Pluss.postimees.ee: Rõivas kriitikutele: jututubade ajal teeme meie tööd (Tuuli Koch)

07.04.2016Meediakajastus

Kõhklusliiduks ristitud valitsus on suutnud aasta koos püsida ja tänu parlamendi killustatusele püüab nüüd püüdmatut – valimisteni koos vastu pidada.

Saanud esimese valitsemisaasta kestel koos Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liiduga hakkama haldusreformi parlamenti saatmise, idapiiri korrastamise ning seitsme sõjapõgeniku Eestisse toomisega, julgeb reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas nimetada end suurte otsuste ja keskmisest ambitsioonikama valitsuse juhiks.

– See on tegelikult teie teine valitsus. Kas on väga suur vahe olla peaminister aasta enne valimisi ja aasta pärast valimisi?

Esimese valitsuse puhul oli lõpp raskem, sest igapäevase töö asemel tuli kampaaniale keskenduda. Tuli keskenduda mõneti igapäevast tööd takistavatele rünnakutele.

Teise valitsuse puhul olid rasked esimesed kuud, mil parlamendi killustatus tegi koalitsiooni moodustamise keerulisemaks. Valitsust looma hakates ei teadnud me, et Vabaerakond ei ole valmis valitsusvastutust võtma. See tekitas ajakulu ja frustratsiooni kõigis partnerites. Kindlasti mõjutas valitsuse algust ka see, et koalitsioonipartnerid soovisid valida erakondadele uued juhid. Aga suve lõpus, eriti sel hetkel, mil saime riigieelarve menetlemisega ühele poole, mis juhtus paljude jaoks üllatuslikult vara, sain aru, et koostöö kriitilistes asjades sujub päris hästi.

– Haldusreformi jõudmine riigikokku on kindlasti selle valitsuse aasta tegu. Kuidas kulgeb edasine arutelu, kas partneritelt üllatusi ei tule?

Ei usu, et tuleb vaidlusi. See eeldab, et erakondade fraktsioonid umbusaldavad väga põhimõttelistes küsimustes oma partei valitsusdelegatsiooni, kuhu kuuluvad erakonna juhid, teised juhtpoliitikud. Pärast pikki arutelusid ja ekspertide kaasamist jõudsime kolmekesi konsensusliku lahenduseni. Erimeelsusi polnud. Oleksin väga üllatunud, kui keegi parlamendi valitsusfraktsioonidest ütleks, et see, milles meie esimehed kokku leppisid, ei kõlba kuhugi. Seda märki küll ei ootaks.

Kindlasti otsitakse kohti, mida muuta parlamendis detailides paremaks. Kindlasti on selleks võimalusi ja parlament alati viimistlebki eelnõu, kaasab täiendavaid huvigruppe. Olen veendunud, et kõigis erakondades loeb see sõna, mida valitsusdelegatsioonid ütlevad.

– Kas ei tule läinudsuvist üllatust, mil Jevgeni Ossinovski soovis avada koalitsioonileppe? Kas niisugused pinged on teie vahelt kadunud?

Eelmist suve saab seletada sellega, et mõlemale koalitsioonipartnerile tulid uued esimehed ja nad tahtsid ka oma käekirja näha koalitsioonileppes. Võtsime väga kannatlikult aega ja energiat, et need kriitilised punktid leppes üle käia, muu hulgas kirjutasime täpsemaks ka haldusreformi. Revolutsiooni leppe avamisega ei tehtud.

– Kindlasti olete kuulnud ka nurinat, et selle kolmikliiduga uute valimisteni välja ei vea ja see valitsus ei ole Eestile hea. Et on üks suur kannatuste rada…

Näidake valitsust, kelle puhul pole seda räägitud! Näen, et selle valitsusega on võimalik suuri asju teha. Alati ei ole nn analüütikute kriitika proportsioonis sellega, mida reaalselt ära tehakse. Viimase aasta jooksul on olnud palju neid, kes kuulutavad kurja, kuidas valitsus ei näe sügist, ei näe talve, aga samal ajal kui need nn eksperdid oma arvamusi kokku kirjutavad, teeb valitsus tööd.

