Naisteleht: Head(vana)isadepäeva!

05.11.2014Meediakajastus

Sel pühapäeval saavad sajad mehed ümber ilma isadepäeva puhul lapsekäega patsi ja karukallistuse. Mis vahe on isadepäeval isana ja vanaisana? Tegime uurimistööd.

Sven Sester: «Suur nunnutaja ma paraku pole. Eks need Eesti mehed on sellised rahulikuma meelega, ei ole suured nunnutajad,» muheleb riigikogu liige ja kaheksakuuse tütrepoja Kristopheri vanaisa Sven Sester.

Jah, kuigi Sven on ise vaid 45aastane mees, kel endal kodus kaks pisikest poissi (Tristan Thor on neljane, Trevor Theo kahekuune), on temagi juba vanaisa! Lapsi on Svenil kokku viis, vanaisaks tõstis ta tütar Thea.

Poliitik ütleb, et tunneb end mugavamalt juba veidi suurema lapsega. «Kui laps ei saa veel kõigist asjades aru ja tal on mingi mure, tunnen end üsna abituna,» tunnistab ta. Seega oma vanaisa põhikohuseid – lapselapsega mõnusalt koos aega veeta ja koos maailma avastada – pole Sven veel täita jõudnud. «Kui Kristoferi vanemad soovivad välja minna, on poisi vanaema tema hoidmise seni enda kanda võtnud.»

Sven mõtisldeb, et vanaisa roll erineb isaks olemisest ikka üsna palju. Õigused ja kohustused käivad kaasas ju peaasjalikult ikkagi iseenda lapsega. «Vanaisana kuuletun ja võtan vastu käske, mida tütar mulle annab. Ja lapselapsega on alati ju see võimalus, et sa viid ta vanematele tagasi. Oma lapsega nii ei saa – sa ei vii teda kuhugi ära,» naerab mees ning lisab, et tegelikult on kõik lapsed äärmiselt toredad.

Kui Sven mõtleb end aastates tagasi, ei tunne ta end isaks olemises kuigi palju muutunud olevat. Nüüd on tal ehk vaid veel vähem aega kui siis. Ja ehk on ta ka pisikeste lastega veidi ettevaatlikum ja alalhoidlikum. «Noorest peast ma ei osanud midagi karta, aga nüüd ma põen võib-olla asju, mida ei peate põdemagi,» leiab ta.

Mis aga on see tarkus, mida Sven oma lastelastele edasi tahab anda? «Kindlasti tõdesid, alates klassikalistest viisakusreeglitest ja lõpetades empaatiaga ümbritseva suhtes,» vastab ta. Sinna vahele mahub mõndagi, näiteks sõnapidamine, mis on Svenile väga oluline.

Ivo Linna: «Lapselapsed on mu päikesekiired!»

Ivo Linnal on kaks lapselast: 14aastane Kaspar Kalle ja üheksakuune Jon Mihkel. Armastatud lauljale pakuvad nad vaid rõõmu. «Kaspar Kallega on meil alates sellest ajast, kui ta kõndima hakkas, palju toredaid ettevõtmisi olnud. Põhiliselt ikka Muhu saare peal – näiteks käime paadiga merel. Kasparil on tekkinud ka suur ldrg valmistada midagi enda kätega. Seega pole ma tal keelanud kasutada ühtegi tööriista.»

Ivo suhtub Kasparisse nagu väga heasse sõpra, teineteise aasimine käib seejuures asja juurde. «Sellist suhtumist, et üks on vana ja teine väga noor, meil pole. Tähtis on rääldda lapsega nagu võrdsega!» mõtisldeb vanaisa.

Muusik kiidab, et Kaspar on avala meelega poiss. «Kui ta oli nii nelja-viiene, teatas ta: «Tead, vanaisa, minul küll suhtlemisega probleeme pole!» Ja tal polegi!»

