoova, mis ühel päeval plahvatab,» kirjutas ta investeerimisfirma Janus Capital Groupi Twitteri kontol juuni alguses.

Bill Gross ei ole seejuures suvaline fondijuht. 1971. aastal asutas ta varahaldusfirma Pacific Investment Management Company (rohkem tuntud lühendi PIMCO järgi), mille varade maht on umbes 1,5 triljonit dollarit. Grossi juhtud võlakirjafondid olid aastakümneid väga edukad, tänu millele hakati teda kutsuma võlakirjakuningaks. 2014. aasta septembris oli ta siiski sunnitud tüliga oma ettevõttest lahkuma.

_________________________________________________

Miks ostavad investorid negatiivse tootlusega võlakirju?

Palju investoreid investeerivad mitte niivõrd tulu teenimiseks, vaid vara väärtuse säilitamiseks. Ehkki võlakirjainvestorid kaotavad negatiivse tootlusega raha, on see kaotus ikkagi väiksem sellest, mida nad võivad saada investeerides riskantsematesse väärtpaberitesse, näiteks aktsiatesse. Ehkki nominaalne intress on negatiivne, võib deflatsioonilises keskkonnas reaalne tootlus olla hoopis positiivne. Näiteks kui inflatsioon on –0,5 protsenti ja võlakirjaintress –0,25 protsenti, siis investeeringu tegelik tootlus on pluss 0,25 protsenti. Kui võlakirja tootlus langeb veel sügavamale miinusesse, siis investeeringu tulusus võib osutuda positiivseks, sest intressi langedes võlakirja hind tõuseb ja tõus võib olla suurem. Kuna Euroopa Keskpank ostab kokku riikide, aga ka ettevõtete võlakirju, tõusevad nende hinnad ning see on ka põhjus, miks võlakirjade tulusused on langenud miinusesse. Mõni investor võib spekuleerida, et valuuta, milles võlakiri on nomineeritud, kurss võib tõusta. Võlakirjade ostjad võivad olla pensionifondid või kindlustusfirmad, mis võivad investeerida vaid kindla riskiastmega väärtpaberitesse.

Eesti suhtub võlakirjade emiteerimisse leigelt

Eesti on maailmas üks väheseid arenenud riike – tõsi, finantsturgude taseme järgi pole me isegi mitte arenev, vaid hoopis ääreturg ehk inglise keeles frontier market – ja ainus Euroopa Liidus, millel pole riigivõlakirju.

Aeg-ajalt on siiski tekkinud diskussioon selle üle, kas ka Eesti ei peaks võlakirju emiteerima. Eriti aktiivseks läks arutelu eelmise aasta alguses, kui Euroopa Keskpank alustas riikide võlakirjade suuremahulist kokkuostu.

Seni on riigivõlakirjade emiteerimise idee vastu jäigalt olnud Reformierakond ja nende leerist tulnud eelmine rahandusminister Jürgen Ligi. Eelmise aasta kevadel rahandusministri ametisse asunud Sven Sester (IRL) on tunduvalt võlakirjasõbralikum. «Võlakirjad ei ole saatanast,» ütles ta toona Postimehele.

Investeerimisfirma Redgate Capital vanempartner Aare Tammemäe on arvamusel, et iga hinna eest ei ole mõtet võlakirju emiteerida. «Kui ei ole suurt ja selget investeerimisideed, kuidas peaks laenuraha Eesti elu jätkusuutlikult paremaks tegema, jäägu võlakiri pigem tegemata ja hoiame «kasutamata limiiti» halvemate aegade tarbeks,» selgitas Tammemäe oma seisukohta.

«Eesti riigi rahavajadus lühemas perspektiivis jääb minule teadaolevalt rahandusministeeriumi praeguste hinnangute järgi alla poole miljardi euro ja on tõenäoliselt kaetav kehtivate krediidilimiitidega. Aga sellegipoolest võiks riigikassa kaaluda ka kohalikul kapitaliturul võlakirja tegemist. Kuna ei ole proovitud, siis valitseb ka teadmatus, mida kohalik turg suudaks pakkuda, võrreldes Euroopa Investeerimispanga või teiste institutsioonide krediidi tingimustega,» lisas ta.

Tegelikult ei oleks riigivõlakirjade emiteerimine Eestile mitte midagi uut. 1993. aastal emiteeris Eesti riik võlakirju mahus 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot) seoses Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004. Peale selle emiteeris 2002. aastal Eesti riik rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot lunastustähtajaga 2007. aastal. Nende võlakirjade emiteerimise eesmärk oli refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste.

Tookordsed intressitasemed olid hoopis muud. 1993. aasta laenuintress oli 10 protsenti ning 2004. aasta võlakirjade kogukulu 5,24 protsenti.

Kui Eesti otsustaks praegu võlakirju emiteerida, siis võiks Tammemäe hinnangul olla selle maht 0,5–1 miljardit eurot ning intressimäär võiks jääda vahemikku 0,55–0,65 protsenti.