Naisteleht: Mehed keeravad suitsule selja ( Mariann Kaasik)

12.02.2013Meediakajastus

«Suitsetamisest loobumine on imelihtne. Tean, sest olen teinud seda tuhandeid kor­di.» Õnneks on Eesti mehed tahtejõulisemad kui kirjanik Mark Twain.
Pearu Pauluse tugev tahtejõud

Laulja Pearu Paulus (45) loobus suitseta­misest viis aastat tagasi päevapealt. Põhjuseid halva harjumu­se jätmiseks oli mehe sõnul küllaga, aga eelkõige mängis rolli muga­vus. «Restorani ukse taha suitsu tõmbama minna ju ei tahtnud. Eriti veel tal­vel seal külma ja pakase käes lõdiseda … Suitsetamine oli minu jaoks pea­miselt nauding, aga kokkuvõttes ei tahtnud ma muutuda selle orjaks,» selgitab ta.

Kui paljud proovivad loobumiseks kõikvõi­malikke abivahendeid, siis Pearu neid kasuta­da ei soovinud. «Tegin seda ainult oma tahte­jõu abiga, muud ei olnud vaja,» nendib ta.

Suitsetamise mahajätmisega kaasnevaid plusse ei jõua mees üles lugedagi. «Pahest vabanemine on ise ju üleni üks suur pluss,» naerab ta. «Sportida on kindlasti kergem, õhk käib kuidagi paremini läbi. Tajud on muutu­nud tugevamaks, lõhnad ja maitsed on kind­lasti paremini tunda. Ja raha kokkuhoid on ka loomulikult üks pluss.»

Samas nendib Pearu, et paraku ei saa ta öelda, et suitsetamisestki mingit kasu ei oleks olnud. «Teinekord ikka mingil momendil oli. Näiteks laulu kirjutades läksid korraks välja suitsule ja said justkui oma mõttekrambist lahti. Aga tegelikult saab ka sigaretita hakka­ma,» on Pearu kindel. Nüüd ta igatahes saab!

Teistele sama pahe küüsis vaevlevatele ini­mestele ei oska laulja konkreetseid loobumis-nippe anda. «Kõik on ikka kinni inimese enda tahtejõus ja soovis,» leiab ta ja meenutab, et temal küpses loobumismõte peas juba mõnda aega enne päriselt mahajätmist. «Valmistasin end justkui mentaalselt ette. Tahtejõud on hea abimees!» Igatahes soovitab ta ka teistel ennast kokku võtta.

Harri Kingol on suitsu asemel tehnikavidin

Endine saatejuht Harri Kingo (57) räägib, tema suitsetas 45 aastat oma elust ja teab täpselt, et selle aja kestel pole olnud ühte­gi päeva ilma si­garetita. Samuti polnud tal selle ajajooksul kordagi soovi suitsust loo­buda.

Siis tuli seda teha aga päevapealt. «Mu mõtte­maailm muutus, kui algasid reaal­sed tervisehädad, mille peamiseks põhjuseks oli suitsetamine. Mu perspektiiv oli liiga hir­mus, et seda mitte arvestada. Nii jätsin suitse­tamise juunis 2012.»

Õigemini ei jätnud ta suitsetamist, vaid asendas selle lihtsalt omamoodi abimehega -e-sigaretiga. Ilma selleta, usub Harri, poleks ta end kätte võtta suutnud. Korraks on ta selle kõrvaltki tagasi langenud. «Olen oma e-sigareti ajal teinud ka ühe tubakasigareti. See oli Camel. Sain sellest tõelise mürgituse,» sele­tab Harri. See oli sedavõrd keemiat ja muid põlemisprodukte täis, et mehel hakkas lausa füüsiliselt halb. «Lihtsalt e-sigaret on puhas, tavaline tubakasigaret aga rohkem keemia kui tubakas,» usub mees.

Pärast loobumist on Harri tervis märgata­valt paranenud. «Kadunud on mind painanud kohaja ma olen taas hakanud lõhnu tundma. Kui bussi siseneb keegi, kes peatuses suitse­tas, siis tunnen seda kaugelt. Maailm lõhnab, ma ei teadnudki seda!» imestab ta.

Harril on ka meie lugejatele tugev soovitus: «Püüdke suitsetamine maha jätta. Kui ei suu­da, proovige kasutada e-sigaretti!» Ta usub, et ilmselt pole ka e-sigaret sada protsenti kahju­tu, kuid palju kahjutum kui tubakas. «Lisaks on e-sigaret kolm korda odavam ja seda ei tunne ümbritsevad inimesed,» kiidab ta.

Heinz Valgu elu muutis Kuku kehv ventilatsioon

Heinz Valgul (76) on oma suitsetamisest loobumise päev väga hästi mee­les. «See oli 1970. aastal ja minu loobu­misele aitas kõvasti kaasa Kuku klubi kehv venti­latsioon,» nae­rab ta südamest. «Seal toimus iga­aastane «Langevate lehtede ball» ja nagu ikka, tossasid inimesed konjakiklaasi taga kõvasti. Nõnda loomulikult ka mina. Järgmisel päeval oli aga enesetunne hirmus kehv,» meenutab mees viha, mis tal sel hommikul iseenda vastu tekkis. Mille pagana pärast ma pean tossama, küsis ta siis enda käest pahaselt ja otsustas jubeda kombe kohe lõpetada. «Samal hetkel lõpetasin ja enam pole suitsu tõmmanud,» kinnitab ta uhkelt. «Ausalt öeldes tekitas lau­sa vastikust see pigilõhn ja tossu sisse hinga­mine,» meenutab Heinz.

