Õhtuleht: Solidaarsuse hind: 350 miljonit eurot

26.06.2015Meediakajastus

See pole tagastamatu abi ega niisama laenamine, me hakkame selle pealt tänu intressidele kenasti teenima! Nii kuulutasid Eesti poliitikud vaid mõned aastad tagasi, kui Eesti riik pidi otsustama, kas ja milliste summadega osaleda Kreeka päästmise protsessis. Praeguseks on üsna selge, et Eesti ja teised võlausaldajad näevad Kreekale laenatud raha nagu oma kõrvu.

Kreeka on paljudele Euroopa võlausaldajatele võlgu kokku 322 miljardit eurot, sealhulgas Eestile 357 miljonit eurot. Täpsuse huvides olgu öeldud, et see pole reaalne kohvritega Kreekasse viidud raha, vaid selles ulatuses garanteerib Eesti Kreekale antavate laenude põhiosa ning lisaks garanteerib Eesti, et Kreeka nendelt laenudelt kenasti intresse maksaks.

Ent viimaste kuude arengute valguses on ilmselt vaid aja küsimus, millal Kreeka lahkub eurot kasutavate riikide seast ja lõpetab – vähemalt ajutiselt – võlgade tagasimaksmise, siis hakkavad fondid (näiteks Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM), mis reaalselt Kreekale on raha laenanud, tagatisi sisse nõudma neid andnud riikidelt. Sealhulgas ka Eestilt. Sest needki fondid on raha kokku laenanud ja peavad selle samuti tagasi maksma.

Veel mõni aeg tagasi kuulutasid Reformierakonna poliitikud, et Kreekale laenamine on kui kullaauk. Eesti ei saa ainult raha tagasi, vaid ka teenib laenu pealt, leidsid nad. “Tegelikult on see finantsiliselt investeering, see on rahapaigutus, mis teenib intressi ja on kaitstud,” kiitis toonane rahandusminister Jürgen Ligi, kes ühtlasi leidis, et jutt laenuriskidest on tugevasti liialdatud.

Ka riigikogu toonane rahanduskomisjoni esimees Sven Sester (IRL), nüüd rahandusministri toolil istuv mees veenis avalikkust väitega, et Eesti võib laenamise pealt hoopis teenida.

Ent mis siis tegelikult neist sadadest miljonitest saab, mille Eesti mitu korda jõukama Kreeka abistamiseks samal ajal püksirihma pingutades välja käis?

“Lühike vastus – need tuleb korstnasse kirjutada,” lausub majandusõppejõud Andres Arrak. “Ligi küll omal ajal pidas seda kasulikuks investeeringuks. See oli ja on omamoodi eurosolidaarsus – rahvale aeti lihtsalt puru silma ja valetati suu sisse.”

Samal seisukohal on endine majandusminister, pikaaegne reformierakonna juhtpoliitik, praegu eraäris tegutsev Meelis Atonen.

“Minu meelest on algusest peale üpris lootusetu olnud kogu Kreeka rahapaigutust käsitleda muud moodi kui solidaarsusena,” kostab Atonen. “Ma ei pidanud sellist kummalist solidaarsust õigeks ja eks me nüüd saamegi teada, mis on solidaarsuse hind. Kummaliseks pean seda solidaarsust seetõttu, et aidati seda, kes eiras reegleid, kes tahtis elada vaid teiste kulul, mitte ei aidatud seda, kes hädas.”

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina lohutab, et Eesti riik on garanteerinud küll Kreeka rahastamist ligikaudu 370 miljoni euroga, kuid Kreeka praegune võimalik maksejõuetus seda ei ohustaks, sest selle tagasimaksekohustus on alles alates 2022. aastast.

“Iseasi on muidugi see, kas ka selleks ajaks on Kreeka n-ö jalad alla saanud,” lisab Mertsina samas.

Juhul kui Kreeka lahkub eurotsoonist ehk toimub nn Grexit, oleks ekspertide hinnangul selle otsene mõju Eesti majandusele väike, kuid kaudne märksa suurem.

Arraku sõnul praktiliselt puuduvad Eestil Kreekaga majanduslikud suhted. “Küll võib Kreeka lahkumine tekitada ajutise allapoole jõnksu euro kursis, aga see ei saa meid palju mõjutada,” sõnab ta. “Küll aga kannatab eurotsooni imago. Juba Kreekat vastu võttes teadis troika, et ta valetab ja sinna ei sobi. Seetõttu ongi Kreeka veel välja viskamata, et neil on piinlik oma vigu tunnistada.”

Mertsina kinnitab samuti, et Kreeka maksejõuetuse otsene mõju Eestile on väike. “Meie väliskaubandusmahud Kreekaga on marginaalsed (eelmisel aastal vaid 0,06% Eesti kaupade ekspordist ja impordist), samuti on väga tagasihoidlikud meie välisinvesteeringud Kreekas ning Eesti finantssektori seotus Kreekaga,” sõnab ta.

Hoopis teine küsimus on Mertsina sõnul aga seotud kaudse mõjuga. “Kreeka maksejõuetus või, veel hullem, Grexit, suurendaks Euroopa majanduse ebakindlust veelgi, kuid tõenäoliselt ajutiselt. Reaalsel Grexitil oleks psühholoogiline efekt teiste riikide suhtes – ebakindlus suureneks ning tõstaks riskipreemiaid, eriti just nõrgema majanduse ja riigirahandusega riikides,” selgitab Swedbanki peaökonomist.