– Kooseluseadusest on tüdimuseni palju räägitud, ometi ilmestab ka see teie esimest aastat. Sellega te hakkama ei saanud ja tegelikult oli see koalitsioonikõnelustel teada.

Kooseluseadus ei ole koalitsioonileppes, sest teadsime, et kolmest erakonnast kaks soovivad juba vastu võetud seaduse rakendada, üks on olnud sellele ajalooliselt vastu. Oli kohatu IRLilt nõuda, et see on koalitsiooni minemise tingimuseks. Seda me ei soovinud toona teha ega soovi ka praegu teha.

Kooseluseaduse vastuvõtmisel saime toetust ka teistest erakondadest. Praegu on olukord raskem seetõttu, et Keskerakond rakendas väga ranget parteilist sundi, öeldes, et mitte mingil juhul ei tohi keegi rakendusaktide poolt hääletada, muidu visatakse erakonnast välja. Teame, et Keskerakonnas käärib täistuuridel ja keegi ei riski oma peaga mõtelda.

EKRE puhul pole olnud algusest peale mingit lootust, küll aga uskus mõni, et Vabaerakond võiks olla neis küsimustes tolerantsem. Ent Vabaerakond ütles, et nad erakonnana ei toeta kooseluseadust ja ka praegu püüavad nad teha kõik selleks, et sätted läheks õiguskomisjonis patiseisu – see, tuleb tunnistada, on väga halb üllatus. Keskerakonna puhul võib samasugust poliitilist mängurlust oodata ja tean tegelikult, et Keskerakonnas on inimesi, kes sooviks poolt hääletada, aga nad lihtsalt ei julge, ent Vabaerakond, tulles lubadusega tuua uut poliitilist kultuuri, läheneb asjale lõpuks poliittehnoloogiliselt kõige küünilisemas võtmes. See on olnud, ma arvan, väga paljudele, mitte ainult kolleegidele riigikogus, vaid ka Vabaerakonna paljudele valijatele ootamatus, halb üllatus.

– Mart ja Martin Helme peavad üle Eesti kõnekoosolekuid, kus astutakse massiliselt EKRE liikmeks, ja nende eesmärk on võtta 50 kohta järgmistel riigikogu valimistel. Rahvas noogutab ja pärast koosolekut tõustakse aplausiks. Kas teiste erakondade üleolev suhtumine EKREsse ei või ühel hetkel valusalt kätte maksta?

Ei, ma ei ütleks, et keegi suhtub neisse üleolekuga. Küll aga tuleb ausalt välja öelda, et nende jutul võib olla kõla, kuid see on tühja tünni kumin. Kui EKRE on aasta aega rääkinud, kuidas kohe-kohe algab massiimmigratsioon, ent tegelikult on Eestisse tulnud sõja eest pakku seitse inimest, kellest kaks meest on oma valdkonna professionaalid ja üks on kolme lapsega perekond, siis, andke andeks, annab ikka Helmedel minna ja seletada, et seitse inimest on massiimmigratsioon ja Eestil pole võimalik seitset inimest aidata.

Kindlasti on inimestel teadmatuse ees põhjendatud hirmud, kindlasti saame öelda, et Helmed on olnud lühikeses vaates edukad nende hirmude õhutamisel, aga usun endiselt Eesti inimeste tarkusesse ja läbinägelikkusesse. Valitsuse vastutus on hirmude külvamise puhul selgitada, et Eesti julgeolekuasutused tagavad, et kõik siia tulijad on kontrollitud.

– Kuidas te ise ennast ja oma esimest aastat hindate? Näib, et viibite pidevalt välismaal ja Eesti on justkui unarusse jäänud. Korraks Ida-Virumaale väljasõiduistungile minek ei aita eriti.

Olen käinud peaministrina väga paljudes Eesti linnades, külades. Tõesti sõidan väga palju Eestis ringi, kuid alati ei tehta sellest lihtsalt suuri uudiseid. Väljaspool Eestit kohtun teiste maailma liidritega ja see ületab uudiskünnist märksa paremini, võrreldes sellega, kui ma kohtun näiteks mõnes vallas kohalike eakate või kooliõpilastega.

