Riigikohus tuli esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist kokku 1993. aasta maikuus ning kohe tuli langetada tähtsaid otsuseid, sest samal suvel korraldas Narva linnavolikogu referendumi Ida-Virumaa autonoomia asjus.

Mis Ida-Virumaa suurlinnade peamiselt vene keelt kõneleva elanikkonna ärevile ajas ning mida sealsed liidrid – Vladimir Tšuikin ja Juri Mišin – kohe ära kasutasid, oli värskelt vastu võetud välismaalaste seadus. 1993. aasta augustis peetigi Narvas ja Sillamäel referendumit. Selles väljapakutud varianti, et Ida-Virumaa võiks saada Eesti koosseisus autonoomia, pooldasid praktiliselt kõik hääletamas käinud. Eestimeelsed inimesed ei hakanud ennast hääletamisega üldse vaevamagi.

Kuigi riigikohus tegi Narva linnavõimudele märkuse juba referendumi korraldamise otsuse peale, viidi see 16. ja 17. juulil siiski läbi. Oli ette teada, et toonane õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli annab referendumi kogu täiega kohtusse ning riigikohus kuulutas Tartu raekojas peetud istungil Narva ja Sillamäe referendumid ebaseaduslikuks. Venemaa poolelt abistas toona Narva juhte Peterburi abilinnapea Vladimir Putin.

Häälte ostmine

Valimised jõuavad kohtusse enamasti häälte ostmise juhtumite kaudu. Neid on ajaloo jooksul olnud arvukalt ning peamiselt ikka kohalikel valimistel.
2011. aastal sai häälte ostmisest päris tähtis teema, sest Paldiski elanik Andrei Pavlištšuk ostis 2009. aasta valimistel hääli Jaan Mölderile, kellest sai pärast valimisi Paldiski linnapea. Ühe hääle hind jäi 100 ja 250 krooni vahele, kuid kõhklejatele oli Pavlištšuk valmis ka rohkem maksma. Kohus tegi kindlaks seitse inimest, kellel õnnestus oma hääl edukalt maha müüa. Ostja sai karistuseks rahatrahvi.

Pärnu maakohus mõistis 2010. aasta märtsis tingimisi vangi isa ja poja, kes pudeli viina eest üritasid panna inimesi 2009. aasta Pärnu volikogu valimistel hääletama kindla kandidaadi poolt. Pudeli viina eest Kiviõli volikogu esimehe Eldur Lainjärve poolt hääletama kutsunud Enno Jaansoo pidi kohtu otsusel kuu aega kinnimajas olema.

Kõiki häälte ostmise juhtumeid – peamiselt ikka raha ja napsu eest – ei jõua kokku lugeda, neid on olnud ja kahtlustatud pea kõikide kohalike valimiste ajal.

Riigikohus on 2013. aastal tagasi lükanud valimisliidu Jõhvi Noored taotluse tühistada Ida-Virumaal elektrooniliselt antud hääled. Selleks ajaks oli e-hääletus seaduslik, nii et kohtul oli otsust lihtne teha. Küll aga oli valimisliidul raskusi kohtule riigikeelse kaebuse koostamisega, selleks andis kohus kaebajatele isegi lisaaega.

Riigikohus on arutanud ka mõningaid valimiste korraldusega seotud kaebusi, kuid need on enamasti üleliia püüdlike kodanike esitatud ja põhjendamata protestid, mis kohtul tuleb siiski läbi vaadata. Nii on soovinud riigikogu valimistel kandideerida politseitapja Romeo Kalda, aga vastavalt seadusele kriminaalkorras karistatu ei saa end rahvaesindajaks pakkuda.

Napid võidud

2015. aasta riigikogu valimistel said Isamaliidu kandidaadid Viktoria Ladõnskaja ja Sven Sester täpselt ühepalju hääli – otsustavaks sai üks sedel, millel Ladõnskaja poolt hääletanu oli kandidaadi numbrit parandanud. Kuna Sester oli üleriigilises nimekirjas kõrgemal, siis võrdse häälte arvu juures oleks riigikogusse nimetatud Sester. Päris valjusti räägiti, justkui oleks Keskerakonna juhitava Tallinna linna valimiskomisjon kasutanud juhust, et nii-öelda ebatraditsiooniline Isamaa poliitik pildilt välja puksida.

Pea nädal aega oli Ladõnskaja juhtum ajakirjanduse peateemaks, kuniks riiklik valimiskomisjon otsustas Ladõnskaja protesti mitte rahuldada, kuid käskis Tallinna rahval hääled uuesti üle lugeda. Kontrollitud tulemuste järgi sai Ladõnskaja 1393 häält ja Sester 1392 häält.

Isegi üks viik on Eesti lähiajaloos olemas. 2007. aastal kandideerisid Tartu Ülikooli rektoriks Ene Ergma ja Volli Kalm. Nad mõlemad said teises voorus 128 häält ja reglemendi järgi tuli heita liisku. Kulli ja kirja viskamise järel oleks ainsana edasi kandideerinud Ergma, kuid ta loobus aust olla esimene rektor, kelle valimise otsustas mündiviskamine.