Pealinn.ee: Elektritõukerattad võivad ohtlikult maanteel kihutada ka 90 km tunnikiirusega (Virkko Lepassalu)

27.09.2020Meediakajastus

«Meil on vaja raamistikku, mille alusel kõrvaldada liiklusest sõidukid, mis on selgelt ohtlikud,» ütleb vandeadvokaat Indrek Sirk. «Ma olen näinud videosid, kus meie mõistes elektritõukerattad liiguvad maanteel 90 km tunnikiirusega. Ma ise ei kasuta elektritõuksi niikaua, kuni praegune hall ala seadustes on nende suhtes kaotatud.»

Elektritõukerataste juhtide liigset uljust võib linnas kohata üsna tihti. Mullu juhtus elektritõukeratastega viis õnnetust, kus inimesed viga said, tänavu kaheksa kuuga juba 14. Kui palju väiksemaid õnnetusi politsei andmebaasi ei jõua, sest osalised lihtsalt löövad käega ja plaasterdavad end vaikselt ära, võib vaid oletada.
«Kui mina sõidan jalgrattaga 30 km/h, siis kimatakse minust nagu postist vuhh ja vuhh mööda,» nendib jalgrattur Lauri Läänsoo. «Millal politsei ometi hakkab elektritõukerataste kiirust mõõtma?» Vastus tema küsimusele on, et alles järgmisel hooajal.
Nii Läänsoo kui ka paljude teiste igapäevaliiklejate suureks üllatuseks jäi elektritõukerattaid ohjeldav seadus suve hakul ootamatult vastu võtmata. Euroopa Liidu kooskõlastused võtsid aega. Meedias kirjutati aga juunis justnagu sündinud faktist, et alates juulist on elektritõukerattaga sõitja liiklusseaduse mõistes sõidukijuht – koos kohustuste ja vastutusega.
Seega on elektritõukeratas praeguse liiklusseaduse järgi endist viisi jalakäija abivahend. Kuigi mõne selle abivahendiga võib arendada meeletut kiirust.

Jalakäija liikus kiirusega 70 km/h

Mõtlemiskoht on lisaks see, et sõidukite osas muutub tänavapilt üha kirjumaks. Kuidas me üldse suudame liiklust ohjata, kui elektritõukerattad on vaid üks uuem nähtus, aga neid pole raamidesse jõutud suruda kolme hooajaga?
Vandeadvokaat Indrek Sirk arutleb, et tänaseni on liiklusseaduses käsitlemata ühe ratta otsas sõitjad, keda ilmub tänavapilti üha enam. Sama ootamatult nagu talv, võib meid pikemas vaates lisaks tabada massiline droonikasutus. Pakke saadetakse nendega juba praegu.
Esialgu aga toibume elektritõukerataste lainest. Kui küsida, mis mulje jätab elektritõukerataste kultuur jalgratturile, kostab kogenud rattur Lauri Läänsoo esimese hooga: «Jalgrattur tohib kõnniteel sõita teatud tingimustel, aga nemad võivad vabalt igal pool liikuda nõnda, nagu heaks arvavad. Kõige hullem, et elektritõukse jäetakse sageli maha vedelema sinna kuhu juhtub – liiklust takistama.»
Tavakodanikele ongi jäänud mulje, et elektritõukerattal sõitjaid ei ohja miski. Nad võivad sõita, kuidas pähe tuleb. Laias laastus see niimoodi ka on.
«Olen näinud, kuidas «jalakäijate abivahendid» kihutavad kiiremini kui mopeedid, seega tuleks neid ehk käsitleda hoopis nagu mootorrattaid,» ütleb Läänsoo. Nii tema kui ka lihtsalt jalgsi käijate arvates võiks elektritõukerataste maailmas toimuva vähemalt tänavuse hooaja lõpuni kokku võtta sõnaga «anarhia». Sõita võib ilma kiivrita. Mitmekesi ühel tõukerattal. Purjuspäi. Ükskõik kui kiiresti. Peaaegu et ükskõik kus.