Loomulikult on peaminister lõviosa ajast Eestis, kuid näiteks praegu Jaapanis visiidil olles (Rõivas on kuni pühapäevani Jaapanis visiidil – toim) on kaasas kõiki presidente ja ministreid viimase 25 aasta jooksul arvestades aegade suurim äridelegatsioon. Samamoodi oli riigi suurim äridelegatsioon Ameerika Ühendriikides käies. Need on märkimisväärsed pingutused ja Eesti majandusele kindlasti üliolulised uste avamiseks.

NATO Varssavi tippkohtumiseks ette valmistades ei saa ma telefoni teel oma NATO kolleegidega kõiki asju ära rääkida. Peab aeg-ajalt ka silmast silma kohtuma. Välis- ja julgeolekupoliitika on minu kahel ametiajal olnud alati prioriteet ja tõusev prioriteet. Kui mõtleme, kas Eesti saab tunda rõõmu majanduskasvust või sotsiaalsest heaolust või regionaalpoliitikast, ilma et meil oleks täielik kindlus, et Eesti iseseisvus oleks kaitstud, ilma et meil on liitlasi nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas, siis loomulikult on vastus, et ei saaks. Olukorras, kus meie idanaaber on muutunud väga agressiivseks, jääb julgeolek prioriteediks.

Sokidiplomaatiast haldusreformini hindega 3,2

Postimehe toimetuses hindasid ministreid nende esimese tööaasta lõppedes peatoimetaja asetäitjad ning uuriva, uudiste, arvamus-, majandus- ja välistoimetuse liikmed.

Taavi Rõivas (Reformierakond), peaminister – 2,7

Kirevale sokidiplomaatiale ja Eesti müügile keskendunud peaminister on püüdnud näida veenva läbirääkijana, kuid erimeelsused koalitsioonis jätavad arenguruumi. Nišimajandusele pühendunud Rõivas sai väga hästi hakkama USA jutusaates ja tutvustab ettevõtjatele usinasti maailma. Võrreldes esimese ametiajaga on Rõivas kindlasti arenenud. Ta on suutnud küll valitsust koos hoida, kuid teravatest ühiskonnateemadest hoiab isiklikult pigem kõrvale.

Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), tervise- ja tööminister – 2,7

Sotside juhiks saanuna laia joonega valitsusse tulnud Ossinovski on tuntud oma kompromissitusega. Ta on olnud üks kiiremaid ametiõppijaid, kuid just seesama teadlik vastandumine ja vastutöötamine nullivad tema suured plaanid. Nimetades alkoholitootjaid surmakutseriteks, ütles Ossimovski välja, mida mõtleb, kuid teenis seejuures ettevõtjate pahameele. Samas oli alkohol see päästerõngas, mille külge ministriks saades kõlavalt klammerduda ja midagi ära teha.

Margus Tsahkna (IRL), sotsiaalkaitseminister – 3,1

Vähemalt retoorikas on Tsahkna reformimeelne. Talle on omane hingehoidlikke vestlusi pidada ja inimesi ära kuulata. Tema saavutusteks on abivahendite reform, töövõimereformi käima lükkamine, elatisabifondi küsimuse jõudmine valitsusse. Samas on ta jännis oma erakonnaga, tema jõud ei käi sageli fraktsioonist üle ja see kahandab veenvust. Kui pagulaskriisi alguses näis tema kõige usutavama eestkõnelejana, siis sügiseks oli ta selle rolli käest andnud.

Jürgen Ligi (Reformierakond), haridus- ja teadusmininister – 3,6

Valitsuse sotsiaalmeediaminister, kes blokeerib Facebookis mõnuga oma kriitikuid. Ei lase end tundlikust ministriportfellist segada ega isiklikku mainet rikkuda ja rokib endiselt. Kuid kas peale erakoolide on veel midagi? Jaak Aaviksoo lükkas omal ajal asjad käima ja Ligil tuleb neid lihtsalt jätkata. Õpetajate palka suudeti läinud aasta tõsta, kuid lisa ei paista enam tulevat. Samas on tunda, et õpetajad on tema selja taga ja õpetajate eest vähemalt püüab Ligi võidelda.

