Pensionireformiga loome kõigile Eesti inimestele võrdsed võimalused

18.02.2020Arvamus
Pensionireformiga loome kõigile Eesti inimestele võrdsed võimalused

Vabariigi President väitis enda hinnangus Riigikogu poolt heaks kiidetud pensionireformile, et tema vastumeelsus pensionireformile ei ole poliitiline. Samas kui tutvuda nende punktidega lähemalt, siis on selle väitega peaaegu võimatu nõustuda. Meie ülesanne on selgelt eristada õiguslikke ja poliitilisi hinnanguid. Kui president hakkab rääkima pensionireformi otstarbekusest siis oleme me õiguslikest raamidest juba väljunud.

Mitmete kuude vältel on erinevad reformiga seotud osapooled ja advokaadibürood analüüsinud pensionireformiga kaasnevaid väidetavaid põhiseaduslikke riiveid. Enim tähelepanu on pööratud nn 4+2 argumendile. Nimelt teise sundpensionisambasse koguneb raha nii, et 2% suunatakse sinna inimese palgast ning 4% suunatakse sinna sama inimese esimese pensionisamba arvelt. Teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise vastased väidavad, et reformi jõustudes võiks inimestel olla õigus kasutada ainult seda 2% enda poolt makstud palgast II sambasse. See tähendaks, et teise pensionisambasse kogutud rahast, mis peaks kuuluma inimestele endile, oleks inimesel õigus välja võtta või investeerida ainult ühte kolmandikku. Sisuliselt 9000 euro omanik saaks seega kasutada ja käsutada ainult 3000 eurot enda rahast.

Huvitav on siinjuures asjaolu, et seni on kõik osapooled nõustunud, et teise sambasse kogutud raha on inimeste endi oma. Selle 1/3 piirangu rakendamine tähendab aga sisuliselt seda, et teise samba rahast kuulub inimesele ainult väiksem osa. Millise signaali see inimestele annab? Tegemist on ju sisuliselt riigistamisega. See tähendaks, et riik ja pensionifondide haldurid on need, kes võivad kasutada 2/3 inimese enda poolt II sambasse kogutud rahast. Kas selline kannapööre varasemates seisukohtades peaks suurendama inimeste usku meie pensionisüsteemi vastu? Väidan, et mitte.

Seaduse ees on võrdsed need, kel on võrdsed tingimused ja võimalused.

Täna kehtiv pensionisüsteem on jaotanud inimesed kastidesse. On neid, kes ei saa teise sambaga liituda, on neid kes on liitunud vabatahtlikult ja neid, kes on sundliidetud. Selle kastisüsteemi tõttu on tekkinud olukord, kus teise pensionisambaga liitunuid ja mitteliitunuid ei ole võimalik ühtmoodi kohelda. Teise sundpensionisamba vabatahtlikuks muutmine lahendab selle olukorra.

Samas ei tee me reformi käigus kellelegi ülekohut. Tõsi, teise sambaga mitteliitunul ei teki võimalust teise samba raha kasutada, kuid seda ennekõike seetõttu, et tema maksukoormus on seni olnud 2% väiksem võrreldes inimesega kes teise sambaga liitus. See tähendab väiksemat pensionit teisest samba arvelt, kuid seda kompenseerib vanaduspõlves suurem riiklik pension esimesest sambast.

Need, kes ütlevad, et reformi käigus avame me pandora laeka, peavad aga tunnistama ja silmas pidama, et juba täna on inimestel võimalik teise sambasse kogutud raha kasutada, kuid ka siin valitseb tänase süsteemi jätkudes ebavõrdsus. Üks ebavõrdsuse kriteeriumitest on, et inimene kes läheb täna pensionile ja on kogunud teise sambasse väikese summa, saab teise samba raha ühe korraga välja võtta. Samas on jõukamad inimesed sunnitud sõlmima pensionikindlustuslepingu kindlustusseltsiga. Samuti on II sambaga liitunud inimese pensioniosakud päritavad ja juhul kui ta lahkub siit ilmast enne pensioniiga on tema pärijatel võimalik raha ühe korraga välja võtta. Esimeses samba osas teadupärast mingit päritavust ei ole. Kusjuures, keegi ei ole väitnud, et sellise kohtlemise puhul oleks tegemist liigse põhiseaduslikku riivega.

Tänane pensionisüsteem on loonud inimeste vahel palju ebavõrdsust ja erinevaid tingimusi. Kui Riigikogu on heaks kiitnud reformi, mis annab kõigile inimestele võrdsed võimalused ja loob eeldused võrdseks kohtumiseks, siis ei saa see kuidagi olla vastuolus põhiseadusega.