Atoneni sõnul muudab olukorra keerulisemaks see, et tegelikult on kõik Kreeka lahkumisega seonduvad riskid hüpoteetilised ja väga raskesti hinnatavad. “Me keegi ei tea tegelikku mõju ja selle hinda, ei Eestis ega ka laiemalt. See muide hirmutab ja ei lase teinekord ka selgeid otsusteid langetada,” märgib Atonen. Kuid ka tema möönab, et ilmselt on Eestile Kreeka kokkukukkumise mõju suhteliselt väike.

Kreeka enda jaoks tähendaks eurotsoonist lahkumine uue raha, ilmselt drahmi, mis oli kasutusel ka enne eurot, devalveerumist samamoodi nagu sajandivahetusel Argentiinaga juhtus. “See tähendaks, et võlad lähevad Kreeka jaoks mitu korda kallimaks. Nii et võlad tuleb korstnasse kirjutada niikuinii,” lausub Arrak. Samal ajal võidaksid sellest kõvasti turismitööstus ja muud eksportivad harud.

Atoneni sõnul ei tähenda lahkumine eurotsoonist ehk turgude usalduse peaaegu täielik kadumine Kreeka majandusele midagi head. “Samas, kui vaadata ajalugu, siis Kreeka on kõige sellega, ka kokkukukkumisele eelneva kauplemisega, harjunud. Ja ega ülejõu elamine ei saa kuskil igavesti toimida,” toonitab Atonen.

Eurotsoonil tuleb aga harjuda uue reaalsusega, lisab ta, tegelikult tulnuks juba ammu sellega harjuda. “Kogu see Kreeka palagan on Euroopa Liidu ning kõigi teiste selles osalejate mainet hävitanud. Kui on kokkulepped, siis neid tuleb täita ja see, kes ei taha, sellega ei saa igavesti mängudesse laskuda. See on andnud vale signaali nii tänastele Kreeka juhtidele kui ka ELi kodanikele,” pahandab Atonen.

Atonen juhib tähelepanu olulisele erinevusele Eesti ja Kreeka käitumises. “Me oleme suutnud üle võimaluste laristamist ära hoida, Kreeka risti vastupidi. Me kärpisime kriisi hetkel, Kreekas levis usk majanduskasvu läbi kulutamise,” nendib eksminister. “Seda ebaõiglasem ja lootusetum ja nukram kogu see Kreeka asja arutelu ja sinna kulutatud raha ümber toimuv tundub.”

Ka kinnitab Atonen, et kapitalismi kriisiga Kreeka puhul tegu pole, nagu armastavad vasakpoolsed rääkida. “See on väga vale väide, sest tõelises kapitalismis oleks Kreekasse raha andjad saanud karistada oma rahast ilmajäämise korral, siinses loos aga võeti turgudelt vastutus ja vastutavaks on saanud maksumaksja. Kapitalismiga on sellel kõigel väga vähe ühist, pigem üldse mitte.”

Kreeka peab hiljemalt tuleval teisipäeval Rahvusvahelisele Valuutafondile 1,6 miljardit eurot maksma või kuulutama välja pankroti. Mõnedki eksperdid on arvanud, et Kreekal tuleks lasta südamerahuga minna – hoolimata sellest, et võlausaldajad kaotavad sel juhul kümneid kui mitte sadu miljardeid eurosid.

Kui Kreeka sai 2001. aastal eurotsooni liikmeks, ei tundnud Saksamaa, rääkimata teistest riikidest, vähimatki muret, kas see maa ikka vastab vajalikele kriteeriumidele.

Eesti Pank: meie tuleme toime

Kreeka olukorra otsene mõju Eesti majandusele on väga väike. Kreeka osatähtsus Eesti kaubavahetuses on marginaalne, jäädes keskmiselt alla 1%. Kõige suurem oht tuleneb võimalikust Kreeka kriisi negatiivsest mõjust Euroopa finantsturgudele. Seda ohtu peaksid küll vaos hoidma viimastel aastatel vastu võetud meetmed (erakorralised rahapoliitilised otsused, Euroopa Stabiilsusmehhanism jmt), kuid mõningast ebakindluse kasvu turgudel välistada ei saa.

Eesti Pangal ei ole Kreeka võlakirju. Eesti Pank omab kaudselt Kreeka riigi võlakirju, kuna euroala keskpangad jagavad rahapoliitikaga seotud tulusid ja ka riske. Riske ja tulusid jagatakse Euroopa Keskpanga kapitalivõtme alusel, mis Eesti puhul on 0,274%. Väärtpaberituruprogrammi käivitasid euroala keskpangad 2010. aastal ning selle raames ostetud Kreeka valitsuse võlakirjade “Eesti Panga osa” on suurusjärgus 50 miljonit eurot. Eesti Panga kaudsemate riskide hinnang sõltub paljuski sellest, milline stsenaarium paljudest rakendub.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti Pangal on tänu varasemate aastate kasumile loodud reserve, millest peaks Kreekaga seotud riskide maandamiseks piisama.

Kreeka murekohad

korruptsioon

vananev ühiskond

konkurentsivõimelise tööstuse puudumine

üle jõu elamine

laristamine

Allikas: Andres Arrak, Meelis Atonen