«Mis saaks, kui tõukeratta kujulisel, kahe meetri laiusel ja viie meetri pikkusel esemel on Tesla elektrimootor – ja kas ma võiksin sellega sõita 150 km/h, ilma turvavarustuseta kõnniteel?» küsib Indrek Sirk. Vastus oleks, et ei saakski midagi. Küüniliselt lähenedes võetaks seda kui osakest uuest normaalsusest ja rohelisest mõtlemisest.
Kuigi renditõukerataste piirkiirus on linnavõimuga läbirääkimiste tulemusena kuni 20 km tunnis, vanalinnas veel aeglasem, ei kohusta miski kiirust piirama neid, kes isiklikke elektritõukerattaid omavad. Juuni lõpus levis internetis video, kus tõukerattaga mees sõidab Laagna teel veidi enam kui 70 km/h.
Laagna tee on jalakäijate jaoks tähistatud liiklusmärgiga 324 ehk Käigukeeld: jalakäijate liiklus keelatud. Seega saaks politsei taolisi Laagna kanali kiirusehulle karistada nagu vales kohas liikuvaid jalakäijaid. Teisalt: kui mõni kimab tõuksiga kõnniteel, siis oleks seaduse mõistes justnagu kõik korras. Jalakäija liikumiskiirust kõnniteel, olgu pealegi tal «abivahend», ei ole kusagil seadusega piiratud. Jalakäija seisukohalt paistab kihutamisena isegi igati legaalne elektritõukeratta kiirus 20 km/h. Ta ise liigub kolm-neli korda aeglasemalt.
«Meil on vaja raamistikku, mille alusel kõrvaldada liiklusest sõidukid, mis on selgelt ohtlikud,» lausub Sirk. «Ma olen näinud videosid, kus meie mõistes elektritõukerattad liiguvad maanteel kiirusega 90 km tunnis.»

