Peale valimisi tulgu või veeuputus

15.05.2014Arvamus

Ohumärgid, mis viitasid eelseisvale majanduslangusele, olid olemas juba enne valitsusevahetust. Olgugi, et majanduse jahenemine oli ilmselge, otsustas ajutine valitsus sellest mitte välja teha. Koalitsioonileppesse kirjutati sisse pea 180 miljoni euro eest lubadusi, mille täitmine oleks täna ülejõu käiv ka majanduskasvu tingimustes.

IRL on uue koalitsiooni sündimishetkest juhtinud tähelepanu sellele, et riigikassale rahaliselt kalleid lubadusi andes tuleb jääda konservatiivseks ja mitte elada üle oma võimete. Sellele, et ajutise valitsuse prognoosid olid koalitsioonilepingut sõlmides liialt optimistlikud, viitasime juba leppe sõlmimise ajal. Nüüd, kui majanduslangus on valitsusele puust ja punasest ette valatud, tuleb koalitsioonilepingu kulud üle vaadata ja riigi süvenevat võlgu elamist pidurdada.

On selge, et kui majandus kokku tõmbub, siis vähenevad ka maksutulud. Samamoodi on selge see, et kui riigieelarvesse lisatakse uusi püsikulusid ajal kui maksutulud vähenevad, tuleb kusagil teha kärpeid. Uute püsikulude katmiseks on ajutine valitsus juba otsustanud vähendada teedeehituseks kuluvat raha ning jätta välja maksmata emapensionid. Samuti on otsustatud panna ligi 100 miljoni euro eest aastas täiendavaid koormisi ettevõtjatele, surudes ettevõtlusorganisatsioonide vastuseisule vaatama läbi käibemaksudeklaratsioonide eelnõu ning õhinal menetletakse firmaautode käibemaksu puudutavat eelnõud.

Majanduslanguse ravimine ei saa toimuda kasvatades riigi püsikulusid ja sulatades reserve. Valitsuse vastuvõetud riigieelarve strateegia näitab, et ajutine valitsus on otsustanud lähiaastatel ära kulutada ligi poole keskvalitsuse reservidest. Rahas tähendab see üle poole miljardi euro.

Kui riigi kulusid kasvatavat poliitikat ei muudeta, tuleb ära kulutada plaanitust veel rohkem reserve või võtta laenu. See tähendab, et eelarve jääb veel pikaks ajaks defitsiiti. On imestamapandav, et seni väga selgelt korras riigi rahanduse eest seisnud Reformierakond on kõigest paari kuuga teinud läbi 180-kraadise kannapöörde. Valitsuse tänaseid kuluplaanid meenutavad buumiaega, kuid reserve buumiajale kohaselt ei suurendata, vaid hoopis kasutatakse neid väljakäidud lubaduste katteks.

Sotsidepoolse eelarve-eestkõneleja Rannar Vassiljevi jutt sellest, et riigi tulud tänu inflatsioonile veel ei kahane ja koalitsioonilepe muutmist ei vaja, on selge ohu märk. See räägib sotside soovist oma lubadused iga hinna eest valimiste eel 2015. aasta eelarvesse mahutada. Aga mis juhtub peale valimisi, sellele sotsid ilmselt mõelnud ei ole. Tulgu või veeuputus.

Majanduse elavdamiseks vajab Eesti mitte suuremat riigieelarvet ega ülejõu käivate sotsiaalkulutuste tegemist, vaid struktuurseid reforme alates haldusreformist. Paraku tõestas ajutine valitsus haldusreformile pidurit pannes, et sisulisi reforme pole plaanis tegema hakata. Kahjuks tähendab see Eestile lihtsalt veel üht kaotatud aastat.

Lõpetuseks tahaksin meenutada, et ka rahandusminister Padar pani majanduskriisi algfaasis 2008. aastal kokku riigieelarve, mida tuli peagi valitsusvastutusest taandunud sotsideta kärpima hakata. Tahaks loota, et valitsus on tänases majandusolukorras suuteline panema kokku reaalsusele vastava eelarve ja saame seekord hakkama krokodillikomisjonita, kes ülepaisutatud riigieelarvest on sunnitud peale 2015. aasta valimisi õhku välja laskma.