Tegelikult pole jõudude vahekord muutunud, kolmveerand aastat tagasi Isamaa suurkogul valiti eestseisusesse viis parempoolset ja 15 nn vanameelset (pluss erakonna esimeheks valitud Helir-Valdor Seeder, kes kuulub juhatusse ex officio). Lavly Perlingule andsid toona toetusallkirja eelmainitud neli eestseisuse liiget, Sven Sester on vabadusvõitlejatega liitunud veidi hiljem.

Tuli hõõgus tuha all

20. juunil 2021. aastal Tartus toimunud Isamaa suurkogul valiti kolmandat korda erakonna esimeheks 784 häälega Helir-Valdor Seeder (Vladimir Putin on presidendiks valitud neli korda, aga see selleks). Vastaskandidaati Lavly Perlingut toetas 367 erakonna liiget. Seega säilis status quo.
„1151 valijat Tartu laulukaare all on muljet avaldav number, arvestades imeilusat ilma. Midagi pole öelda, napilt valimiskünnist ületav erakond läheb jätkuvalt paljudele korda,“ kirjutasin toona. Kuigi kõik mu sõbrad ja ma ise olen ammu sellest erakonnast lahkunud. Mis ei tähenda, et meil Laari-aegsest Isamaast ilusaid mälestusi ei oleks. Võrdluseks: alles hiljuti valisid rohelised endale uusi esimehi, kus Tõugu ja Kaasik said vastavalt 35 ja 32 häält.

Aga tagasi möödunud suvise suurkogu juurde. See, et Tõnis Lukas (312) ja Urmas Reinsalu (284) saavad eestseisuse valimistel kõige rohkem hääli, polnud mingi üllatus. Küll aga pani mind toona kukalt kratsima fakt, et nende järel troonisid tipus Riina Solman (261), Priit Sibul (234) ja Tarmo Kruusimäe (207). Kojamehest ongi pisitasa saanud „uuenenud Isamaa“ luuamees – paljud võib-olla ei mäleta ega teagi, et 1992. aasta Isamaa valimiskampaanias, kus minagi väikese vennikesena kaasa lõin, etendas valimisloosungi „Plats puhtaks!“ all seda rolli armastatud ajalooprofessor Sulev Vahtre. Aga ärme võrdle võrreldamatut. Erinevamaid inimesi kasvõi oma käitumise ja väärikuse poolest pole vist kuulsusrikkasse erakonda kuulunudki. Aga eks iga aeg nõuab oma sangareid ja nagu Lennart Meri tavatses öelda: rasketel aegadel võib ka p***e olla laululind.

Muidugi, toonast aega ei saa võrrelda praegusega, aga seda võib küll öelda, et toonane Isamaa – uskuge või mitte! – oli sõõm värsket õhku kopitanud ja veidral poliitilisel maastikul. Muide, see ilus ajalugu on ka praegu üks Isamaa sammastest, millele toetuda. Millega võib hoobelda või mille peal saab lösutada. Praegu? Kui heita pilk Isamaa riigikogu fraktsiooni või eestseisuse liikmetele, siis domineerib maskuliinsus ja elukogemus (loe: parim aeg on möödas). Iseenesest pole selles ju midagi halba, sest 30 aastat tagasi pani 32aastane Mart Laar peaministrina näiteks kolhoosnikud ahastama. Aga fakt jääb faktiks: Isamaa riigikogu fraktsioonil (12) ja eestseisusel (21) on kokku 33 kohta (osad inimesed küll kattuvad) ja naisi nende hulgas vaid neli (Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Riina Solman, Maarja-Liis Veiser ja Helen Hääl). Domineerivad kergelt ülekaalulised meespoliitikud, kellest paljudel juba kuues või isegi seitsmes aastakümme turjal.

