Õhtuleht.ee: REPORTAAŽ | JÕUJOONTE MURDUMINE: kuidas Kõlvarti valimispeost said Ratase hiilguse peied (Marvel Riik)

18.10.2021Meediakajastus

Keskerakonna valimispeol kõlisesid küll klaasid, kuid napsi tuli osta omaenda raha eest, et sellega alla loputada mõru maiku, mille jättis suhu pealinnas ainuvõimu kaotamine. Jüri Ratasel kui Mustamäe esinumbril tuli alla neelata ka isiklik hoop, kui selgus, et sealsel uuel kuningal on jüngreid ligi kolm korda rohkem kui temal.
Kui Õhtulehe ekipaaž Tallinnas pühapäeva õhtul Tallink City Hotelsi jõudis, oli Keskerakonna valimispidu juba alanud. Garderoobis on palitu just ära andnud parteijuht Jüri Ratas. Ta on lõbusas tujus, kiirates seda paremale-vasakule, kus teda ümbritsevad mõned toetajad. Rõõmsas tujus on ka partei avalike suhete juht Andres Kalvik, kes süstib positiivsust saabuvatesse külalistesse. „Ainult positiivsed lood!“ keelitab alati naerusuine Kalvik.

Valimispidu toimub hotelli grillrestoranis, mis on elegantselt nüüdisaegne. Hallide toolide-laudade ja vaiba kõrval annavad pimedale oktoobriõhtule süngemat tooni mustad vahekardinad. Ka enamik külalisi eelistab kanda musta, justkui kardaks peole tulla värvikirevalt. Põhjus on mõistetav, Keskerakonna ainuvõim Tallinnas kõigub, senisest veelgi ähvardavamalt. Mustatoonilises meres torkab silma tervise- ja tööminister Tanel Kiik, kes eristub musta mustast massist elurõõmsa roosaka triiksärgiga.

Läbi kahe korruse otsivad endale lauda Tallinna Keskerakonna eri staatusega poliitsõdurid. Ühes nurgas naerab oma kamraadidega keskkonnaminister Tõnis Mölder. Restorani teises nurgas jutustavad isekeskis Tallinna endine linnapea Taavi Aas, linnavolikogu esimees Tiit Terik ning partei Põhja-Tallinna üks maskott Märt Sults. Teiste keskel istub partei korruptsioonivastane seep ehk endine Põhja prefekt ja praegune siseminister Kristian Jaani. Pidupäeva puhul on Jaani oma argipäevase ülikonna varna jätnud, eelistades sinakat sviitrit. Ta eristub teistest pidulistest sellega, et on neist mõtteliselt eraldunud: Jaani pilk on rangelt keskendunud tahvelarvutisse, kuhu tilguvad esimesed tulemused. Postermees on aga Mihhail Kõlvart, kellega iga teine peolviibija tahab tingimata ühispilti. Kõlvart pole ka kade oma tähetundi jagama.

Avasõnadeks astub lavale erakonna senine esivedur Jüri Ratas. Tema sõnavõtt ei sisenda usku valimisedusse. Tänavune kampaania olevat Ratase sõnul kõige raskem, aga samas tehti väga võimast kampaaniat tänavatel – see ongi Keskerakonna trump. Seejärel astub lavale partei peasekretär Andre Hanimägi, kes rikub omakorda peotuju teatega, et alkohoolsete jookide eest tuleb igaühel endal maksta. See-eest on toit tasuta.
Lava vallutab bänd, kelle repertuaar on maitsekalt rahustav ja klassikaline. Tooni annavad eelkõige eestikeelsed palad, nende sekka mõned ingliskeelsed üllitised. Nii palju siis mõttest, kas venekeelsed laulud võiks kõlada ka laulupeol. Muusika aga on kõrvulukustavalt vali, mistõttu tuleb otselülituste tegijatel mikrofoni karjuda, et enda ja intervjueeritava tähelepanekuid kuulda. See võib olla ka taotluslik: valimisõhtu on pinev ja ebaselge – mis saab ainuvõimust? – ning parem ongi, kui kõik ei saa laua taga kõikvõimalikke mõtteid arutada.
Jutuajamised keskerakondlastega jagunevad kahte lehte. Ratase ja tema meeskonna esindajad manavad ette vapra näo ja panevad mängima vana plaadi, kuidas tuleb oodata ära tulemused, enne kui midagi arvata. Need, kes ei kuulu Ratase leeri, räägivad teist juttu: ainuvõim kaob. Ning mida rohkem valimissedeleid on kontrollitud, seda ilmselgemaks see saab.

