Pärnupostimees.ee: Teadlik koguja loeb õllekorki kui raamatut

11.12.2015Meediakajastus

Kui Olavi Oja ei ole merel kala nõudmas või mõnel turniiril bridži mängimas, tegeleb ta oma õllepudelikorkide koguga.

Oja kogus leidub üle 20 000 õllekorgi, mille kogukaal on umbes 50 kilogrammi. Ja kui kõik korgid ühte ritta asetada, tekiks 400 meetri pikkune lint. Kõigi korkide vaatamisele kuluvat aega on isegi keerulisem arvutada, sest paljude peale jääb silm pidama kauemaks.

Kõik algas Kirgiisi õllekorgist

Teadlikult on Oja kogunud õllepudelikorke 1998. aastast. Juhuslik kogumine algas aga aastaid varem. Toona mängis mees Tartu bridžiklubis ja sõber tõi talle Kirgiisiast sealse õllekorgi – tüüpilise nõukogudeaegse igasuguse markeeringuta ja avamisel kõveraks läinud korgi. Kirgiisiast oli saanud juba Kõrgõzstan, aga vähemalt õlletegemine oli veel sügavalt nõukogulik.

Ojal on elutoas põrandal ja kappide otsas kaste-karpe, kus peidus nii-öelda vahetuskorgid. Oma kogu on ta ladunud enda valmistatud vineeralustele. Iga sellise äärel on kirjas, millisest riigist või maailmaosast on korgid pärit, nii ei võta vajaliku leidmine palju aega.

“Kui kõik alused korke äärest ääreni täis laduda, mahuks ühe peale umbes 200. Eelistan aga hoida veidi vaba ruumi, et saaks korke liigutada ja vajadusel ümber grupeerida,” räägib kollektsionäär.

Kui Ojale satub näppu kork, mida tal veel ei ole, selgitab ta välja kõik selle õllega seonduva: kus pruulitakse, millises õlletehases ja missugune on selle ajalugu. “Mul on oma andmebaas, kuhu sisestan informatsiooni õlletehaste ja -tootjate kohta,” selgitab Oja. Eriti põnevad on Belgia õllekorgid, sest selles riigis muutub õlletootmine pidevalt, osa tehaseid suleb uksed, teised alustavad tegevust. Õllekorgid on kui pruulitu tummad tunnistajad.

Kui vanaraha kogumist nimetatakse numismaatikaks, markide kollektsioneerimist filateeliaks, siis õllevara kogumise üldnimetus on “breveriaana” (ehk võiks eesti keeles olla breveristika?). Sama kinnitab Vikipeedia: esimest korda kanti USA rahvuslikku leksikoni 1972. aastal sõna “breweriana”, mis tähistab kõige õllega seonduva kollektsioneerimist. USAs tegutseb National Association of Breweriana Advertising (NABA), mis annab välja koguni kvartaliajakirja.

Ometi pole Oja ameeriklastest just kõrgel arvamusel: nad koguvad küll oma õllemarkide korke, aga ei tea suurt midagi muu maailma õlletootmisest. Küll on ta interneti ostukeskkonnas näinud Ühendriikide õllekorki, mille eest küsiti oma 150 dollarit. “Kas tead, mis on USA enim müüdud õlu? Bud Light. Räägitakse, et nagu kokakoola puhul ei teata selle õlle retsepti. Olen selle siiski vist katki hammustanud. Tundub, et Bud Lighti tehakse nii: paljudele töötutele antakse juua vett ja hiljem kogutakse see vedelik pikast roostevabast terasest rennist kokku, lisatakse süsihappegaas, pannakse pudelitesse ja saadetakse müüki,” viskab Oja õllesõprade nalja. Ent tegelikult on asi naljast kaugel, on ju eesti keeleski võrdlus, kus kehva õlut nimetatakse hobusekuseks.

Pisipruulikojad – tõusev trend

Olavi Oja kogus on õllekorke 175 riigist (ÜRO järgi on 206 riiki, neist 193 ÜRO liiget, kaks vaatleja- ja 11 muud riiki. USA välisministeeriumi iseseisvate riikide lehel on 195). “Ma ei poe nahast välja, et mul oleksid kõigi riikide õllekorgid. Kõike ei saa panna järjest, vaja on millelegi keskenduda. Näiteks paduislamimaades nagu Jeemen õllekorke ei ole, sest seal pole õlut pruulitud ega ilmselt hakatagi. Iraanis on alkoholivaba õlu, selle korke on mul päris mitu, Druk on Bhutani õlu, Panda Beer Jordaaniast, Süüriast on kuus korki, sealgi tehakse õlut,” toob Oja näiteid.

“Hea meelega keskenduksin oma vanade Belgia corkback’ide kogu täiustamisele,” on Eesti ühe tuntuima breveristi soov.

