Maksudebatis tuleb vabaneda silmakirjalikkusest

29.06.2021Arvamus

Täna pead tõstev maksudebatt on taandunud ennekõike loosungitesse ning üha rohkem tundub, et tegemist on pigem odavate plusspunktide korjamisega enne sügisel toimuvaid kohalikke valimisi. Loodan, et arutelu kvaliteet paraneb ja hiljemalt järgmisteks Riigikogu valimisteks on suutnud kõik erakonnad lisaks loosungitele sõnastada ka selge nägemuse enda väärtuspõhisest maksupoliitikast.

Maksupoliitikas on oluline roll maailmavaatel ja väärtustel. Vasakpoolsetelt erakondadelt nagu Keskerakond ja SDE kuuleme, justkui oleks Eesti riiki võimalik „rikkaks maksustada“ – kogume inimestelt rohkem raha kokku ja siis lähme selle sama rahaga neile endile kosja pakkudes paremaid (tasuta) teenuseid. Teisel teljel on parempoolsed erakonnad, kes eelistavad madalat maksukoormust, mis annab inimestele võimaluse oma raha üle ise otsustada ja tagab ka meie ettevõtete parema konkurentsivõime.

Aga ka parempoolsete erakondade vahel jooksevad erisused, mida on ilmekalt illustreerinud pensionireformi ümber toimunud vaidlused. Praegune rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tegi oma viimases maksupoliitika teemalises postituses ka pensionireformi suunal torke, justkui olevat pensionisüsteem ära lammutatud.  See näitab, et Reformierakond pole seniajani suutnud leppida Isamaa ettepanekuga anda inimestele õigus oma raha osas ise otsustada ning muuta teine pensionisammas vabatahtlikuks. Sõnades kasutatakse iga võimalust inimese otsustusvabadusele suunatud reformi kritiseerida, kuid tegudes on sellega lepitud ning rahandusminister kasutab meeleldi pensionireformist laekuvat maksutulu oma valimislubaduste täitmiseks. Minu hinnangul on see lihtsalt silmakirjalik.

Ja just silmakirjalikkust tuleb silmas pidada ka maksudebati küsimustes. Poliitikutele meeldib väga rääkida, et makse tuleb alandada, kuid teod lähevad sellega reeglina vastuollu. Praegune Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus näiteks kaotab juba järgmisest aastast ära kodulaenu intresside maksutagastuse ning ühtlasi soovitakse vastu võtta muudatused, mis pärast valimisi tähendaks nii koduomanikele, kui ka ettevõtetele hüppeliselt suurt maamaksu tõusu. Valitsus keeldus ka kategooriliselt pikendamast madaldatud aktsiisimäärasid, mille Isamaa Riigikogus ettepanekuna menetlusse andis. Selle tulemuseks tuleb aga juba lähiajal hüppeline aktsiisitõus. Just selliste sammude tõttu kõlab küsitavana ka rahandusministri ettepanek kaotada ära riiklik tulumaks ning suunata kogu laekuv tulumaks KOVidele.

Esiteks ei oleks tegemist tohutu lisarahaga KOVide jaoks, sest 13-15% laekumine ei ole märgiline hüpe tänaselt ligi 12%, mis tulumaksust KOVi eelarvesse laekub. Teiseks tähendab see 300-400 miljoni euro suurust eelarveauku. Eelarveauku, mida küllap plaanitakse täita mingite teiste uute maksudega. See sarnaneb väga palju riigi eelarvestrateegiat saatnud arutelule, kus Reformierakond rääkis suurest kulude kokkuhoiust (60 miljonit eurot), kuid tegelikkuses on järgmise aasta eelarve kulud ligi 500 miljoni euro võrra suuremad kui tänavu. Pannes miinused kokku, ei tule kahjuks plussi, vaid eelarve auk peaaegu kahekordistuks.

Just selliste olukordade vältimiseks on oluline, et poliitikud räägiksid ausalt, kas ja mille arvelt maksualandused tulevad või kui suurt täiendavat tulu riigile ja kulu maksumaksjale tähendab ühe või teise maksu tõstmine. Isamaa leidis enne eelmisi Riigikogu valimisi, et võimaluse korral tuleb makse alandada, kuid makropildis tuleb hoida maksurahu. Kordasime seda nii valimiskampaanias, kui ka hiljem partneritega riigieelarvet kokku pannes – maksurahu, maksurahu, maksurahu! See oli erakordne lubadus, kuna varasemalt on ikka aasta alguses mingi maksumäär tõusnud või uus maksuliik tekkinud. Suutsime seda lubadust hoida!

Tänases maksupoliitikas peegelduvad selgelt Isamaa  väärtushoiakud. Tänased maksuvabastused on loodud ennekõike  omanike- ja perede huvisid silmas pidades. Demograafilisi trende vaadates on selge, et maksupoliitika peab ka tulevikus eriti keskenduma lastega perede toetamisele. Pere on meie ühiskonna vundament ning lapsed on meie tulevased maksumaksjad, kes aitavad pidada üleval ühiskonna noori ja eakaid. Seetõttu on praeguse maksudebatti üks olulisi küsimusi selles, kas ja kuidas saaksime vähendada nende inimeste maksukoormust, kes panustavad järeltulevatesse põlvedesse. Seega kui seada võimalikult maksulangetused prioriteetsuse järjekorda siis peaks olema üks esimestest tulumaksuvabastuse kehtestamine alates esimest lapsest. See on paljuski väärtuspõhine samm, aga samas ka poliitika, mis jätab lastevanematele kätte täiendavad vahendid oma lastesse panustamiseks.

Teine maailmavaateline lähtenurk viib meid tagasi pensionireformi juurde. Isamaa usub, et raha kasutus on kõige efektiivsem siis, kui inimene saab ise oma sissetulekuid kasutada ja käsutada. Riik on selles olukorras lihtsalt üks ebaefektiivne vahendaja. Meenutagem kasvõi 2017. aastat, kui varasema 5-10 eurose teosammu asemel tõstsime Isamaa algatusel tulumaksuvaba miinimumi hüppeliselt 180-lt eurolt 500-le. Selle sammuga vähenes 2/3 inimeste maksukoormus ning tänaseks on see samm ennast tõestanud. Ka tulevikus tasub mõelda, kas ja kui kiiresti oleks võimalik inimeste maksukoormust vähendada just läbi tulumaksuvaba miinimumi tõstmise, sest sellega koos väheneb ka vaesusrisk ning töötajate maksukoormuse vähendamisega leeveneb koorem ka ettevõtetele ja palgasurvele. Just selliste sammudega suudame oma majandust elavdada.

Seejuures peame leidma üha loomingulisemaid ja paremaid viise kuidas vähendada avaliku sektori kulutusi. Loodan, et ka teised erakonnad mäletavad, et alles mõned aastad tagasi otsiti laiapindset toetust riigireformi kontseptsioonile, sest kaasaegne ja nutikas e-riik ei saa komistada silotornide ja ametnike armee taha. On oluline, et riigi kulupool saaks korralikult üle vaadatud ning struktuursed reformid ellu viidud, sest iga avalikust sektorist vabanev euro on võimalik suunata Eesti majanduse ja ettevõtluse elavdamiseks. Mida rohkem ettevõtteid ja ettevõtlust, seda laiem on meie maksubaas. Laia maksubaasiga on meil võimalik hoida aga tööjõudu puudutavad maksumäärad madalad ning koguda jätkuvalt piisavalt suurt maksutulu, et tagada inimeste jaoks vajalikud ja kvaliteetsed teenused.