Jutud ja meeleolud Keskerakonna peol muutuvad üha nigelamaks. Kui üldiselt saab kõneainet see, kuidas erakonnal läheb tervikuna, siis parteiliikmed ise jälgivad suure tähelepanuga enda häälesaaki. See määrab, milline on kellegi jõuõlg parteis – kelle sõnal on rohkem kaalu, need ka dikteerivad Tallinna arenguid.
E-hääled pole veel loetud, kui aruteludes annavad tooni mõttekäigud, kellega paneb Keskerakond leivad ühte kappi. Kas ja kuidas edasi – selles küsimuses valitseb täielik peataolek. „Ei tea,“ kõlab nii ühelt kui ka teiselt. „Eks Jüri ja Mihhail peavad otsustama.“ See on kõik, mida osatakse öelda. Tallinna läbirääkimised ei võrdu Toompea omadega, kus Keskerakond on viimastel aegadel kätt harjutanud. Selge on see, et Keskerakonnal oleks kõige lihtsam teha võimuliit Eesti 200ga, kuna poliitilisele mänguväljale jõudnud partei programm on piisavalt lakooniline, et saada ilusat linnukest: „Tehtud!“. Sotside ja Raimond Kaljulaidiga koostööd ei eeldata, kuna endise keskerakondlasena teab Kaljulaid liiga hästi, kuidas Tallinna linnaaparaat töötab, ning võib seetõttu väga palju kahju teha.
Kell kolmveerand üksteist näeb peosaalis pilti, kuidas Ratas puhub törts tõsisemat juttu Mustamäe linnaosavanema Lauri Laatsiga. Kuigi linnaosas on esinumbriks seatud Ratas, keda reklaamiti koos linnapea Mihhail Kõlvartiga ette ja taha kui „Õige valiku“ garantiid, hakkab Laats panema Ratast piinlikku olukorda. Sel hetkel on Laats kogunud üle 3200 hääle, Ratas seevastu nii 1500. Õhtu kulgedes käärid aina suurenevad.
„Kes on Lauri Laats?! Milline ta välja näeb?“ uurib telereporter, lisades et ta pole peol ainuke teleinimene, kellel on raskusi Laatsi tuvastamisega. Õhtulehe ajakirjaniku abiga leitakse vastne häältemagnet siiski üles.

Veidi pärast ühteteist võtavad esimesed pidulised ette kodutee. „Tehke koalitsioon ära!“ kõlab ühe seltskonna viimane repliik Ratase meeskonnaliikmele. See ei ole enam sõbralik lõõpimine, vaid öeldud tõsimeeli. Vastuvaidlemist sellele ei järgne.
Kui e-valimiste ja enamiku jaoskondade tulemused on selged ning lugeda on jäänud veel kümmekonna Lasnamäe jaoskonna hääletustulemused, julgevad ka Ratase leeri esindajad öelda juba kindlamas kõneviisis, et ainuvõimu ei tule. Nüüd juba mängib plaat, mille järgi teadvustati muutust pärast Norstati uuringut, mis ilmus enne valimisi ning võttis arvesse piirkondade täielikud nimekirjad ja Tallinna valimisõigusega elanikud. Kui Norstat pakkus 35 kohta Keskerakonnale, siis valimispidu algas arvamusega, et tuleb nii 36–37. Lõppkokkuvõttes tuli 38, kuid ka vähemat oleks loetud – vähemalt Ratase leeris – võiduks. Ainuvõimu saavutamine oligi viimasel kümnendil muutunud üha pingelisemaks. 2017. aastal saavutati ainuvõim ainult seetõttu, et väiketegijad põrusid. Nüüd mitte. Seda ei öelda välja, kuid näib, et ajad on jäädavalt muutunud: algab uus koalitsioonide epohh. Kui uskuda läikivate silmadega parteilase juttu, siis ainuvõimu kaotamine on ka õnnistus: nüüd ei saa keegi enam viriseda.
Keskerakonna valimiste sümboolne kaotus on ka konkurentidele teada. Peole tulevad n-ö tere ütlema Reformierakonna endine peasekretär Martin Kukk ja peaminister Kaja Kallase büroojuhataja Gerrti Mäesalu. Nende järel tulevad peole ka isamaalased. Väidetavalt aga oli kõige kärmem hoopis sots Raimond Kaljulaid, kes tõi kosjaviina asemel šampust.
Keskerakonna valimispidu väisasid ka „armsad“ kolleegid teistest parteidest. Pildil viskab Isamaa saadik Sven Sester nalja Tanel Kiige ja Taavi Aasaga.

