Meie Maa: Katuseraha jagamisest
22.11.2015Meediakajastus“No teate küll, mis rahad!” keerutas ja isegi punastas rahandusministeeriumi ametnik, kui opositsioonisaadik Andres Ammas küsis temalt eelmisel nädalal komisjonis, mis raha see 6 miljonit eurot eelarvereal õigupoolest on.
Hämmastav, et kuigi riigikogu on jaotanud eelarve teise ja kolmanda lugemise vahel toetusi väikeste vaheaegadega juba 18 aastat, pole katuserahal ametlikku nimegi. Jah, aeg-ajalt nimetatakse seda peenelt regionaalseteks investeeringuteks, aga kas tuleval aastal rahvusringhää-lingule spordiülekanneteks minev summa, naiste varjupaiga toetus või “pritsimeeste kummikutesse minev investeering” läheb ikka selle artikli alla?
Vähemusvalitsus andis avapaugu
Meeldetuletuseks: peaminister Mart Siimann valitses aastatel 1997-1999 kõigest 42 häälega kaks aastat ja ühe nädala. Kui riigikogus läks vaja suuremat toetust, tuli olla opositsiooni suhtes paindlik (loe: anda natukene raha) või mängida tollaste suurimate opositsioonijõudude Keskerakonna j a Reformierakonna vastuoludele.
Riigikogu staažikaima liikme Eiki Nestori sõnul tekkis katuseraha traditsioon väga pragmaatilistel põhjustel.
Kuna valitsus ei tahtnud, et saadikud nende kroon-krooni haaval vaevaga tasakaalu aetud eelarvet ümber teeks, siis pandi juurde “kaasavara”, mida riigikogulased
said oma huvide rahuldamiseks jagada. “Selle võimalusega kaitseb valitsus tegelikult oma kulutusi, mis tal on riigieelarvesse kavandatud,” ütles tollal rahanduskomisjoni kuulunud Nestor kaks aastat tagasi.
Aastaid vaikselt toiminud salapakt sattus esimest korda suure kella külge 2006. aasta presidendivalimiste eel, kui katuserahadega püüti üles osta valijamehi. Kuigi tollane riigikontrolör Mihkel Oviir arvustas endale omasel valjul moel omavalitsustele investeeringuraha jagamise läbipaistmatust, läbimõtlematust ja kuritarvituste ohtu, jäi ta paraku hüüdjaks hääleks kõrbeks.
Algselt ülla ideena mõeldud toetusraha jõudis oma närususes avalikkuse ette alles siis, kui keskerakondlane Heimar Lenk jagas 2007. aasta jaanuaris Räpinas valijatega kohtudes sümboolseid tšekke, mida tema neile justkui tõi. Pärast selle skandaali vaibumist enam katuseraha olemasolust eriti ei räägitud. Kui masuaastatel viidigi katuseraha väidetavasti nulli, siis hiljem taastati see ilma suurema kärata.
Kui Heimar Lenk minetas igasuguse au- ja häbitunde ilmselt Moskva raadios ja Ostankino telekompaniis töötades, siis terve oma teadliku elu parteitööd teinud Lauri Luik (Reformierakond) arvaski vist, et nii need asjad peavad käima. Kaks aastat tagasi loetles ta Lääne Elus (3.VII 2013) üles kõik, mida “Timur ja tema meeskond” läänlaste jaoks on teinud: valmib Paralepa rularada, Österby sadama ujuvkai, Koluvere seltsimaja, Variku seikluspark ja Lihula linnusemäe puhkeväljak.
“Väga raske on sellisel puhul kedagi teist peale koalitsiooni-meeskonna esile tõsta,” hiilgas Luik loogikaga. Jah… Väga raske on sellisel puhul tema kasvatajal, kes peab juba Kristuse ikka jõudnud poliitikule selgeks tegema, et ta ei jaganud mitte vanaema ega ämma, vaid maksumaksja raha.
“Väikeses riigis on tihti nii, et aktiivsel inimestel on kümme ametit ja poliitikud ei ole siin erandid. Kindlasti ei tohiks olla sellist suhtumist, et tuleks hakata diskrimineerima organisatsioone, mille töös või juhtimises osalevad ka poliitikud,” vastas Sven Sester küsimusele, miks eraldati 2010. aastal pool miljonit krooni tema juhitud Eesti Tumiiribridži Liidule.
Teisisõnu: milles on süüdi vaesed bridžimängijad, kui nende esikäsi kogemata kombel Toompeal rahapumba juures toimetab. Ja valeturakat mängib.
Suur Peeter ja Väike Peeter
2013. aastal jagati katuseraha 9,5 miljonit, eelmisel ja sel aastal 6 miljonit eurot. Summad on vähenenud, sest majanduskasvu ajal oli auhinnafond umbes 200 miljonit krooni (12,8 miljonit eurot), millest Suur Peeter (koalitsioon) napsas 150 miljonit endale, jättes Väiksele Peetrile 50 miljonit krooni ülalpidamisraha.
Mitteametlikel andmetel saab tuleva aasta eelarves jagatavast 6 miljonist 4,75 miljonit koalitsioon endale. Keskerakonnale jääb 750 000, parlamendi uustulnukad Vabaerakond ja EKRE peavad leppima kumbki 250 000 euroga. Kuigi jõudude vahekord on enne Keskerakonna esimehe valimisi parlamendis 59:42, on selline jaotus sellegipoolest ebaõiglane.
Nojah, arvestama peab, et riigikogu rahanduskomisjoni esimees on endine Tallinna Sadama nõukogu esimees Remo Holsmer, aga see selleks. Kõik on ju ikkagi kokkulepete küsimus. Miks ei võiks iga saadik saada näiteks 60 000 eurot ja jaotada seda oma äranägemise järgi?
Või paneks hoolimata poliitilistest erimeelsustest seljad kokku samast ringkonnast valitud teiste saadikutega, et teha midagi suurt ja ilusat?
Äkki olekski mõistlik, kui pool katuserahast jaotatakse valimisringkondade vahel ja teine pool jääks kõikvõimalikele mittetulundusühingutele ja muudele abivajajatele.
Pakkusin need ideed välja eeldusel, et parlament ei raatsi aasta lõpus armsaks saanud auhinnafondist loobuda. Inimlikult on see ju mõistetav – kui oled aasta jooksul suutnud sendi pealt ära raisata oma kuluhüvitised, hakkab süda kripeldama ja tahaksid enne jõulu teha ka teistele midagi head. Muidugi ei keela keegi toetada abivajajaid riigieelarvest parlamendiparteidele eraldatava rahaga. Aga eks valimiskampaania võlad vajavad maksmist ja parteikontorid ülalpidamist.
Vabaerakond deklareeris enne ja pärast valimisi, et nad ei vaja nii suurt riigitoetust ja annavad pool sellest rahast ära.
Umbes 350 000 eurost, mis peaks kümne kuuga – valimised toimusid 1. märtsil – nende kontole laekuma, võiks heategevaks otstarbeks minna 175 000. Kui küsisin eelmisel nädalal Toompeal Andres Ammaselt, et kas annate selle abivajajatele, kuulsin oma kurvastuseks, et paraku pole ühtegi nii head ideed veel tekkinud, mille puhul ütleksid kõik fraktsiooniliikmed: “Jah!”
See on mõttelaiskus, sõbrad vabaerakondlased!
Mart Soidro
literaat