Maksupoliitika peab elavdama majandust ja olema väärtuspõhine

27.06.2021Arvamus

Erinevate poliitikute suust kõlavad juba pikka aega väited, et Eestis tuleb maha pidada üks maksudebatt. Paraku on see debatt seni olnud pigem loosunglik ning sisuni eriti ei jõuta. Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide poliitikud räägivad lihtsalt, et vaja on uusi makse või olemasolevate maksude tõstmist ning reformierakondlasest rahandusministri Keit Pentus-Rosimannuse jutt üksikisiku tulumaksu kaotamisest kõlab väga sarnaselt tänase peaministri Kaja Kallase mõne aasta taguse ettepanekuga sotsiaalmaks ära kaotada. Õhkuvisatud loosung, millel pole eesmärki ja analüüsi.

Mida siis tähendab rahandusministri ettepanek kaotada riiklik tulumaks ning suunata laekuv üksikisiku tulumaks osaliselt või tervikuna KOVidele. Esiteks ei oleks tegemist tohutu lisarahaga KOVide jaoks, sest tulevane laekumine ei ole märgiline hüpe tänaselt ligi 12%, mis tulumaksust KOVi eelarvesse laekub. Esiteks ei ole riigile kunagi laekunud kogu võimaliku 20%-list tulumaksu osa Eesti maksuresidentidelt. Nimelt on erinevad maksupoliitilised otsused kas siis vähendanud otseselt riigi tulubaasi läbi üksikisiku tulumaksu erisuste (näiteks tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja lastega peredele tulumaksu vähendamine) või siis on soovitud maksupoliitiliste otsuste järelmõjuna kompenseerida kohaliku tulubaasi vähenemist (näiteks kodualuse maa maksuvabastus). See on tinginud olukorra, kus juba täna enamus üksikisiku laekuvast tulumaksust makstakse edasi kohalikele omavalitsustele. Teiseks tähendab see riigile siiski 300-400 miljoni euro suurust eelarveauku. Olukorras, kus järgmine aasta elab riik üle oma võimete ehk riigieelarve kulud on tänavusest 500 miljoni euro võrra suuremad, tekiks meil seega peaaegu 2 korda suurem eelarveauk. Kas see tähendab, et mingeid teenuseid pakutakse senisest vähem? Kui jah, siis käib rahandusministri ametikohustuste hulka ka ülesanne need negatiivsed asjaolud välja tuua. Või soovitakse tulevased teadlikud riigitulude vähendamise otsused kinni maksta täiendava laenurahaga?

Küll aga nõustun Keit Pentus-Rosimannusega selles osas, et maksudebatis ei tohi olla keskne küsimus „Kuidas te jagada oskate?“, vaid „Kuidas teie maksupoliitika toetab majanduskasvu?“. Sellele teisele osale tuleks lisada aga ka väärtuspõhine mõõde. Maksupoliitikas peegelduvad selgelt erakondade ja riigi väärtushoiakud. Näiteks on tänased maksuvabastused, mis peavad silmas omanike- ja perede huvisid, selge ja pikaajaline Isamaa poliitika.

Pere on meie ühiskonna vundament ning lapsed on ka meie tulevased maksumaksjad, kes aitavad pidada üleval ühiskonna noori ja eakaid. Seetõttu on praeguse maksudebatti üks olulisi küsimusi selles, kas ja kuidas saaksime vähendada nende inimeste maksukoormust, kes panustavad järeltulevatesse põlvedesse. Seega, kui seada võimalikud maksulangetused prioriteetsuse järjekorda siis peaks olema üks esimestest sammudest tulumaksuvabastuse kehtestamine alates esimest lapsest. See on paljuski väärtuspõhine samm, aga samas ka poliitika, mis jätab lastevanematele kätte täiendavad vahendid oma lastesse panustamiseks. Samuti tuleb seada eraldi fookus lasterikastele peredele.

Samas, kui rahandusminister leiab, et meil on võimalik riigi tulupoolt 400 miljoni euro võrra vähendada, siis selleks on olemas ka parem variant, kui tulumaksu langetamine. Meenutagem 2017. aastat, kui tõstsime Isamaa ettepanekul madalama ja keskmise palgaga inimeste tulumaksuvaba miinimumi 180-lt eurolt 500-le. Selle sammuga vähenes 2/3 Eesti maksumaksjate maksukoormus. Inimestele jäi rohkem raha kätte ja nende valikuvabadus finantsotsuste tegemisel suurenes. Ühtlasi vähenes palgasurve ettevõtetele. See oli viimase kümnendi suurim maksurefom ning suur samm edasi aastaid kestnud Reformierakonna poliitikale, kus maksuvaba tulu suurendati ainult 5-10 euro võrra aastas.

Ambitsiooni peab olema ning Isamaa astus toona suure sammu Eesti inimeste maksukoormuse alandamise nimel. 400 miljoni euro eest oleks võimalik teha järjekordne suur maksureform, millega tõsta maksuvaba tulu määr veelgi kõrgemale. See vähendaks inimeste vaesusriski ning langetaks märkimisväärselt töötajate (ja seega ka ettevõtete) maksukoormust.

Lõpetuseks. Kõige olulisem on, et maksudebatt ei jääks debatiks maksumäärade üle. Raha riigieelarvesse tuleb ennekõike ettevõtjatelt ja seega on Eesti riigi maksudebati suurim küsimus, kuidas meelitada siia tugevaid rahvusvahelisi ettevõtteid ja kuidas suurendada Eesti enda ettevõtete konkurentsivõimet. Mida rohkem ettevõtteid, seda laiem on meie maksubaas. Laia maksubaasiga on meil võimalik hoida aga ettevõtlust puudutavad maksumäärad madalad ning koguda jätkuvalt piisavalt suurt maksutulu, et tagada Eesti inimeste jaoks vajalikud ja kvaliteetsed teenused.