Pärnu Postimees: Valter Parve: Toompeale oleks asja küll

07.11.2013Meediakajastus

Valter Parve, Pärnu linnavolikogu liige (SDE).

Pärnu eelmine ja nüüdne linnapea Toomas Kivimägi on leheveergudel kõnelnud SDE esindajate kõrvalejäämise tagamaadest ja temaga tuleb paljuski nõustuda. Välja arvatud ühes: meil pole olnud kavatsust koalitsiooni lõhkuma hakata.

Kõik muud kombinatsioonid tähendanuks Keskerakonna osalemist kohaliku võimu jagamises, aga see pole minu arvates võimalik enne, kui on palutud pärnakatelt vabandust Mart Viisitamme juhtimise ajal toimunu pärast.

Soov pageda

Kõik on omavahel seotud, st asi pole ainult Pärnus. Kui näiteks erakonna tipp vastandab end riigi toimimisele, siis on ju täiesti õigustatud järgmine küsimus: kas nende juhtkonda kuuluvale poliitikule Kadri Simsonile meie volikogu valimistel antud ligemale 3000 häält väljendavad toetust tema tarkusele ja sarmile või hoopiski tema osalusel Keskerakonna aetavale liinile?

Ma siiski ei välista koostööd tulevikus, kui on tunda, et ollakse väljas Eesti ja Pärnu eest. Kõiges muus olen Kivimägiga täiesti päri. Nimelt on tõepoolest sihikule võetud riigikogu valimised ja soov või vajadus Toompeale pääseda tugevneb iga päevaga.

Viimane oluline märguanne tuli eelmisel nädalal, kui riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester IRList teatas ETV otsesaate “Foorum” vahendusel, et tasuta lõuna põhikooli kõigile lastele tuleks muuta vajaduspõhiseks.

Õiguskantsler Indrek Tederi hiljutisel hinnangul elab Eestis ligi 60 000 last vaesuses või selle piiril, mis tähendab, et väga paljude jaoks on koolis pakutav soe toit päeva ainuke korralik söögikord.

Kui “vajaduspõhisus“ ära tõlkida, siis tähendab see vaesemate perede laste väljaselekteerimist, mis omakorda võib kaasa tuua nende häbimärgistamise. Selle üks tagajärgi – koos piinlikkuse ja madala enesehinnanguga – on soov võimalikult kiiresti siit riigist pageda.

Ma saan aru, et eelarve on pingeline, aga kas oli vaja tulumaksu protsenti niipalju alandada, et nüüd ei jätku raha korralikuks palgaks päästjatele, õpetajatele, lasteaednikele; ei saa võimaldada tasuta huviharidust ja tervislikku toitu, pole jaksu taastada omavalitsuste tulubaasi jne?

Riigikogu valimised on poolteise aasta pärast. Kas jõuab või teevad laste vajaduspõhise sildistamise enne ära? Ja veel, kas mõne ülekullatud sünnitaja emapalk on vajaduspõhine? Kas kasuperedega võrreldes kolm kuni viis korda kallima lastekodus hooldamise riiklik eelisarendamine on vajaduspõhine ja kui, siis kelle? Toompeale oleks asja küll!

Kivimägil on õigus selleski, et meie ootused osaleda vastutuse jagamisel erinevate ametikohtade kaudu olid ebarealistlikud. Tõepoolest, valimistel kogutud häälte arv ei jäta kahtlustki, et vaese sugulasena võimuliidus osaledes tuleks oma nõudmistega tagasihoidlik olla.

Isegi siis, kui kogutulemustest lahutada maha Tallinnast kohale ja sinna tagasi lennanute (Rein Lang, Annely Akkermann, Jüri Jaanson, Kadri Simson, Andrei Korobeinik) või maavanema ja volikogust linnavalitsusse lahkuvate poliitikute tulemused, jääb SDE esindus ikkagi nõrgimaks võimalikuks partneriks.

Samal ajal ei ole kuhugi taganeda meid valinutele (kokku 1115 pärnakat) antud lubaduste eest. Ise pean neist Pärnu ja kogu Eesti seisukohalt olulisimaks ülikalli inimvara hoidmist ja arendamist. See on tähtis nii meie kultuuri säilitamise kui majandusarengu seisukohalt.

Haritud inimeste nappus

Haritud ja eetiliste inimeste nappus ning ettevõtluse vajadus tööjõu järele võivad valla päästa sellise võõraste tulijate tulva, et kaasnevate probleemidega toimetulek osutub ühiskonnale raskeks.

Tolle ärahoidmisel ongi üheks võtmeteguriks laste võimete avastamine ja arendamine, sh kõigile kättesaadav huviharidus. “Iga laps tegijaks!“ või „Igale lapsele koolirõõm!“ kõlavad kui loosungid, aga vaadake seda osa noortest, kes jõude hängivad, kõigesse üleolevalt suhtuvad, oma tervist sõltuvuste kaudu hukutavad jne. Kas tuleb sealt oskajaid ja kohusetundlikke tulevasi lapsevanemaid, töötegijaid, kodukaitsjaid?

Olen viimase kahe aasta jooksul küsitlenud õpilasi kokku Pärnumaa kaheksas koolis ja kohati väidab ligi viiendik neist, et pruugib alkoholi vähemalt korra nädalas. 2006. aastal avaldatud ulatusliku uuringu tulemused kinnitavad, et kui sellega alustatakse enne 14. eluaastat, siis ligi pool (47 protsenti) muutub hiljem joomasõltlaseks.

Kui suurt inimvara raiskuminekut saab madala sündimusega Eesti enesele lubada? Mis aitaks noori rajal hoida või sinna tagasi tuua? Seda ja muud oleksimegi tahtnud komisjonides küsida ja küllap me seda teeme.

Juhipositsioonil olles oleks hääl kindlasti tugevam olnud, aga sellist ninakust ei saanud meie partnerid meile kuidagi lubada. Muidugi sobib tasuta huvihariduse kohalik tõrjumine hästi kokku ka riikliku poliitikaga.

Kaks aastat tagasi kukutas võimuliit riigikogus läbi karmimad piirangud alkoholireklaamile, kuid mure joodud liitrite vähenemise ja sõltlaste arvu kahanemise pärast näib olevat üsna tõsine. Toompeale oleks asja küll.