Tõukside laine saabus ootamatult

Üsna ilmselt ei nähtud üle kahe aasta tagasi ette elektritõukside niivõrd massilist paljunemist. Arvati, et see jääb üksikute jõukate ja rohelise ilmavaatega friikide leluks. Elektritõuksid said juriidiliselt samasuguse abivahendi staatuse nagu näiteks kargud.
«Kellelgi ei teki kahtlust, et jalgratas on sõiduk,» räägib liiklusjurist Sirk, kui intervjuuks Balti jaama turu tõuksiparklas kokku saame. «Aga meil tekib kahtlus, et siis, kui me paneme elektrimootori tõukeratta külge, ta ehk ei olegi sõiduk, vaid on hoopis jalakäija abivahend. Siin avaldub see olemuslik vahe, printsipiaalne eksimus, mis tegelikult viimased kaks aastat on toimunud. Riik on öelnud, et see on jalakäija abivahend, ja sellega ta on enda jaoks välistanud igasuguse järelevalve, igasuguse vastutuse või sanktsioonide kohaldamise.»
Advokaat lisab, et probleemiks muutus see kõik eelmisest ehk 2019. aastast, kui neid hakati massiliselt rentima. «Muidu on nad, ütleme ausalt, sellised kallid mänguasjad, millel ei ole väga suurt praktilist väärtust, kui inimene ise selle endale ostaks. Seetõttu on õigusliku regulatsiooni loomisega jäädud natukene hiljaks. Me oleme kaks suve pidanud hakkama saama. Ei saa salata, et on ka raskeid liiklusõnnetusi juhtunud, kuigi seda isegi mitte niivõrd õigusliku raamistiku puudumise tõttu, vaid et inimesed ei oska neid kasutada. Ükskõik kui vana sa oled, ükskõik kui kiiresti sõidad, kas oled purjus – jalakäijale, kes tõukerattur ju seaduse mõttes on, ei ole kehtestatud mingisuguseid piiranguid.»
Tüüpiline internetikommentaar elektritõukside kohta näeb välja selline: «Need on niiiiiiiii ohtlikud. Hiljuti sõitis üks minust ilmselt tõuksi täiskiirusel kõnniteel mööda. Kõigepealt ehmatasin end kangeks, sest ta tuli selja tagant väga lähedalt mööda, ning kui ma oleks tahtnud ta peale röökima hakata, oli rattur juba kaugustesse kadunud. Jube, astu vaid valel hetkel samm kõrvale… ja ei taha mõeldagi. Kusjuures antud kõnniteel liigutakse palju koeraga, lastega, ratastel väikelastega. Mis neil tüüpidel arus on?»
Kogu see juriidiline segadik on justnagu kasulik rendifirmadele. Paelub ju kasutajaid muuhulgas tõukside kasutamise piiramatu vabadus. Abilinnapea Andrei Novikovi sõnul on aga rendifirmad tegelikult linnaga muuhulgas tõuksidele piirkiirusi seades igati koostöövalmis. Tõepoolest – iga õnnetus on nende jaoks ju negatiivne reklaam, mida keegi ei taha.Advokaat Sirk ei ole isegi fotol poseerimiseks nõus korraks tõuksi otsa ronima. Ta peab seaduse praegust käsitlust neist kui jalakäijate abivahendist – ehk riigi poolt pea liiva alla peitmist – sedavõrd valeks. Paljudes meediauudistes on enam kui aasta mantrana kordunud motiiv, et järgmisest suvest seatakse anarhiale päitsed pähe. Seadusemuudatus tekitaks kiiruse- ja võimsusepiirangu, kaine pea, laste jaoks kiivrikandmise nõude jpm.
Nüüd on see kauaoodatud «järgmine suvi» loojangusse jõudnud.
Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri sõnul küll riigikogus pingutati, et saaks liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu vastu võtta. Kuid see takerdus teiste EL riikidega kooskõlastuse taha.
«Elektritõukeratastele piirangute seadmise näol on tegemist tehnilise normiga, millest tuleb enne seaduse vastuvõtmist teavitada Euroopa Komisjoni, kes teavitab sellest omakorda kõiki liikmesriike,» räägib Sester. «See protseduur võtab aega minimaalselt kaks kuud. Esialgu jäi asjaolu, et eelnõu sellist normi sisaldab, ministeeriumil kahe silma vahele. Kuivõrd suvi on elektritõukerataste kasutamise kõrghooaeg ja nende arvukus tänavatel on järjepanu kasvanud, lootis ministeerium eelnõu algatajana seal sisalduva regulatsiooni seadusena vastu võtta võimalikult kiiresti.»
Sesteri sõnul on teiste riikide teavitamisega nüüd asi korras. Eelnõu menetletakse sügisel lõpuni.

«Võib arvata, et Euroopa Liidust tuleb varsti kergliikurite kohta mingi selge ja ühtne regulatsioon,» sõnab omakorda advokaat Indrek Sirk. «Paljud meie seadused on paraku seotud EL regulatsioonidega ja sinna pole midagi parata. EL kehtestab ilmselt mingid väga üldised nõuded, mis seotud elektritõukerataste tehniliste omadustega: kui võimsad nad võivad olla, kui kiiresti tohivad sõita jne.»
Skeptik võiks küsida: kui isegi kehtestatakse elektritõukeratastega liikumisele normid ja piirangud, siis kes jõuab seda kõike kontrollida? Kihutavad ikka edasi nagu seni.