Enne keskööd viibivad suured otsustajad Ratas ja Kõlvart vahepeal peolt eemal, kuskil linna peal. Peol ei osata jätkuvalt öelda, mis hakkab edasi juhtuma. Nagu varasemalt, öeldakse, et seda peavad otsustama Kõlvart ja Ratas. Samas jõuab jutt jälle häälesaagini. Selle järgi peavad Keskerakonna saatuse otsustama 27 737 ja 3034 hääle saaja. „Mis sa arvad, kelle tahtmine jääb peale,“ ütleb üks keskerakondlane kahe suurmehe tekitõmbamise kohta.

Läbikukkumine? Või ikkagi võit?

Kõlvarti plaan on selge ja ühene. „Homme [esmaspäeval] peavad kõik meie konkurendid alustama koalitsiooniläbirääkimisi,“ ütleb Kõlvart Õhtulehele. Ratas ja tema joped on teist meelt: ärme mängi lolli ja teeme koalitsiooni. Kõlvart lisab, et tulemused nii pealinnas kui ka mujal Eestis näitavad, et Keskerakond on valimistel sisuliselt läbi kukkunud. „See tulemus pole see, mida me tegelikult arvasime. Järeldusi tuleb teha igal juhul.“
Pärast keskööd toimub peosaalis viimane suurem sagimine. Kõlvart ja Ratas on tagasi jõudnud ning kui intervjuud on antud, siis sammuvad koos peasekretäriga hotelli fuajeesse. Ratast kummitavad ilmselgelt murepilved ning Kõlvart naeratab mesimagusalt, samas pingsalt oma sõrmi mudides. Selle jalutuskäigu pildistab üles kogu Eesti meedia. Fuajees astuvad nad lifti, et kuskile edasi liikuda. Kas lift liikus üles või alla, oleks sümboolses võtmes tähtis üles märkida, kuid jäi siinkirjutajal tabamata.

Esmaspäeva hommikul kasutab Ratas Vikerraadios sootuks teist retoorikat kui eelmisel õhtul Kõlvart. Kaotuse asemel on esikohal võit, millest kõnelevad ka numbrid. Ratas toob välja, et ollakse valmis Tallinna edasi juhtima, aga arvestada tuleb ka viie teise erakonnaga, mis volikokku pääsesid ning saavutasid üheskoos enamuse ehk üle 40 hääle. „Nagu valimiskampaanias ju väga mitmed erakonnad ütlesid, see peaks olema Keskerakonna-vaba linnavalitsus,“ ütles Ratas.
Ühtlasi tänas Ratas kõiki neid mustamäelasi, kelle tõttu ta sai törts üle 3000 hääle. Sellega jäi Ratas ligemale kolmekordselt alla valimiste absoluutsele teisele, Mustamäe uuele kuningale Lauri Laatsile, kes noppis suisa 8466 häält.
Laats kaotab häältehulgalt vaid Tallinna absoluutsele kunnile ehk Kõlvartile. Kuigi meer Mihhail Kõlvart tõestas, et ta on kogu Tallinnas kõigutamata kuningas, jäävad ajalookroonikad valimisi mäletama kui ühe epohhi lõppu: pealinnas kaotati ainuvõim. Seejuures kasvavad kahtlusekübemed, kas partei senine juht Jüri Ratas on piisavalt populaarne kuju, et erakonna tüüri juurde kuuluda.