Hea meelega näeb Ivo sedagi, et Kaspar peab lugu heast muusikast – ta mängib ldtarri ja laulab väga hästi. «Samas on ta ka kõva korvpallimängija, tema isa oli väga hea korvpallur. Eks see paistab, mis valiku ta lõpuks teeb. Samuti olen suure rõõmuga aru saanud, et talle meeldib kokata! Kui ta on Muhus, ei lase ta teisi pliidi juurdegi. Kaspar teeb väga hästi süüa!»

Kindlasti pole Ivo vanaisa, kes lapselastele karmid reeglid paika paneks või vastupidi, neid ohjeldamatult hellitaks. «Lapsed peavad enda kogemuste najal aru saama, mida tohib ja mida ei tohi. Seda pole olnud, et ostan kilode kaupa komme ja süda on rahul. Pigem olen üritanud rääkida seda, kui tähtis on õppida. Liigne poputamine ei mõju hästi.»

Lastele ja lapselastele üritab laulja edasi anda samu tarkusi, mida vanemad tallegi: «Ära valeta, ära varasta, käitu korralikult ja ole viisakas. Inimene peab oskama olla tänumeelne! Väikeseid õpetusi, näiteks seda, kuidas kahvli ja noaga süüa või kuidas poiss peaks daamiga käituma, saab ka mänguliselt selgeks teha.»

Jüri Kuuskemaa: «Minia ütles, et sünnitas mulle arheoloogi.»

Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa sai vanaisaks 67aastaselt. Poeg Juhani ja tema kaasa Krislini perre sündis neli aastat tagasi pisipoeg Johannes. «Kui lapsuke ilmale tuli, ütles minia, et ma sünnitasin sulle uue arheoloogi,» meenutab Jüri lõbusalt.

Nüüd ootabki vanaisa, et põnn pisut vanemaks saaks – ta usub, et juba 5-6aastase Johannesega oleks tore näitustel ja muuseumides käia. «Ma ütleks, et praegu ma pole veel täisväärtuslik vanaisa, selles mõttes, et vanaema tegeleb lapselapsega rohkem. Õpetab näiteks suure maakaardi pealt geograafiat. Juba praegu teab meie neljane Johannes, kus asub India või Dubai,» kiidab Jüri.

Vanaisana hindab mees end pisut konservatiivseks. «Ma ehmatasin natuke, kui laps hakkas juba kaheaastaselt tahvelarvu-tiga ldõbistama. Vanaisa ja vanaema juures pole mingit arvutit ega nutitelefoni, kui, siis ainult mõnikord multifilmid. Püüame õpetada talle ehedat, mitte digitaalset elu. Ma üritan tema tähelepanu juhtida esteetilisele maailmale – et ta õpiks ümbritsevat maailma mitmekihilisemalt vaatama.» Näiteks suviti käivad Jüri ja Johannes koos tõukerattaga sõitmas. «Liigume mööda Africa randa, Haapsalu promenaadi ja linnuses,» täpsustab Jüri enda ja lapselapse möödunud suviseid seiklusi meenutades.

Mart Helme: «Vanaisaks olemine on privileeg!»

Mardil on lastelapsi juba omajagu – kokku lausa kaheksa. Neist kõige noorem on alla aasta vana ja vanim juba 18. Seejuures on poliitiku enda noorimad lapsed lastelastega samast põlvkonnast – Anna Martina on 10 ja Mark Alexander 14.

Vanaisarollist räälddes jääb Mart tagasihoidlikuks: «Kui aus olla, siis ega ma supervanaisa ole, kuna aeg läheb enda nooremate laste peale. Küll aga oleme lastelastega suviti koos – nemad käivad Suure-Lähtru mõisas külas ja meie Varbla vallas suplemas.» Alati kohtutakse ka sünnipäevadel, kui kogu pere kokku tuleb.