Loobumine tõi kaasa nii mõndagi üllatavat. «Igal hommikul umbes pool aastat köhisin välja musta prahti. Siis mõtlesin küll, et kurat, see värk oli mu kopsus!» mäletab mees šokki. Ajaga läks enesetunne aga aina paremaks ja tekkis tahtmine uuesti sportima hakata. «Igal hommikul käisin metsajooksu tegemas ja pä­rast seda oli alati imehea olla. Mõnus, reibas ja käsi kohe kibeles töö tegemise järele.» Kui paljudel kaasneb suitsust loobumisega kaalu-tõus, siis nii oli seegi oht elimineeritud.

Ehk on Heinzil ka soovitusi jagada? Kind­lasti ei tasu hakata lubama, et täna suitsetan kaks suitsu ja järgmisel nädalal ühe, leiab ta. «Tuleb järsult lõpetada,» on ta kindel. «Et en­nast psühholoogiliselt ette valmistada, soovi­tab mees aga enda suitsetamiskommet lausa vihkama hakata. «Ei mingeid järeleandmisi!»

Sven Sester maadles kirega pool aastat

Poliitik Sven Sester (43) hakkas suitsupaki poole vaatama nagu paljud teisedki just teismelisena. «Alustasin i7aastaselt keskkoolis nii-öelda sõprade toel. Lõpe­tasin 39aastaselt 2008. aasta sügisel,» annab ta aru. 22aastasest suitsetajastaažist viimased kümme aastat tõmbas ta vähemalt kaks pak­ki päevas. Siis võt­tis Sven aga ennast kokku ja lõpetas. «Tahtsin nii iseendale kui ka teistele tõestada, et olen võimeline päeva­pealt loobuma.» Ta oli. Tahtejõu abil. Selle juures kõige keerulisem oli mehe sõnul puhtalt harjumu­sest üle saamine. «Kuna tõmbasin kaks pakki päevas, siis oli harjumus kõike teha koos suit­suga. Välja arvatud autoroolis olemine, näi teks Tallinna-Tartu maantee peal tegin tavaliselt üks-kaks suitsupeatust Aga kui jõin hommikukohvi, otsis käsi suitsupakki. Kui oli pingeline kirjatöö, otsis käsi suit­supakki. Kui parkisin auto ära, libises käsi taskusse, et suitsupakki leida, räägib ta.

Alguses luges po­liitik päevi, mil enam suitsu teinud ei ol­nud, siis kuid. «Suitsulõhn tuletas meel­de minu varasemat harjumust, hiljem muutus see ebameel­divaks ja vastikuks,» ütleb ta ausalt. Pärast poolt aastat ei kippu­nud mõtted enam suitsule.

Lugejatele on Svenil mitmeid nippe pakkuda. «Esiteks räägi oma loobumi­se soovist kõigile, kes kuulata soovivad. Needsamad inimesed hakkavad andma sulle igapäevast tuge, tundes huvi sinu edusammude vastu. Teiseks, kuna söögiisu niikuinii tõuseb, varu tooreid juurvilju näri­miseks. Porgandid, kaalikas ja muu säärane täidavad kõhtu ning teiselt poolt annavad asendustegevust suitsetamisele. Kolman­daks, hakka ennast rohkem liigutama. See on kirsiks tordil, kui pärast suitsetamisest loo­bumist hakkab sportlik tase paranema.»

Sveni tervis paranes märgatavalt. «Varem köhisin pidevalt. Pulmonoloog siis nii-öelda lohutas, et 80 protsendil suitsetajatest tekib bronhiit, üldjuhul krooniline. Tänaseks on köha kadunud,» rõõmustab ta. Kõige posi­tiivsemaks küljeks loobumisel peab mees aga seda, et maailm muutus jälle värvilisemaks.

«Peale minu kannatasid passiivsete suitse­tajatena ka minu lähedased. Tänaseks on see minevik,» kinnitab Sven, et suitsetama ei hak­ka ta enam iial.

 
Teet Margnal oli talumatu olla

Telenägu Teet Margna (40) ei loobunud suitsetamisest vaid ühe korra. «Neid üritamisi oli omal ajal ikka väga palju,» meenutab mees mitmeid aastavahetusi ja sünni­päevi, mil jälle endale loobumist lubas. «Lõ­puks loobusin pärast üht suurt pidu, mil hom­mikul ärgates enesetunne täiesti talumatu oli. Ei mäletagi, mis aasta see oli. Äkki 1997?» pakub ta.

