Pärnu.postimees.ee: Sven Sester: Rasked valikud põlevkivitööstuses

08.03.2016Meediakajastus

Valitsuse otsus vähendada põlevkivitööstuste ressursi- ja keskkonnatasusid tekitas kirgi ja küsimusi. Annan siinkohal edasi mõne mõtte, miks ma sellise ettepaneku valitsusele esitasin ja milline on selle mõju.

Energiahindade langus

Eestis tegutseb neli põlevkivi kaevandavat ettevõtet: Kiviõli Keemiatööstus, Viru Keemia Grupp, Kunda Nordic Tsement ja Eesti Energia. Tööstuse võib jagada kahe põhisuuna järgi: põlevkiviõli- ja põlevkivielektritööstus, peale selle tsemenditootmine.

Töötajaid on põlevkiviga seotud väärtusahelas otseselt tööl 7500, neist ligemale pool õlitööstuses. Nende kõrval sõltub põlevkivisektorist niisama suures mahus seotud töökohti.

Põlevkivisektori ettevõtted tasusid eelmisel aastal tööjõumaksudena 67 miljonit ja ressursi- ja keskkonnatasudena 77 miljonit eurot. Sellele lisanduvad muud maksud (näiteks elektri- ja kütuseaktsiis) ja riigi kui suurima põlevkiviettevõtte omaniku dividenditulu.

Põlevkivitööstus on seega ühtaegu nii oluline tööandja kui maksumaksja, ent energia hindade langus on viinud selle raskesse seisu. Põlevkiviõli hind on koos nafta hinnaga kukkunud nii madalale, et praeguse turuhinnaga toota on kahjumlik. Elektri turuhindki on varem eeldatust madalam.

Jaanuaris pöördusin ma põlevkiviettevõtete poole olukorrast täpsema pildi saamiseks. Seejärel töötas rahandusministeerium koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja keskkonnaministeeriumiga välja leevendusabinõud.

Ajutine kiire lahendus

Valitsus otsustas langetada põlevkivi kaevandamisõiguse tasu tasemele 0,275 eurot tonni kohta (umbes kuus korda madalam) ja põlevkivitööstust enim mõjutavad keskkonnatasud 2009. aasta tasemele.

Tegemist on ajutise kiire lahendusega. Tasusid langetatakse selle aasta 1. juulist kuni 2018. aasta jaanuarini, mil rakendub praegu välja töötatav põlevkiviõli ja -elektri turuhindu arvesse võttev põlevkiviressursi tasustamise mudel. Otsustatud leevenduse rahaline mõju sektorile on ligikaudu 40 miljonit eurot aastas.

Neil muudatustel on eelkõige kaks põhjust. Kui ettevõtete toodangu omahind on maailmaturuhinnast kõrgem, on selge, et põlevkivigi eest ei ole põhjendatud võtta endises määras ressursitasu. Varem vastu võetud seadusega ressursitasu aga näiteks 2016. aasta alguses koguni tõusis. Teiseks on kaalul töökohtade säilimine, kriitiline olukord on juba tinginud koondamisi.

Kui ettevõtted on sunnitud tootmise sulgema ja töötajad koondama, jäävad laekumata nii ressursi- ja keskkonnatasud kui tööjõumaksud, mida ettevõtted tasusid mullu üle 140 miljoni euro.

Mis saab edasi?

Valitsuse otsus annab põlevkivisektorile keerulisteks aegadeks tuge, ent kas sellest piisab, et see suudaks keerulise turuolukorra üle elada? Ma olen nõus riigikontrolöriga selles, et pakutud leevendused ei garanteeri töökohtade säilimist, kuigi muudavad selle tõenäolisemaks.

Paraku ongi olukord keeruline ja selle lahenemine sõltub peamiselt nafta ja põlevkiviõli hinna muutumisest.

Riik ei võta pakutud lahendusega põlevkiviettevõtete äririski suuremas osas enda kanda, vaid viib põlevkivi kui ressursi eest võetava tasu vastavusse praeguse turuolukorraga.

Et võiksime loota olukorra paranemist, peame ise ära tegema selle, mis võimalik. Kuigi garantiid töökohtade säilitamise suhtes ei saa keegi anda, on riik astunud suure sammu töökohtade säilitamiseks ja sellest tulenevalt tööjõumaksude laekumiseks riigieelarvesse.