Õhtuleht.ee: GALERII | Eesti kuulsuste lapsepõlvejoonistused! (Carolin Liis Tamm)

31.08.2020Meediakajastus

Õppimise kuu on ukse ees. Lapsed otsivad välja värvilised pliiatsid ja õpetajad uued ülesanded. Eesti tuntud inimesed meenutavad oma lapsepõlve ja näitavad väiksena joonistatud pilte.

Kirsti Timmer: päris väiksena oli mul kindel plaan, et minust saab Anne Veski

Kirsti Timmer arvab, et tema oli väiksena küll hea laps ja oma emale halle juuksekarvu ei tekitanud. “Käisin emaga hästi palju teatris ja kontsertidel. Ma kogusin Eesti ansamblite pilte, mida on mul albumite kaupa. Lugesin hästi palju, kuulasin muusikat ja sporti tegin ka – kergejõustikku ja käisin tantsimas.”

Timmeril oli väikese tüdrukuna omapärane soov, millest ta kümne küünega kinni hoidis. “Ma tahtsin Anne Veskiks saada. Hiljem sai sellest soov lauljaks saada, aga päris väiksena oli mul ikka kindel plaan, et minust saab Anne Veski. Mul oli tehtud endale isegi dokument – joonistasin endale Anne nimega passi ja autojuhiload.”

Huvi nõidade ja ennustamise vastu sai Timmeris alguse juba noores eas, kui muinasjutte kuulates talle ikka nõiad haldjatest ja printsessidest palju rohkem meeldisid. “Lapsena mängisid teised printsesse, aga mina mitte kunagi.” Timmer ütleb, et neil oli täditütrega mäng, kus neil oli Rosita salong ning nemad olid nõiad. “Rääkisime alati, et kui suureks saame, teeme oma Rosita salongi. Vanaema mustlasrätikud olid meil ümber ja ennustasime. Lumivalgekese muinasjutus meeldis mulle ka nõiamoor, mitte tütred.”

Koolis meeldis Kirstile kõige rohkem sõpradega aega veeta ning tema sõnul oli neil ka paar ägedat õpetajat. Ühe meeldejääva loona on Kirstil meeles, kuidas ta peotantsuringis käies kord kuulsust kohtas. “Peotantsuring oli Õpetajate majas Raekoja platsil. Seal kõrval tegi proove Vanalinnastuudio teater. Mäletan, et nii mina kui ka teised jõudsime ükskord varem sinna. Istusime ja ootasime, järsku läks Roman Baskin meist mööda ja jäi minu ees seisma. Võttis mu ninast kinni, sikutas ja ütles: “Kuule, tüdruk, sina oled küll eriline tüdruk!” Kõik, rohkem mitte midagi muud,” naerab Timmer.

Sissi Nylia Benita: joonistasin kõik poetšekid pisikesi jänkusid täis

Lauljatar Sissi räägib, et tema kunstihuvi sai alguse juba noorena. “Kõik poetšekid olid täis joonistatud pisikesi jänkusid ja olin nende peale oma pisikese maailma välja mõelnud,” meenutab ta. Joonistamist ja kunsti naudib lauljatar siiani.

“Oma vanemate sõnul olin ma väga sotsiaalne laps, kes oskas ükskõik, kellega suhelda ja voolida end inimese järgi, kes minu ees oli,” jutustab Sissi, milline ta oma vanemate juttude järgi oli. Sissi unistus oli saada tippmodelliks, kuid huvi muusika vastu ületas modellikarjääri. “See oli aeg, kui hakkasin “Ameerika tippmodelli” vaatama. Mõtlesin, et see on kõige ägedam asi maailmas ja on kindlasti minu tulevik,” räägib ta. “Kaheaastaselt hakkasin laulma ehk kodukontserdid olid alati teemas. Mina laulsin ja õde jooksis mu ümber või tantsis ning üritas ka osa saada.”

Üheksa aastat tantsis Sissi rahvatantsu ja osales ka mitmel tantsupeol, kus pahatihti tantsuking jalast ära lendas. “Laulu- ja tantsupeol oli selline vahva tants nimega “Oige ja Vasemba”, mida me esimeses või teises klassis täiskasvanutega tantsisime. See on tants, kus inimesed tantsivad ja kõnnivad ringis. On suur show ja minu king tuleb jalast ära. Kõnnime ringi ja mul on üks king jalas. Kõik tantsijad üritavad seda kinga jalaga minu poole tagasi lüüa. Fakt on see, et kui me kogu aeg kõnnime ja see king minu juurde löödi, olin ma järgmisel hetkel sealt juba ära kõndinud. King lihtsalt liikus rivi vahel,” meenutab Sissi.

Kool ei olnud Sissi jaoks just lemmikkoht. “Emme oli kõrval, et ma koolitööd ära teeksin. Ma ei tahtnud teha midagi, mis oleks kooliga seotud. Tubli emme, kes suutis mind töid tegema saada. Kujutan ette, et see võis talle väga raske olla.”

Tõnis Niinemets: ma ei otsinud kordagi põhjendust kooli mitte minemiseks

Näitleja Tõnis Niinemets meenutab, et talle tõenäoliselt geenidega edasi kandunud omadus on suur korraarmastus. “See on kohati tüütu, sest eriti praegusel ajal pean laste järelt koristama. Ise olen justkui kohustuse kogu aeg koristada endale tekitanud, aga ma loodan, et lapsepõlves olid tänu sellele asjad paigas,” meeldib Tõnisele mõelda, et oli hea laps.