Mahajätmiseks oli Teedul põhjuseid enam kui küll: «Eks ma sain ju aru, et suitsetamine on tervisele kahjulik. Peale selle on see küllalt­ki kallis. Suitsuhais riietel ja kätel oli samuti kogu aeg häiriv. Ja peojärgsed hommikud olid kaks korda raskemad,» naerab ta.

Maha jättis mees siiski omade jõudude­ga, kasutamata plaastreid ja nikotiininätse. «Ainult tahtejõuga püüdsin vastu pidada. Ja pidasingi!» rõõmustab ta veel takkajärelegi, ehkki möönab samas, et algus oli tõepoolest nii raske, kui teised mahajätjad räägivad. «Esi­mene pool aastat oli kõige raskem. Eriti suvel oli palju ahvatlusi, kui suitsetamiseks ei pea kusagil pakase käes lõdisema. Aasta möödu­des proovisin korra uuesti teha ja siis mulle hakkas juba vastu. Ei tahtnud enam üldse.»

Esimesi muutusi tervises ei tulnud kaua oo­data. «Mäletan, et esmalt hakkasin taas lõhnu ja maitsed tundma. See oli päris meeldiv ülla­tus. Ja üldse oli enesetunne palju parem.»

Teistele, kes mahajätmisest mõtteid mõlgutavad, on Teedul mõni soovitus: «Tuleb lihtsalt endast võitu saada ja oma tahtejõud maksma panna. Tuleb aru saada, et see on väga kahjulik ja mõttetu tegevus, millel pole ühtegi positiivset külge. Ja ikka väga hea tun­ne on, kui suudad ise oma elu kontrollida ja õiges suunas juhtida. Päev korraga ja saate hakkama!» julgustab mees.

Temal endal on suitsetamisest loobumise üle väga uhke tunne!

Lauri Pedaja tegi endaga lepingu

Juuksur ja näitleja Lau­ri Pedaja (25) veab enda sõnul suitse­tamisega vägikaigast juba kaua. «Eks mul aastas kaks korda tuleb vägevam tuhin peale ja hakkan suure hurraaga maha jätma. Suudan kolm kuud ilma olla ja siis kusagil öölokaalis napsuse peaga viskan ikka paberossi ette ja olen tagasi lõksu püütud.» Enamasti on teda sundinud loobu­ma soov endale tõestada, et tegelikult ta suu­dabki seda. Aga kui kolm kuud pole suitsu tei­nud, tundub talle, et ta on end juba tõestanud …ja laseb rihma lõdvaks.

Kõige raskem on Lauri sõnul leida motivat­siooni – seda kuldset tõuget, mis paneks asjad paremas suunas liikuma. «Ja kui seda vaagima ja ootama jääda, avastad ennast ükspäev hallipäisena kamina ees suitsetamas.»

Muidugi võib tema sõnul proovida iga­suguseid vahendeid. «Närin nätsu, mis ajab luksuma. Panen peale plaastri, mis ei püsi nahal. Või viskan ülahuule alla mokatubaka, mis teeb hambad kollaseks ja paneb hingeõhu kõhutuulte järele haisema. Ja kui olen korra­ga ja järjest need asjad endale sisse, peale ja külge laksanud, on nikotiinipauk kehas või­mas nagu ei tahakski enam suitsu. Nikotiini-vajadus kehas on ületatud mitmekordselt ja heaolutunne maksimaalne, kuid vaadates läbi akna, kuidas sõbrad suitsetavad, on tunne, nagu oleks tuhat nõela tagumikus j a hirmsasti kisub ka sõbralt ühte suitsu rottima.»

Siiski loodab Lauri, et ühel heal päeval suu­dab ta igaveseks nurka visata selle valge kepi­kese, mis praegu ta elu dikteerib. «Ja siis ma seda ka teen. Hetkel olen suutnud endaga sel­lise diili teha, et suitsetan ainult siis, kui mul on vaja ennast korra välja lülitada. Istun oma hetked ära ja vuta-vuta-vuta oma tegemiste-toimetuste juurde tagasi.»

***

Kui palju me suitsetame?

Eesti täiskasvanute seas on igapäevasuitsetajaid 26,2 protsenti. Võrdluses 1990. aastatega on Eestis suitsetajate hulk vähenenud, kuid seda vaid 1,5 protsendi võrra. Meeste igapäevasuitsetamises (vanusegrupis 16-64 aastat) on võrreldes 1994. aastaga märgata 13protsendilist langust (1994 – 50%, 2010 – 37%). Naiste seas on langus samas ajavahemikus vähem märgatav (1994 – 21%, 2010 -19%). Eestis suitsetavad naised meestest kaks korda vähem, erinevalt Euroopa vanematest riikidest, kus on suitsetamise tase peaaegu võrdne. Olulised erinevused on märgata igapäevasuitsetajate jaotuses haridustase­me järgi. Kui 1994. aastal suitsetasid kõrg-ja põhihari­dusega inimesed praktiliselt võrdselt (vastavalt 31% ja 32%), siis 2010. aastaks suitsetas kõrgharidusega inimestest 13% ja põhiharidusega 42%. Siin on tekkinud tõsised käärid – vahe on lausa 29%!

Allikas: terviseinfo.ee