Oma läbisaamist lastelastega iseloomustab mees, meenutades Winston Churchilli. «Vahel on tunne, et minu puhul kehtib sama, mida ütles Churchill enda vanaisa kohta: minu hirmuäratav vanaisa. Tunnen, nagu oleksin ka selline ürgvanaisa, keda vaadatakse mõningase aukartusega,» mõtiskleb ta. «Me räägime lastega ikka palju ajaloost ja poliitikast, seega olen mingil määral kõrgem ja kaugem autoriteet – elukogemust on lihtsalt palju.»

Vanaisana püüabki Mart olla pigem see, kellelt abi ja nõu saada. «Igapäevaseid hellitusi ja kallistusi ning šokolaaditahvlid nad minult küsima ei tule. Kuna mu lapsed on suurepärased lapsevanemad, hoolitsevad ja vastutavad nad enda laste eest siiski ise, mul pole vaja asendusisa olla,» tõdeb ta. «Enda lastega on mul teine suhe. See on täiskohaga töö! Vanaisaks olemine on aga privileeg.»

Mart on siiralt uhke enda laste ja lastelaste üle. Paljud huvidki on pereliikmetel sarnased: «Pidades endid mitmekülgselt andekate, võin küll öelda, et võime oma klanni üle uhked olla. Oleme enda geneetilise andekuse koodi auga edasi andnud!»

Üte, mida ta aga nii oma lastele, lastelastele kui ka tudengitele õpetab, on oma peaga mõtlemine. «Minu asi pole taguda neid fakte täis, vaid panna mõtlema! Mu emagi armastas öelda, et lastega on vaja rääldda, rääldda ja veel kord rääkida!»

Andrus Eelmäe: «Kõik mu lastelapsed on minu südames.»

Ega ma teab mis hea vanaisa ju pole. Me ju ei kohtu tihti, sest mina elan Pärnus ja lastelapsed elavad Tartus,» ütleb näitleja Andrus Eelmäe tagasihoidlikult.

Andrusel (58) on kokku neli lastelast: vanemal tütrel Elisabethil 12aastane poeg Kristopher Robin ja alles paarikuune tütar Catharina Hertha, poeg Andreasel on aga viieaastane tütar Beti ja kolmene Liise. Et kogu pundist on vaid Kristopher Robin juba piisavalt suur, et teinekord ise vanaisale Pärnusse külla sõita, ongi Andrus temaga ehk kõige enam aega veetnud.

«Kristopher Robin on selline hästi püsimatu ja väga aktiivne poiss. Kuna meil on Pärnus päris palju spaasid, käime me näiteks seal palju koos,» jutustab vanaisa. Ta lisab, et kui ta ise on loomult selline pilvedes hõljuja, siis Kristopheri mõjutavad küll rohkem teisest liinist tulnud geenid. Tütrepoeg on hästi hea matemaatilise taibuga ja äärmiselt tubli just reaalainetes, mille üle vanaisal on ainult hea meel.

Pojatütre Beti kohta teab Andrus jälle, et tüdruk on tubli joonistaja. «Lasteaias pannakse tema töid Ma näitusele ja ta torkab sellega silma.»

Mees üritab sõnadesse panna tunnet, mis tähendab olla vanaisa. «See on selline siiras rõõm oma laste rõõmudest. Mulle väga meeldib vanaisa olla, see on hästi meeldiv tunne,» ütleb ta ning lisab, et on hellitanud ja ka tahtnud hellitada kõiki oma lapsi, mitte ainult lastelapsi. «Loomult selline tulehark ja impulsiivne tüüp olen ma olnud kogu aeg, ka praegu, aga eks ma nüüd mõtlen ja mõistan väikeseid lapsi rohkem. Suudan ennast paremini nende olukorda viia. Kui ma ise veel noor olin, kasvasid lapsed kuidagi rohkem ise,» mõtisldeb Andrus endas aja jooksul toimunud muutuse üle.

Oma lastelastele tahaks näitleja pärandada tarkuse, et inimene peaks elama ainult omaenese tõega. Pole oluline, mida teised arvavad või mõtlevad, tuleb vaid kuulata iseenda südame häält. «Kõik minu lastelapsed on minu südames ja ma soovin kõikidele ainult head.»