Õhtuleht: “Pere, kodu, uus naine, laps, bändi vanad lood – kõik läks müügiks!” (Katharina Toomemets)

09.03.2015Meediakajastus

“See on suhteliselt levinud võte ja lisab poliitikule tuntust ja inimlähedust, kui ta presenteerib oma kodu, peret, lapsi ja lemmikloomi – need on klassikalised meedias hästi silma­torkavad ja lugejale meelepärased teemad,” kommenteerib suhtekorraldaja Ivo Rull mõned kuud enne valimisi kandidaatidest ilmunud armsaid artikleid.

Vast on paljudele silma jäänud, et paari viimase kuu jooksul on ajakirjad ja telesaated täis olnud kõiksugu intervjuusid poliitikutest, nende peredest, kodust ja muust sarnasest. Ka need, kes on seni oma eraelu kiivalt varjanud, on lõpuks oma koobastest välja tulnud ja kõik lugeja-vaataja ette laotanud.

Ivo Rull enese meedias presenteerimises vahetult enne valimisi siiski mingit eetikaprobleemi ei näe. “Käsi peseb ju kätt. Ühest küljest on meelelahutusmeedia huvitatud uutest (ja ka vanadest) värvikatest või skandaalsetest inimestest, nagu poliitikud, kes avavad oma kodu ja eraelu. Väga paljud avalikkusele tuntud inimesed seda ju teha ei taha,” ütleb Rull. “Vastutasuks oma privaatsfääri valgustamise eest saavad kandidaadid reklaami. Iga kajastus on väike plussike ja selle tulemusena võib jälle mõni hääl juurde tulla.”

Seltskonnameedia toob lisahääli

ERRi ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk ütleb, et see, kui palju oma eraelust rääkida, on iga poliitiku enda otsustada. “Kui keegi soovib oma isiklikke asju maailmaga maksimaalselt jagada, siis ega teda takistada saa ja pole põhjustki. Küll aga peab poliitik arvestama: kui lööd oma eraelu letti, siis ongi ta avalikkuse oma,” ütleb Tammerk.

“Mind panevad mõnikord imestama need poliitikud, kes on valmis oma eraelu detailideni avalikkuse ette laotama, aga kui päike enam ei paista – näiteks kaasa on nooremaga minema jooksnud –, ollakse meedia peale väga kurjad: mida te nuusite!”

Ajakirjanduseetikast rääkides ütleb Tammerk, et eraelu puutumatuse rikkumist meedias hinnatakse muu hulgas ka selle järgi, kas inimene on end ise vabatahtlikult nii-öelda maha müünud. “Kui ise oma korteriukse meediale pärani lahti oled teinud, siis see tee enam ei rohtu.”

Ühest vastust sellele, kas poliitikud pakuvad endast lugusid või toimetused küsivad neid ise, Rulli sõnul pole. “Ilmselt on kaks kuud enne valimisi kandidaatidepoolne surve meele­lahutusmeediale suurem ja toimetajal on valida, kellest teha suurem lugu või panna rohkem fotosid.”

Samas on ka vastupidiseid näiteid. “Artur Talvik on lausa uhkeldanud, et kuigi Kroonika tahtis teha temast koos suhteliselt noore tütrega (möödunud aasta 17. novembril sündis Arturi perre tütar Säde Alissa – K. T) persoonilugu, siis tema seda teed ei läinud. Ju nähti, et on uus värvikas ja atraktiivne kandidaat, kes pole oma magamis­tuba ja eluolulisi intiimseid asju veel avaldanud. Mitte kõik ei võta seda pakkumist vastu. Antud juhul oli tema valimistaktika teine,” ütleb Rull.

Just seltskonnameedias figureerimine on üks, mis kindlasti kandidaadile lisahääli toob. “Siin on lihtne ja selge seos. Kui vaadata kandideerinud ajakirjanikke, siis teleajakirjanikud Talve ja Raud said suhteliselt suure varuga riigikokku, aga vanad tuntud raadioajakirjanikud Samost ja Muuli ei saanud,” toob Rull näite.

“Ehk olid nad tõesti vales erakonnas, mille populaarsus langes, aga televisiooni- ja seltskonnategelase tuntus toob automaatselt hääli ka neilt, kel poliitilised eelistused puuduvad ja neil pole vahet, mis erakond on võimul või opositsioonis. Selle tuntuse peale enne valimist seltskonnameediaga suhtlemine mängibki.”

Just tuntuse kogumine mängib Rulli sõnul rolli ka selle puhul, miks tulevad poliitikud enne valimisi taas ajakirjade esikaantele juba ärakirjutatud teemadega. Näiteks võiks tuua Sven Sesteri, kes poseeris detsembrikuus ajakirja Hello! kaanel perega ning räägiti lapse sünnist ja muust, kuigi lapse sünd oli meedias kajastunud ja ära räägitud juba peaaegu kaks kuud varem.

