Pärnu.postimees.ee: Sven Sester: Võlgu ei tohi võtta, kui pole ideed raha kasutamiseks

04.05.2016Meediakajastus

Rahandusminister Sven Sester (IRL) oli läinud töönädala lõpus Pärnus. Ta külastas AS Japsi ja OÜ Oshino Electronicsit, räägiti kvalifitseeritud tööjõu vajadusest ja tööstusalade rajamisest Pärnumaale.

Minister kohtus AS Sanatoorium Tervise ja Estonia Medical SPA & Hoteli juhtidega. Jutuks tuli majutusasutuste käibemaksu tõus, transpordiühenduse parandamine Tallinna ja Pärnu vahel ning tervise ja spordiga seotud kuludele maksusoodustuse kehtestamine. Koidula gümnaasiumi kümnendikele selgitas Sester, kuidas pannakse kokku Eesti riigieelarve.

Peaminister kiitis rahandusministrit riigieelarve strateegia paika panemise eest lähimateks aastateks, kuigi järgmise aasta eelarve kokkupanemine seisab alles ees. Eelarvega seoses jäi silma riigikontrolli audit politsei- ja piirivalveameti ühendamise mõttekusest ning üldine tõdemine, et julgeolekuvaldkonda on aastaid alarahastatud.

Mida arvata siseminister Hanno Pevkuri mõttest tõsta julgeolekukulutused viiele protsendile sisemajanduse kogutoodangust, et leevendada sisejulgeoleku vajadusi?

Valitsus on selgelt seadnud eelistused, kuhu järgmise nelja aastaga liikuda. Julgeolek on üks neist, rääkimata veel majanduse elavdamisest, lastega peredest, riigireformist ja madalapalgalistest. Need on viis suuremat eelistust.

Rahalise poole pealt vaadatuna on nii sise- kui välisjulgeolekusse raha tulemas. Loomulikult on ambitsioonikust ja soove rohkem, milles ei ole midagi imelikku, nii on olnud iga kord.

Sisejulgeolek on üks valdkond, mida tuleb käsitleda eelisjärjekorras. Riigikontroll auditeeribki valdkondi, mida riik ellu viib, ja riigikontrollile endale eraldame rohkem raha just selleks, et tuua välja võimalikke kitsaskohti, riigi vajakajäämisi, aga ka raha raiskamist.

Kas on mõtet matta raha – 170 miljonit eurot – Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisse, kui liiklusintensiivsus, eriti rasketranspordi osas, on Tallinna-Pärnu maanteel oluliselt suurem?

Tallinna-Tartu maanteed on siiani peetud olulisemaks kui teisi maanteid.

Mina näeksin tervikuna Tallinna-Pärnu maanteed olulise tuiksoonena, kuna tuleb arvestada, et see maantee viib teistesse Balti riikidesse. Nägin täna isegi Tallinnast Pärnusse sõites, et liiklusvoog on väga intensiivne – seda ei tohi jätta tähelepanuta.

Eelarvenõukogu soovitas riigieelarves struktuurset tasakaalu koos väikese varuga, pidades silmas üldist majandusolukorda. Mida sellest soovitusest välja lugeda?

Kas seda on võimalik eesti keelde tõlkida? (Naerab). Eesti riik on seadnud riigieelarve baasseaduses eesmärgiks, et peame olema struktuurses tasakaalus või ülejäägis. Paljudel riikidel pole nii karmi reeglit. Euroopas on lubatud ka pooleprotsendiline puudujääk.

Kui on struktuurne tasakaal, on tulud-kulud tasakaalus. Eelarvenõukogu on avaldanud kahtlust, kas rahandusministeeriumi majandusprognoos pole mitte liiga optimistlik.

Võin öelda, et võrreldavate võrdlemisel on rahandusministeerium olnud ühe konservatiivsema, kui mitte kõige konservatiivsema prognoosi esitaja. See annab alust arvata, et me ei vaata tulevikku roosade prillidega.

Mida lähemale jõuab prognoositav aasta, seda täpsemaks muutub prognoos. Kõige täpsem number tuleb siis, kui aasta on möödas, sest selleks ajaks on pilt koos, milliseks aasta kujunes.

Rahandusministeerium on konservatiivsem kui teised Eesti majanduse kohta hinnangu andjad.

Hiljuti oli ajakirjandusest lugeda, et riigieelarve puudujääke kaetakse reservidest võetud rahaga. Kas sellel on tõepõhja?

Meie oodatav sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase on kõrgem kui selle tegelik tase. Seda vahet nimetatakse SKP lõheks ja meil on see praegu negatiivne. See tähendab, et majandus nõuab ergutamist.

Kui meie struktuurne positsioon on tasakaalus, on nominaalne seis kerges miinuses. Viimasel kuuel-seitsmel aastal on nominaalne positsioon alati arvestatud 0,3–0,5 protsenti miinusesse.

Kui vaatame viimase kuue aasta eelarve reaalset täitumist, näeme, et neljal aastal on nominaalne positsioon tulnud plussi ehk maksulaekumised on olnud paremad kui eeldatud rahavoog.

Praegu võtame aluseks selle, et majandus ei ole jõudnud sellele tasemele, mida eeldame. Sellest järeldub, et riik ei tohiks majandust jahutada ja nominaalset miinust on võimalik katta kas reservidest või laenuga.

Kui kellelegi on südameasi, et reservid kasvaksid, võiksime võtta laenu ja panna reservidesse – need kohe kasvaksid.

Kui keegi tahab öelda, et peaksime kiiresti laene tagasi maksma, võtame reservidest ja maksame tagasi. Mõlemad on kassavoolised liikumised.