Vanameeste partei

Pilk protokolli. Isamaa riigikogu fraktsiooni kuuluvad 11 meest ja üks naine, kelle sünniaastad jäävad ajavahemikku 1952 (Mihhail Lotman) kuni 1981 (Viktoria Ladõnskaja-Kubits). Alljärgnevalt kõigi riigikogu liikmete sünniaastad ja viimastel riigikogu valimistel saadud häälte arv: Helir-Valdor Seeder (1964) 3138, Heiki Hepner (1966) 962, Aivar Kokk (1960) 2536, Tarmo Kruusimäe (1967) 1811, Viktoria Ladõnskaja-Kubits (1981) 1259, Mihhail Lotman (1952) 1086, Andres Metsoja (1978) 2228, Urmas Reinsalu (1975) 2633, Üllar Saaremäe (1969) 2023, Sven Sester (1969) 1154, Priit Sibul (1977) 1406, Raivo E. Tamm (1965) 2583. Mitte ühtegi alla 40aastast rahvaasemikku!

Aga miks see häälte arv on oluline? Vastan: praegune Isamaa fraktsioon kogus kokku 22 819 häält. Kaheteistkümnekesi vaid veidi rohkem kui Kaja Kallas üksi (20 072). Nojaa, Isamaa suurim häältemagnet oli viimastel riigikogu valimistel Jüri Luik (4806), aga nagu ütlesid vanad roomlased: mis läinud, see läinud. Ei pea olema selgeltnägija, mõistmaks, et eelmainitud seltskond koos Riina Solmaniga jagavad järgmistel riigikogu valimistel veel saada olevad kuus kuni kaheksa kohta omavahel ära. Pakun, et üldnimekirja esiviisik saab neil olema selline: Helir-Valdor Seeder, Urmas Reinsalu, Priit Sibul, Riina Solman ja Aivar Kokk.
Kaugele see seltskond muidugi ei purjeta, sest viimase Norstati toetusuuringu andmetel toetab Isamaad 6,8% valijatest. Seda on kolm korda vähem kui EKRE-l. Aga pole vähemasti segavat faktori Parempoolsete näol – kõik saab omade vahel ära jaotatud. Tavaliselt on Isamaa enne valimisi üllatanud mõne teletähe (Maire Aunaste) või näitleja (Raivo E Tamm, Üllar Saaremäe) kampa võtmisega, aga oht on selles, et nagu viimastel valimistel juhtus, võtavad nad kampaaniat tõsiselt ja võivadki parlamenti pääseda. Viimastel valimistel edestas Raivo E. Tamm Jõgeva ja Tartumaal Aivar Kokka 47 häälega ja viimane pääses riigikokku tänu sellele, et oli üleriiklikus nimekirjas kaheksandal kohal.

Aga andkem sõna ka parempoolsetele. „Nii nagu see maailm, mida siiani teadsime, lõppes 24. veebruaril, siis väärika ajalooga Isamaa, mis oli tuntud oma pluralismi ja avatuse poolest, on lakanud olemast teisipäeva õhtust. Ja väga raske on näha, et mina ning paljud sama moodi mõtlevad inimesed võiksid selle erakonna ridades jätkata,“ ütles Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei Eesti Päevalehele (10.03.2022). Ma ei ole oma vana võitluskaaslasega sada protsenti nõus – kuigi õhus on tunda villaste sokkide lõhna, ei lakanud Isamaa olemast, vaid tiksub vaikselt edasi.
Aga mis saab Parempoolsetest? Eks selgus saabub 23. märtsil, Parempoolsete üldkogul. Juhatuse ettepanek liikmetele on jätkata Parempoolsete tegevust iseseisva poliitilise ühendusena ning lõpetada tegevus Isamaa erakonna koosseisus.

Kas järgmistel riigikogu valimistel näeb kandideerimas ka Parempoolsete erakonda, on Lavly Perlingu sõnul veel vara öelda. Praegu mõlgutatakse mõtteid iseseisvast ühendusest. Heas seltskonnas on muidugi tore mõtteid mõlgutada, aga kui sellel pole poliitilist väljundit, sumbub kõik pikapeale ära. Mõistan, et oma särk on ihule kõige lähemal, aga paraku ei näe ma võimalust, et Parempoolsed võiksid järgmistel riigikogu valimistel ületada viie protsendi künnist. Kui nad tahavad poliitikas kaasa rääkida, tuleks ilmselt liituda Eesti 200ga. Ületamatuid vastuolusid ei näikse nende vahel olevat.

Kaugele see seltskond muidugi ei purjeta, sest viimase Norstati toetusuuringu andmetel toetab Isamaad 6,8% valijatest. Seda on kolm korda vähem kui EKRE-l.