“Seltskonnameedias on ka välja töötatud omad persoonid, kes müüvad, kas siis positiivsed või antikangelased. Teenekas Sven sai kaks häält rohkem kui konkurent Ladõnskaja, kes on tuntud ajakirjanik ja samuti palju seltskonnameedias esinenud. Kui seda teist lugu poleks olnud, oleks täna ehk parlamendis hoopis Ladõnskaja.”

Puhas müügitöö

Tammerk toob minevikust näite, kuidas poliitikast mitte midagi teadev inimene sai teada, et valimised on tulekul, kui Edgar ja Vilja Savisaar tulid kallistades seltskonnaajakirja esikaanele. “Ootamatut lahkust seltskonnaajakirjanduse suhtes on valimiste eel üles näidanud ka Siim Kallas ja teised. Aga siis pole ka põhjust pahandada, kui maitse suhu saanud seltskonnapress jääbki teid luubi all hoidma.”

Miks tullakse selliste asjadega lagedale aga paar kuud enne valimisi, mitte näiteks aasta enne? “Reegel on, et valimiste viimases faasis, kuu-poolteist enne, hakkavad inimesed aktiivselt mõtlema, keda ja miks seekord valida. Mida rohkem sa sel perioodil – kas või vanade teemadega – meediapildis oled, seda suurem võimalus on sul osutuda valituks.”

Üks kandidaat, kes tegi võimsat kampaaniat, oli Rulli sõnul Mihkel Raud.

“Pere, kodu, uus naine, laps, bändi vanad lood – kõik läks müügiks! Ta jätkas ka telesaadete juhtimist valimiskampaania ajal, mida tavaliselt ei aktseptita, aga et tema tegi seda erameedias, siis on see võimalik.”

Ka tema abikaasa Liina Raud, kes samuti kandideeris, oli pidevalt pildil, osaledes saadetes “Avameelselt” ja “Looduslik valik”. “Kandidaadile ei saa sellist käitumist ette heita. Kui ühele parlamendikohale on 8-9 inimest, tulebki pingutada, suhelda, olla ka muus meedias nähtav – mida rohkem, seda uhkem!”

Ka Tammerki sõnul on selline ajakirjade esikaantele ronimine valimiseelne müügitöö. “Praegune peaminister Taavi Rõivas oli paljude teiste seas, kes äsjaste valimiste eel seda müügiedendust harrastas, kui aasta lõpus pika pereintervjuu andis.”

Eesti rahvusringhäälingu hea tava näeb ette, et aktiivse valimiskampaania perioodil sellist eraelu kaudu tehtavat kandidaatide promo ei tehta.

“Kindlasti soovivad paljud pääseda populaarsetesse saadetesse, et oma erilistest hobidest ja armsatest peretraditsioonidest rääkida. Aga see pole õiglane, kui mõned tuntud inimesed veelgi oma tuntust teiste kandidaatide arvel suurendada saaksid. Rääkige parem, mida te riigi­valitsemises muuta tahate!”

Kommertsliku meelelahutusmeedia puhul on Tammerki sõnul aga iga toimetuse enda otsustada, kuidas ja mida kajastada. “Ilmselt tahaks iga toimetus siiski, et avalikkus ei peaks neid ühe poliitiku või erakonna teenriteks. Toimetus saab ise doseerida, kui palju neid “mina ja mu päikseke” stiilis lugusid rahvale anda. Kõige rohkem küsimusi tekitab see, kui valimiskandidaadid oma lapsed letile panevad. Võiks mõelda, kui palju on see lapse huvides, et teda silmatorkavalt eksponeeritakse.”

Millest poliitikud meedias rääkisid?

Valimiste lähenemisest võis poliitikakauge inimenegi aimu saada juba novembris, kui meelelahutusmeedia esikaantele ilmusid esimesed poliitpääsukesed. Edasi läks asi ainult tõusvas joones.

Andres Anvelt rääkis novembris saates “Avameelselt” sellest, et maadleb unetusega ning tänavu veebruaris oli ta saates juba koos kaasa Kärdiga, kus räägiti kodurahust. Novembris räägiti meelelahutusajakirja Hello! veergudel armastusest ja hirmust armastatu pärast. Jaanuaris uhkeldas ta Kroonikas sellegagi, et on 20 kilo alla võtnud.

Möödunud aasta novembris poseerisid Kroonika Kodu-eri kaanel ja rääkisid elust Võrtsjärve ääres Mihkel ja Liina Raud, kes kandideerisid mõlemad riigikokku. Jaanuaris olid nad end tütar Mirjamiga sättinud ajakirja Pere ja Kodu esikaanele. Muidugi tuli läbi käia ka erinevad telesaated – nii rääkis selle aasta algul Liina saates “Avameelselt” suhte vahetusest ja sellest, et soovis rasedana Eestist ära põgeneda, sest kõik tahtsid temast midagi saada, ning Liina lõi kaasa ka tõsielusaates “Looduslik valik”, kus poliitikud mitmeks päevaks metsa ellu jääma saadeti.

Veebruar

Veebruari alguses rääkis Vilja Savisaar-Toomast LPs peagi ilmuvast raamatust, mis paljastab nii mõndagi tema ja Edgar Savisaare abielu kohta. Ta nimetas seda ka teraapiaks minevikust üle saamiseks.