Tänavaruum pole kummist

Sirk vaidleb vastu: «Kui tehakse midagi, mis on vale, siis tavaliselt ettevaatlikult nagu partisan metsas. Nagu osa roolijoodikuidki: purjus peaga rooli istudes sõidab nii ettevaatlikult, et ainult sellepärast jääb politseile silma. Nüüd, kui elektritõukeratastele on antud peaaegu vaba voli – leidub küll piiranguid, aga need on leebed -, tunnevad nad end eesõigustatuna. Ja sellevõrra on ka vähem ettevaatlikud.»
Seni oleme elektritõukerataste õnnetuste osas odavalt pääsenud. Ainus hukkunu on teada tänavu 7. juulist Tartust, kui isikliku elektritõuksiga 49aastane mees pidurdas järsult, et mitte kokku põrgata temaga risti, peateel liikunud kaubikuga. Ta lendas vastu kaubiku tagumist ratast.
Elektritõukeratastega juhtuvad õnnetused on tavaliselt üsna «peidetud». Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas ütleb, et tegemist on niivõrd uue nähtusega, et infosüsteemid neid eraldi ei kajasta.
Sama häguseks nagu nendega juhtunud õnnetuste statistika, jääb elektritõukerataste kasutajate arv. Mõni asjaga kursis riigiametnik viitab, et see võib kogu Eesti peale kokku küündida 70-80 000 ligi. Kuid see puudutab vaid rendirattaid. Kui palju on neid aga poodidest ostetud, võib samamoodi ainult oletada.
Kuni pole paremat regulatsiooni, toonitab advokaat Indrek Sirk, et kui panna kõrvuti abivahendiga ehk tõukerattaga liikuja ning kahel jalal sammuja, siis eesõigus on alati jalgsi liikujal.
Ajal, mil Indrek Sirgiga Balti jaama lähedal tõuksiparklas juttu ajame, «lendab» mööda «piloot» üherattalisel. Neid sõiduvahendeid liiklusseadus ei tunne. Õnneks pole üherattalised veel nii massiliselt levinud kui tõuksid. Muidu tuleks uuele seaduse täiendamise ringile minna. Kui mitu aastat see võtaks? Liiklusseaduse üks mõte peaks Sirgi sõnul aga olema ükskõik milliste eluliste liiklusolukordade viivitamatu lahendamine.
«Elektritõukeratas on kenas kestas nagu suhkur meie toidu sees,» resümeerib Sirk. «Kui mõistlikult kasutada, siis kasulik ja meeldiv.»

LIIKLUSPOLITSEINIK: Ohtlikult sõitev tõukerattur peatatakse vestluseks

«Kui politsei näeb liikluses tõukeratturit, kes oma sõidustiili või -kiirusega ennast ja teisi liiklejaid ohtu paneb, siis ta kindlasti peatatakse ja temaga vesteldakse,» ütleb Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe. Tema sõnul on liiklusseaduse muudatus tervitatav, kuid seadus pole see, mis inimesi hoiab.
«Praegu kehtiva liiklusseaduse kohaselt on tõukerattaga liikuv inimene jalakäija staatuses,» ütles Kullamäe. «See tähendab, et talle kehtivad samad reeglid ja kohustused nagu tavalisele jalakäijale. Seetõttu ei saa ka tõukerattaga kõnniteel kihutavat inimest suure kiiruse eest karistada, sest jalakäijale ju kiirusepiiranguid kehtestatud ei ole.»
Enim tekitab Kullamäe hinnangul probleeme, et paljud elektritõukeratastega sõitjad pole endale selgeks teinud, et liiklusseaduse mõistes on nad abivahendiga liiklevad jalakäijad. Nendele ei pea tavalised jalakäijad teed andma ega nende eest ära hüppama. «Hoopiski tõukeratturid peavad veenduma, et nad ei ohusta jalakäijad ega takista nende tavapärast liikumist sobivas tempos ja viisil,» ütles Kullamäe. «Kui politsei näeb liikluses tõukeratturit, kes oma sõidustiiliga või -kiirusega ennast ja teisi liiklejaid ohtu paneb, siis ta kindlasti peatatakse ja temaga vesteldakse. Tõukeratturi sõidukiirus peab olema liiklusoludele vastav ning ülekäigurada ületades soovitame tõukerattalt maha astuda. Kuigi seadus seda ei kohusta, soovitame tõukeratturitel kindlasti kanda kiivrit, mis tõsisema õnnetuse korral säästab väga rasketest vigastustest.»
Liiklusseaduse muudatus, mis reguleerib tõukerattaga kui kergliikuriga liiklemise, on Kullamäe sõnul väga oodatud ja tervitatav. Kuid meeles peab pidama, et seadus pole see, mis inimesi hoiab. Mis tahes vahendiga liikudes peab inimene ise aru andma, et sobiv sõidukiirus, turvavarustus, tähelepanelikkus ja selge pea säästab ohust nii teda ennast kui ka teisi liiklejaid.

