Minu esimene töökoht

10.03.2021Arvamus
Minu esimene töökoht

Üks ajakiri küsis minu esimese töökoha kohta sellised küsimused:

1)           Kui vana olite, kui esimest korda tegite tööd, mille eest ka palka saite?
2)           Mis töö see oli / mis firmas ja mis olid teie ülesanded seal?
3)           Kuidas ülesanded kirjelduse järgi tundusid ja mis oli reaalsus? Kas oli raske? Tüütu? Lõbus? Arendav?
4)           Kui pikalt esimesel töökohal olite?
5)           Kuidas selle töökoha saite?
6)           Mis oli töötasu ja kuidas selle kulutasite?
7)           Mõni seik sellest perioodist? Midagi õpetlikku/piinlikku/naljakat/veidrat?
8)           Kas selle esimese kogemusega tööisu kasvas või kadus?
9)           Kas on midagi tollest ajast, mida seni endaga kaasas kannate – õppetund või hea kogemus/tõdemus?

Vastuseks tegin siis sellise jutukese:
See oli eelmise sajandi kaheksakümnendate keskpaigas, kui olin 15 aastane ja sain peretuttavate soovitusel oma esimese korraliku suvise töötamise koha. Tegemist oli Arukülas asuva mingi puidutöötlemise kompleksiga. Ma kutsusin seda lihtsalt Aruküla kastivabrikuks, kuna minu ülesandeks sai kastide kokku klopsimine. Analoogiat võib tuua filmist „Viini postmark“ kõigile meelde jäänud kastivabrikust. Kuna tegemist oli füüsilist vastupidavust vajava tööga, siis ühelt pool oli hea, et olin kogu kooliaja tegelenud aktiivselt spordiga, samas oli juba esimese päeva lõpuks haamrit hoidev käsi mõnusalt üles paistetanud. Mäletan, et ema oli alguses sunnitud isegi mingit kreemi peale panema. Töö oli nii rutiinne, et nädala pärast võisin teha seda juba kinnisilmi.  Šabloon oli ees, panid puiduliistud kohakuti, lõid naeltega kokku, tõstsid kasti kõrvale ja võtsid uued liistud ette. Ja niimoodi tunde, päevi, nädalaid, kuid. Käisin seal kastivabrikus peaaegu kogu suve. Ikka nii, et varahommikul ülesse, keskturu juurest trammi peale ja sõit läks Balti jaama. Sealt rongiga Arukülasse ning kohale jõudes omakorda kand ja varvas kastivabrikusse. Kuna vahetus hakkas kell 8:00, siis kodus pidin tõusma ikka enne kukke ja koitu. Õhtul siis samamoodi tagasi. Alguses olin mingis nn alaealistele mõeldud töögraafikus, aga kuna kastid tekkisid tempokalt ning mõne päevaga hakkasin produktiivsuselt edastama ka kohalikke parme, kes mulle tundus, et käisid aega surnuks löömas, siis edutati mind kiiresti täispäevi tegeva töötaja töörütmi. Kuna maksti tükitöö alusel, siis vähendasin puhkepause miinimumini ning ka lõunasöögi olin kodust kaasa võtnud ja selle peale pikalt aega ei kulutanud. Aeg ajalt õhtuti koju tulles oli küll hing paelaga kaasas ja polnud kindel, kas hommikul jõuan tõusta. Aga hommikul ajasin jälle nagu biorobot silmad lahti, võtsin mingi raamatu teepeale lugemiseks kaasa ning astusin koduuksest välja. Nõukogude ajal võis lihttööd tehes saada sama või isegi kõrgemat palka, kui kõrgharidust vajavas ametis, nii et kuigi ma ausalt öeldes täpselt ei mäleta, palju ma palka sain, mäletan, et see ei jäänud kuidagi alla õpetajaametit pidavale isale. Esimese palga eest ostsin endale elektroonilise käekella. Olin seda juba ammu ihaldanud. Nõukaaja inimesed mäletavad küll, need olid need esimesed popid käekellad, millel oli külje peal mitu nuppu ja mis ise olid käe peal nagu väikesed telliskivid. Ja siis ostsin veel mingi põlveotsas mängitava videomängu ka. Sel ajal olid need veel sellised algelised mängud, kus nigela graafikaga pidi taevast langevaid asju püüdma. Aga olin väga rahul kõigi nende ostude üle ning leidsin, et olen teinud olulisi ja vajalike kulutusi 😊 Esimesed enda teenitud sissetulekud tekitasid täiendavat vabadust, nii et soov tööd teha ja raha teenida jätkus sujuvalt ka keskkoolis ja hiljem ülikoolis.