Peame jälgima, kas majandus on üle kuumenenud või vastupidi: peaksime rakendama majandust elavdavaid meetmeid. Praegu on eelduslik potentsiaal madalam tegelikust, seega peame majandust elavdama. Pole midagi imelikku, kui selleks kasutatakse reserve või võetakse laenu.

Kui majandus üle kuumeneb, peab riik hakkama majandusest rohkem raha välja võtma ja suunama reservidesse.

Millises seisus on stabiliseerimis- ja likviidsusreserv?

Tõesti, on kaks olulist reservi: likviidsus- ja stabiliseerimisreserv. Stabiliseerimisreservi suurusjärk on 400 miljonit eurot. See reserv võetakse kasutusele vaid äärmuslikel juhtudel: kui on suured majanduskollapsid, sõjaoht jne.

Stabiliseerimisreservii saab kasutada vaid riigikogu otsusel. Reservi eesmärk on vara väärtuse säilitamine, mitte suure kasumi teenimine. Esimeses kvartalis oli sellel reservil väike tulukus, mis negatiivseid intressimäärasid arvestades oli positiivne.

Likviidsusreserv on riigi kassavooline juhtimine. Määratletud on selle reservi miinimumtase, mis on suurusjärgus 500 miljonit eurot, sellest allapoole ei laskuta.

10. ja 20. kuupäeval likviidsustase tõuseb, sest laekuvad maksud. Kuu alguses likviidsustase langeb, kuna makstakse välja avaliku sektori palkasid. Likviidsusreserv on selge rahandusinstrument ehk sisuliselt riigikassa arvelduskonto.

Mis räägib selle kasuks või kahjuks, et riik võiks võtta rahaturgudelt laenu või emiteerida võlakirju?

Olen ennegi öelnud, et küsimus pole laenu võtmises. Meil ei ole laenu võtmisega probleemi. Pealegi on raha odav. Eesmärk ei peaks olema võlakirjad omaette, vaid millegi tegemine, milleks võlakirjad oleksid vahend.

Võlgu ei tohi võtta juhul, kui pole ideed, milleks seda raha kulutada. Panustatav raha peab hakkama ühiskonnale väärtust tagasi tootma. Tinglikult öeldes on riike, mis on võtnud laenu palkade välja maksmiseks. See ei ole jätkusuutlik, ühel hetkel ei pruugita enam laenu anda, aga palku on ikka vaja maksta.

Kolmandal töönädalal rahandusministeeriumis lasin kalkuleerida võlakirja emiteerimise hinna Eesti riigile. Kui on vaja, on Eesti riigil odavam võtta laenu kui emiteerida võlakirju.

Miks peaksime maksumaksja raha ebaefektiivselt kasutama ja laskma välja võlakirju?

Kui võlakiri muutub odavamaks, oleksin valmis emiteerima. Küsimus on raha hinnas.

Kaubandus-tööstuskoda on teinud ettepaneku kohustada pensionifonde suurendama investeeringuid Eestisse. Kuidas te sellele vaatate?

Pooldan pensionifondide meelitamist Eestisse. Näeme, et suur hulk Eesti pensionifondide varadest on investeeritud välismaale, Eestis on vaid väike osa. Seda on põhjendatud investeerimiskõlblike võimaluste vähesusega, sest fondihaldurid jälgivad ka tulukust ja riskitasemeid.

Oleme juba praegu püüdnud laiendada ja muuta Eesti keskkonda ligitõmbavamaks, muutes investeerimisfondide seadust, andes pensionifondidele võimaluse investeerida väljaspool väärtpaberibörsi noteeritud aktsiatesse, suurendades pensionifondide võimalust omandada osalusi ettevõtetes jm.

Riik saab turule tuua riigiettevõtteid, andes pensionifondidele uusi võimalusi raha paigutamiseks. Pole saladus, et Eesti Posti, Levira, Eesti Teede jt osas peaks riik lähiaastail otsustama, kas müüa need täielikult või osaliselt.

Kas on lootust, et vaatamata üldisele majandusolukorrale võiks Eesti majandus hakata kiiremini arenema? Kuidas meie majandus n-ö käima tõmmata?

Eesti praegune võimuliit on tähtsale kohale seadnud majandusarengu. Selleks rakendame eri abinõusid: maksumeetmeid, mis on seotud tööjõumaksudega, sotsiaalmaksu langetamist, tulumaksuvaba miinimumi tõstmist, madalapalgalistele maksutagastust – kõik need viivad tööjõumakse allapoole.

Toetused läbi KredExi, ettevõtluse arendamise sihtasutuse, toetused messidel käimiseks ja eksporditoetused.

Seadusandlikud muudatused, millega Eesti konkurentsikeskkond muutub ausamaks.

Et ettevõtetel, mis makse ei maksa, kaoks konkurentsieelis. Esmane töötajate register on toonud pildile üle 20 000 töötaja.

Meetmed, mis on seotud investeeringutega haridusse ja teadusesse, suurendavad meie majanduse potentsiaali. Eesmärk on üks protsent SKPst ja sinnapoole me liigumegi. Need meetmed on majanduse elavdamiseks.

Millal saab otsa aeg Euroopa kontrollikoja Eesti-poolse liikme nimetamiseks?

Arutame seda. Olen esitanud oma kandidaadi – Juhan Partsi. Praeguse esindaja Kersti Kaljulaiu leping kehtib mai alguseni, sealt jätkab ta automaatselt kuni Eesti esindaja nimetamiseni. Koht tühjaks ei jää.