Tõnise ema Helle-Mall räägib, et algklassides püüdis ta poisi energiat maha võtta kunstiringi, lauatennise, võrkpalli ja võistlustantsuga. Näitleja ema tõdeb, et Tõnis oli väga energiline laps. See ei tekitanud küll probleeme, kuid nõudis rohkem tähelepanu. “Lasteaia viimases rühmas, kui toimus õppetöö, oli kasvataja vahel hädas. Teised lapsed tegelesid vaikselt etteantud ülesandega, aga Tõnis lasi ülesannet täites oma suulisel folklooril kõlada. Ta oligi paras lobamokk,” ütleb Helle-Mall.

Küsimusele, kelleks ta saada tahab, vastas Tõnis pea iga kord erinevalt ja variante oli seinast-seina. “Esiteks, kes ei tahaks saada politseinikuks? Tahtsin saada politseinikuks, päästeametnikuks, tippsportlaseks või kokaks,” ütleb Tõnis nüüd.

Ema sõnul on Tõnise joonistused selgelt teistest erinevad. “Kui õhtuks oli lapsevanematele välja pandud laste joonistused, voltimis- või voolimistööd, siis piisas pilk üle lasta ja leida teistest erinev töö, sest Tõnise kunstiteose võis ilma nime lugemata ära tunda. Ta tegi alati asju enda moodi, mitte nii nagu ette näidati.”

Kooliga Tõnisel probleeme ei olnud ja mõnusa seltskonna pärast läheks ta sinna ka tagasi. “Mul polnud kordagi seda, et ma otsiks põhjendust kooli mitte minemiseks. Soovin isegi, et gümnaasiumiosa oleks kauem kestnud.”

Sven Sester: käisime parkides ja ehitatavates majades turnimas

Poliitik Sven Sester meenutab, et oli lapsena paras mürakaru. “Pudelis ma ei püsinud ja kõik lollused tegin kaasa. Minu ja teiste laste suureks mänguerritooriumiks olid Pelgulinn, Pelgurand ja Kopli. Käisime parkides ja ehitatavates majades turnimas, mängisime rannas jalgpalli, majade vahel peitust ja ehitasime puude võrastikele onne,” räägib Sester.

Svenil oli koer Stella, kes kuulas hästi sõna, allus nii hääl-, kui ka käelistele käskudele ja võitis näitustel tihti medaleid. “Ükskord kui pidin poodi minema, võtsin järjekordselt koera kaasa. Nagu sadu kordi varem, panin ta ka seekord poe ette istuma ja tegin ostud ära. Koju jõudes küsis ema, et kus koer on. Läksime siis poe juurde vaatama. Seal ta istus ukse juures sama koha peal ja ootas käsku, et saaks liikuma,” meenutab ta.

“Kosmonaudiks soovisid saada kindlasti paljud selle aja lapsed,” räägib poliitik, et 1970. aastate alguses pakkus kosmosega seonduv palju põnevust. “Mäletan, et käisime perega mitmeid kordi tsirkuses ja sealt jäid kõige eredamalt meelde just klouni naljad ja tegemised. Nii oli ka minul väikese lapsena kaks sihti silme ees – saada kas kosmonaudiks või klouniks.”

Koolis meeldis Sesterile väga käia. “Vist isegi mitte õppimise pärast, vaid selle pärast, et seal olid mul sõbrad, kellega igasuguseid koerustükke välja mõelda,” räägib Sester. Lemmiktundideks olid tal matemaatika, füüsika ja keemia.

“Esimesse klassi minejale soovitaksin rõõmsameelselt elumuutust nautida,” jagab Sester soovitusi kooliminejatele. “Kui kooliminekuni keerles elu peamiselt mängimise ümber, siis nüüd on vaja teada kuhu ja mis ajaks jõudma peab, mis asjad kaasas või seljas peavad olema, kust ja millal süüa saab. Leia endale sõpru ja naudi seda elumuutust! Vanematele klassidele on mul üks lihtne soovitus – õpi! Elus saad palju kergemalt hakkama, kui oled varasemalt panustanud õppimisele.”

Ott Lepland: olin juba väiksena esineja

Ott Lepland teadis juba lapsena, et temast saab laulja. “Olin juba väiksena esineja,” ütleb ta. Ema Külli räägib, kuidas Ott juba kõhus olles puksles ja nõudis pidevalt, et ema talle laulaks. “Vastsündinute toas karjus Ott kõige valjema häälega ja ämmaemand ennustas: “Temast saab laulja.””, meenutab Külli.

Ott ei karda lava ega esinemist, kuid 13aastasena tõmbus ta rohkem endasse ja hakkas muusikat sahtlisse kirjutama. “Ta jooksis koju jõudes jope seljas otse klaveri taha,” meenutab ema Külli.

Ott Lepland joonistus kassist, lepatriinust ja oma emast. (Erakogu)Mart Sander: ilmselt joonistasin loodussaate järgi, sest ma ju linnalapsena kala ei näinud!

Mart Sander. (Rauno Vahtre)Multitalent Mart Sanderi lemmiktegevus lapsena oli joonistamine. “Enne, kui hakkasin muusikat tegema või kirjutama,” ütleb ta.

1970. aastal saatis Mardi vanaisa Rootsist esimesed viltpliiatsid, millega Mart kohe joonistama kukkus – sündis kala. “Ilmselt mingi nähtud loodussaate järgi, sest ma ju linnalapsena tegelikult kala ei näinud!” naerab Mart, et noorena veetis ta pidevalt aega pliiatseid ja kriite käes hoides. “Joonistasin igal pool, kogu aeg, eelkõige vanadest raamatutest pilte maha,” ütleb ta, et joonistamine andis hea proportsiooni- ja kompositsioonitaju, mida ta kasutab täna ära ka filme tehes.

Kunstnikuks ta saada siiski ei tahtnud. “Alati ütlesin, et minust saab kirjanik või filmirežissöör. Inimesed imestasid, kust laps nii keerulist sõna teab!” meenutab ta.