Abilinnapea Andrei Novikov: kõike ei saa seadusega ette kirjutada

Abilinnapea Andrei Novikovi sõnul tuleb leida elektritõukerataste puhul tasakaalupunkt. «Ma arvan, et me ei peaks neid seadusega üle reguleerima ja teatud punktid peaksid ikkagi jääma inimese kaine mõistuse hoolde.»
Novikovi kinnitusel käib linna ja elektritõukerataste rendifirmade vahel hea koostöö. «Kui on tekkinud probleeme, siis on neid õnnestunud koostöös lahendada,» ütles ta. «Juba eelmisest aastast on elektritõukeratastele seatud kiirusepiirajad, sellest aastast eraldi veel vanalinna kohta. Kui mujal on piirkiirus 20 km/h, siis vanalinnas on see väiksem. Elektrooniline jälgimissüsteem võtab tõukerattal, kui see jõuab koos sõitjaga piirangualasse, automaatselt kiiruse maha. Samuti on seatud paika alad, kus me soovime, et tõukeratast ei pargitaks, ja siis ei luba süsteem ratast sinna maha jätta.»
Novikovi sõnul on sellised piirangud olulised, et rattad ei jääks ette tänavakoristusele – eriti teatud kitsastel tänavatel. Mis puudutab riigikogus arutusel olevat seadusemuudatust, mille järgi saab elektritõukeratturist sõidukijuht koos kohustuste ja vastutusega võimalike rikkumiste eest, siis Novikovi kinnitusel linn pooldab seda eelnõud.
«Me nägime, et sellist muudatust on tarvis ja me toetame selle eelnõu seaduseks muutmist – mida varem, seda parem,» nentis abilinnapea. «Tõukerattaga liikuja ju siiski faktiliselt ei ole jalakäija, mis ta on praegu juriidiliselt, ja seega tulebki päris eluga seadusega vastavusse viia.»
Novikovi hinnangul läheb tänavapilt siiski elektritõukerataste liikluskultuuri osas paremaks. «Nendega liikumine on muutunud harjumuspäraseks ja isereguleerumine on samuti hakanud toimima.»
Abilinnapea arvates on tõukerataste rendifirmad seadnud rataste kasutamisele oma kindlad piirjooned ja rohkem pole neilt midagi nõuda. Rääkida tuleks rohkem sõitja enda ehk kergliikuri kasutaja vastutusest.
«Ma arvan, et me ei peaks neid seadusega üle reguleerima ja teatud punktid peaksid ikkagi jääma tarbija kaine mõistuse hoolde,» lausus Novikov. «Ei tasu unustada, et ka liiklejal kui teenuse tarbijal endal lasub vastutus. Kui mõni tunneb, et sõita on ohtlik, siis keegi ei kohusta tõukeratast kasutama. Ma arvan, et me ei peaks üle reguleerima – olgu siis mingite desovahendite nõue raami küljes, mida siin on pakutud vahepeal, või kiivrite eraldi olemasolu. Siin tuleb leida tasakaalupunkt.»