Nordica – meie rahvuslik lennukompanii. Kas seekord teeme teisiti?

08.05.2020Arvamus

Koroonaviirus on tabanud valusalt terve maailma lennundussektorit. Paljudes riikides küsivad erakätes olevad lennundusettevõtted riigilt toetusi, garantiisid ja otselaene. Mitmed riigid keelduvad, nagu juhtus näiteks viimati Virgin Atlanticu lennufirmaga, mille miljardärist omanik Richard Branson küsis abi nii Ühendkuningriigist, kui ka Austraaliast. Suurbritannia valitsus jõudis seisukohale, et ei kavatse toetada Bransoni lennufirmat tema poolt küsitud 500 miljoni inglise naelase (565 miljonit eurot) abipaketiga. Heakskiitu ei saadud, kuna riik ei tahtnud maksumaksjate raha riskantse tehinguga ohtu seada. Sama reaktsioon tuli ka Austraalia valitsuselt, kes keeldus 1,4 miljardi austraalia dollari (834 miljonit eurot) suuruse laenu heakskiidust.

Ka legendaarne investor Warren Buffet realiseeris kõik oma portfellis olnud lennundusfirmade aktsiad. Ja neid tal jagus. 4 erineva suure Ameerika lennukompanii (American Airlines, Delta Air Lines, Southwest ja United Airlines) 6 miljardi dollari väärtuses aktsiaid vahetas omanikku. Buffet ütles ise oma kõnes kaasinvestoritele: “Lennundusäris ma võibolla eksin ja ma loodan, et ma eksin – ma arvan, et see on väga suurel määral muutunud. Ma ei tea, kas reisijad kahe või kolme aasta pärast lendavad nii palju reisijakilomeetreid, kui eelmisel aastal. Kui äri taastub 70 või 80 protsendi ulatuses, lennukid ei kao. Teil on liiga palju lennukeid.“

Aga on ka teistsuguseid näiteid. Kui Ameerikas on lennundus erakätes, siis Põhjamaades ja Balti riikides riikliku kontrolli all. Soome riik olles üle 50%-ga Finnairi omanik, otsustas pakkuda firmale 600 miljoni  euro ulatuses finantsgarantiisid. Läti riik otsustas Air Balticu omanikuna süstida firmasse 250 miljonit eurot. Põhjamaade lennufirma SAS on kokku leppinud 3,3 miljardi Rootsi krooni (300 miljoni euro) suuruses laenus, mille tagavad Rootsi ja Taani riik.

Suure surve all on olnud ka Eesti riigi omandis olev Nordica ning peale pikki arutelusid otsustati, et riik toetab meie eestimaist lennufirmat 30 miljoni euroga.

Minu jaoks on nurgakiviks parempoolne ideoloogia, ehk et riik peab sekkuma ainult nendesse ettevõtlusvaldkondadesse, kus on selge julgeoleku- või avalik huvi või turutõrge.

Nordica loodi eesmärgiga pakkuda otselende Eesti elanikele, välisinvestoritele ja turistidele. Viimase aasta jooksul nägime aga hoopis seda, kuidas otseliinid Tallinnast koomale tõmmati ning selle asemel keskenduti allhangetele teistes riikides. Seetõttu olen varasemalt olnud Nordica tegevuse suhtes korduvalt kriitiline ning tõstatanud küsimuse, kas meil on vaja riikliku lennufirmat, mis tegutseb ainult välisturgudel ning pakub konkurentsi sektoris, kus turutõrget ei ole.

Vastuseks sellele küsimusele on sageli kõlanud, et otseliinid Tallinnast on peatatud ajutiselt ning need taastatakse hetkel kui tekib võimalus või vajadus. Nüüd on see võimalus ja vajadus käes.

Järgnevate kuude ja lähiaastate arenguid lennundussektoris on keeruline prognoosida. Kui kiiresti taastub nõudlus reiside järele? Kas hinnad tõusevad või hoopis langevad? Milliseks kujunevad riikide piirangud ja nõuded lennujaamadele ning -ettevõtetele? Kas Euroopa Liit vaatab kriisi tõttu pikemas perspektiivis ümber riigiabireeglid Euroopa lennufirmadele?  See ebakindlus võib tähendada ka seda, et Euroopa äärealade riikides nagu Eesti väheneb otselendude ja lennuvõimaluste hulk märkimisväärselt.

See teadmatus on murettekitav, kuid õigete sammude korral annab see Nordicale võimaluse suurendada enda rolli Eestis ja lähiriikides. Eesti majanduse huvides on võimalikult suur otselendude hulk. Otseühendused Euroopa suuremate keskustega muudavad Eesti atraktiivseks sihtkohaks ettevõtjatele ja turistidele. Seetõttu on Nordicale antava 30 miljoni eurose toetusega kehtestatud ka selged eeldused. Esiteks tuleb Nordica ja tema tütarettevõtete juhtimisstruktuur ümber korraldada. Samuti tuleb avada uuesti otseliinid Tallinnast ning võimalikult kiiresti tuleb jõuda selleni, et ettevõtte suudaks toimida ilma riigipoolse abita.

Olen olnud poliitikas piisavalt kaua ning näinud korduvalt, kuidas Eesti ning ka teiste riikide lennufirmad on saanud valusalt kõrvetada. Samas ei tähenda varasem ebaõnnestumine, et me peaksime alla andma. Ühelt poolt vaadatuna on rahvuslik lennufirma bränd, aga teisalt on sellel selge praktiline väärtus. Kriisijärgses Euroopas avanevad uued ettevõtlusvõimalused ning head lennuühendused suurendavad võimalusi, et Eesti riik ja Eesti ettevõtted suudavad neist võimalustest kinni haarata. Teeme seekord teisiti ja üritame tekkinud võimalust ära kasutada.