Oja kogus on vana Albertbräu õllekork, mis pärineb ajast, mil Monaco vürst Albert oli alles väike. Euroopas kasutati õllekorkide juures ilmselt 1960ndateni ehtsast korgist tihendit, mis hiljem asendati plastiga. NSV Liidus kestis see aeg isegi 1970ndateni, mil mindi üle kunstmaterjalile.

Neid vanu korke oma kollektsiooni Oja soovikski. Muide, tal on 400 korgiga suurim Eesti õllekorkide kogu. Sinnagi on nõukogudeaegne toodang oodatud. Näiteks olid Saku Žiguli korkidele pressitud numbrid 1–31. See näitas, millise kuupäevani oli õlu kõlblik. Oja kogust leiab selliseid korke 13, järelikult jääb täielikust kuupäevade kogust puudu 18.

“Oleksin inimestele väga tänulik, kui nad kuuride-töökodade-garaažide koristamisel leitud õllekorke ära ei viskaks, vaid annaksid mulle leidudest teada näiteks meiliaadressil ulafhai@hotmail.com,” palub Oja lehel sõnumit levitada.

Õllepudelikorkide kogumisel on tõusev trend mikrod – väikeõlletööstused. “Olen väiketööstuste toodangut ostnud Pärnus Karmo Tüüri õllepoest, Tallinnas on sellised müüjad Uba, Humal ja Zip. Mikrode korgid on väga huvitavad. Eesti õlleturul on valitsenud suur kolmik Saku, A.Le Coq ja Viru. Läti ja Leedu kogujad ikka viskasid, et meil on väikeõlletootmine surnud, aga sel aastal pole nad kobisenud, sest meil tuleb väiketootjaid juurde, neil on jäänud vähemaks,” tunnistab Oja väikepruulikodade edenemist.

Veel on huvitav valdkond missprint’id – vigadega õllekorgid. Näiteks Süüria õlu, mille ladina tähtedega kirjapilt on olnud “al-chark” ja “al-shark”.

“Leedu keel on nii keeruline, et müügile tuli õlu, mille nimes oli täheviga. Korgipartii korjati ruttu ära, aga sain näidise ikkagi kätte. Või Saku Pilsneri kork, millel pole kirjana näha “Sakut” ega “pilsnerit”, sest stantsimispress on korgi löönud välja valest kohast.

“Uued korgid, uued õllepudelite sildid – see kõik on väga huvitav ja räägib Eesti õlletööstusest,” kiidab Oja.

Eeselgi võib kaarte mängida

Oleme toimetusest tulnud külla breveristile ja rääkinud õllekorkide kogumisest, aga ei saa (ega tahagi) mööda minna Olavi Oja teisest harrastusest. See on bridž. Hiljuti võitsid eestlased Küprosel väikeriikide Euroopa meistrivõistlused. “Väikeriigid” on küll tinglik nimetus, mis tähendab, et selles riigis on alla 500 registreeritud bridžiklubi liikme. Väikeriikidena osalesid ka Ukraina, Valgevene, Tšehhi. “Eesti on selles kambas kõva tegija,” iseloomustab Oja. Eesti nelikus lõi kaardimängus kaasa rahandusminister Sven Sester.

Oja mängib Eesti bridžikoondises 1996. aastast. Viimastel üleeuroopalistel võistlustel oldi 16 parema hulgas, kuigi osales üle 40 võistkonna, mängiti proffidega ja hiljem selgus, et tagatipuks oli keegi sobi teinud.

“Ise hindan kõige enam võitu Tel Avivi rahvusvahelisel bridžifestivalil 96 võistkonna hulgas. Juuti kodus võita on kõva sõna ja 10–15 riigist olid päris kõvad tiimid. Väga napp ja magus võit,” kiidab Oja.

Oja pole arvet pidanud, kui mitu medalit on ta pälvinud Eesti meistrivõistlustelt. Meister on ta ehk kümnekordne, Pärnu ja Tartu meistritiitlite arvu ei mäletagi. Medaleid tuleb igal aastal kümmekond, kuid kõik karikad on see-eest kenasti kapil rivis.

“Bridž on nagu abielu: mängid paaris, konfliktsituatsioonid on kiired tekkima, ühed mängivad kogu elu, teised lähevad paari nädalaga tülli. Bridž on lahe, piirideta mäng, kus neli inimest võivad kogu elu kaarte segada, kuid sama jaotus ei tule kunagi kätte, iga mäng on erinev. Bridžimäng on nagu hiina keele õppimine, algul tundub, et midagi ei saa aru. Mida rohkem asjaga tegeled, seda huvitavamaks muutub,” kirjeldab Oja kaardimängu.

“Keegi ameeriklane on öelnud, et bridž on imelihtne, selle võib selgeks õppida iga eesel, kahjuks on seda paljud teinudki,” muigab mees, kes tuulise ilma tõttu oli sel päeval jätnud merele minemata, aga ees ootasid saunaskäik ja bridžiõhtu.