Veebruaris andis filmimees Peeter Rebane Hellole! intervjuu, kus paljastas muu hulgas, et tema elus on uus armastus.

Ühe veebruarikuise Naistelehe esikaant kaunistasid Martin Parmas ja nende pisitütar. Et ajakiri ilmus valentinipäeva aegu, räägiti sellest, kuidas hoiduda rutiinist ning millised harjumused on suhtes olulised. Samas loos said teiste seas sõna ka Ingrid ja Toomas Tõniste.

Veebruaris sai Naistelehes sõna Kristiina Ojuland, kes rääkis riietest, ehetest, aksessuaaridest ja presidendi vastuvõtul kantud rõivastest.

Samas numbris ilmus intervjuu Urve Palo emaga, kes on alles hoidnud kõik tütart puudutavad artiklid, koolitunnistused, lastele tehtud sünni- ja naistepäevakaardid jne.

5. veebruari Naistelehe esikaane hõivas eksmiss Liis Tappo-Treial, kes räägib elus tehtud suunamuutusest, kui ta läks tööle Tallinna linnavolikokku ja alustas õpinguid Tallinna ülikoolis. Lugu illustreeriti perepiltidega.

Ajakiri Naised avaldas väikese lookese ka Aivar Sõerdist, kes andis välja tasuta oreliplaadi, millele on salvestatud barokk- ja romantismiajastu suurte heliloojate meistriteosed.

Ajakirjas Naised sai veebruaris sõna veel Laine Randjärv, kes räägib, et viiekümneselt elu alles algab ning pisut ka sellest, et ei usu šamaane ega ennustajaid.

Kroonika veergudel rääkis Eerik-Niiles Kross, miks ta läks poliitikasse, IRLi ridadest Reformierakonda minekust ja sellest, millisena näeb oma tulevikku.

Jaanuar

Ain Lutsepp rääkis jaanuari lõpus LPs oma lapsepõlvest, telesarjas mängimisest ja riigikokku kandideerimisest.

Sven Mikser näitas jaanuarikuises Hellos! lausa 14leheküljelises intervjuus oma elukaaslast ja kaht tütart ja rääkis, et erinevalt temast endast kasvavad tema lapsed isaga.

Ühes Hello! jaanuarinumbris oli Merle ja Kalle Klandorfi uue kodu näitamiseks pühendatud lausa 12 ajakirjalehekülge. Nad pajatasid pikalt ja laialt, kuidas uus maja leiti.

Ühes jaanuarikuises Kroonikas rääkis lauljatar Evelin Samuel pikalt ja laialt sellest, miks ta riigikokku kandideerida otsustas ja kuidas tema tuttavad sellesse suhtusid. Samuti valgustas ta, milline on tema päevakava kahe lapse üksikemana.

Jaanuaris leidis saatesse “Avameelselt” tee ka Kadri Simson, kelle lahku­minekust abikaasa Priiduga juba ammu sahistati. Ta avameelitses keerulistest valikutest töö ja pere vahel ning tõdes, et lasteta abielu on kurb.

Ühe jaanuarikuise Kroonika esikaane vallutas “Eesti laulu” ema Heidy Purga, kes rääkis intervjuus emaksolemisest, töötamisest ja sellest, et tema elukaaslane Jaanus Rohumaa toetas poliitikuks hakkamise mõtet.

15. jaanuari Naistelehe esikaanel nägi Peeter Volkonskit, kes rääkis riigikokku kandideerimisest, oma tervisest ja lastest.

Samas numbris tutvustas Laine Randjärv, kuidas ta elas kaks kuud, tarbides päevas vaid 500 kalorit ja kaotas nii üle kümne kilo kehakaalust.

Tuntud inimestega tehti juttu sellestki, kelleks nad lapsepõlves saada tahtsid. Poliitikutest olid esindatud Mark Soosaar, Merle Jääger.

22. jaanuari ajakirja Naised esikaanel figureeris Beatrice, kes oli just 45. sünnipäeva tähistanud. Ta rääkis vanusest, enese eest hoolitsemisest, vormispüsimisest ja sellest, millised on ideaalne mees ja naine.

Detsember

Detsembri alguses poseerisid Kairi ja Sven Sester koos oma kahe pojaga Hello! esikaanel ning rääkisid hea suhte saladustest, teise poja nimevalikust ja sellest, kuidas ta tuli ilmale nagu põnevusloos.

Detsembri lõpus avasid oma koduuksed eksklusiivseks pereintervjuuks peaminister Taavi Rõivas ja tema elukaaslane Luisa Värk. Jutuajamisse oli kaasatud ka paari tütar Miina Rihanna. Räägiti oma peredest, kooliajast ja tutvumisest. Ajakirjaniku sõnade järgi oli laual lausa lambapraad.

Detsembrikuise Pere ja Kodu esikaanel poseeris Liina Kersna enda ja Vahrur Kersna poja Kelviniga. Intervjuus rääkis ta Vahuri haigusega võitlemisest ja poja keerulisest kooliga kohanemisest.