Marina Kaljurand (parteitu, ametisse nimetas Reformierakond), välisminister – 3,7

Ministriametit ja ministeeriumi oma presidendikampaanias naerusuiselt ära kasutava Kaljuranna puhul jääb selgusetuks, milline on tema visioon, tema poliitika. Välisministeerium armastab teda ja tegemist on olnud tubli diplomaadiga. Parteitu ministrina paistab silma tema poliitiline kogenematus, kuid vaieldamatult on tegemist äärmiselt sooja inimesega, valitsuse poiste seas emafiguuriga. Eesti laevakaitsjaid Indis ega Eesti ettevõtjat Venemaal pole seni õnnestunud tagasi koju tuua.

Marko Pomerants (IRL), keskkonnaminister – 3,1

Ministriametisse asudes eeldati Pomerantsilt vähemalt 56 pomeriimi minutis, kuid minister paistab silma äärmise silmapaistmatuse ja tagaplaanil tegutsemisega. Ta on pildilt kadunud, ehkki ministriamet annab suurepärase võimaluse uusi valimisi silmas pidades häälte nimel pingutada. Jääb mulje, justkui ei sooviks Pomerants enam üldse poliitikas jätkata. Tema saavutuseks jääb töö põlevkivimajandusega, kuid tegemist on asjaga, mis tuli lihtsalt ära teha.

Urmas Kruuse (Reformierakond), maaeluminister – 2,5

Kruuse tugevuseks on enda kiire valdkonnaga kurssi viimine. Samas on tegemist võimuliidu vallandajaministriga. Aasta alguses, seakatku järellainetuses lasi ta lahti veterinaar- ja toiduameti juhi Ago Pärteli. Ameti töötajad nõudsid juhi tööle ennistamist. Samuti ei olnud ta rahul loomsete jäätmete käitlemise tehase juhtkonnaga. Öeldakse: konjunkturist, kes omasid ei toetanud.

Sven Sester (IRL), rahandusminister – 3,1

Jumala ja partei abiga ministriks saanud Sester oli nurgeline tüüp, kellest ministriametiga on pungunud ümar pintsaklipslane. Ta ei väljenda end maksu- ja fiskaalpoliitikast rääkides arusaadavalt, samas pole ka lollusi teinud. Õnneks lammutati tema ajal maha ainult rahandusministeeriumi hoone, mitte maja sisu. Jäi meelde vankumatuna maksutõusuvõitluses. Kuulates ametnike juttu hirmust majandusnäitajate pärast, võib arvata, et peagi seisab Sesteril ees tõehetk: kuidas tekitada riigieelarvesse ei millestki midagi.

Hannes Hanso (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), kaitseminister – 3,3

Parteiliste vangerduste järel kaitseministriks saanud kirikuõpetaja häälega Hanso puhul ütlevad mitmed temaga välisreisidel kaasas käinud, et ta on diplomaadina tugevam kui talle koha loovutama pidanud Sven Mikser. Samas oodatakse temalt rohkem välispoliitilist analüüsi ja kirjeldusi kaugetest maadest. Oma jope, kuid mitte poliitik. Tal puudub justkui loomuomaselt poliitiline agenda. Väljapool tugev, riigi sees mitte nii väga.

Indrek Saar (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), kultuuriminister – 3,2

Kaval poliitik, kes jätab kultuurirahvale küll positiivse mulje, aga ei tee suurt midagi, ei julge ette võtta ühtegi kultuuripoliitiliselt vajalikku sammu, kuna nii emotsionaalses valdkonnas on kerge kaotada hääli ja siis ei aita ka valimiseelne osalemine «Õnne 13s», kust tema tegelaskuju on praegu taas kadunud. Saare kavalust näitab kirjanikupalga loomine, mis on riigile odav, aga ei lahenda tegelikke muresid, kuid avalikkuse jaoks kõlas see kenasti. Käärid käes, ootab ta kindlasti juba ERMi avamist Tartus.

Urmas Reinsalu (IRL), justiitsminister – 3,2

President Lennart Meri algatatud murtud rukkilille kampaaniast igas ametis oma kuuetaskusse õisi noppiv Reinsalu on veidi populistlik ja silmakirjalik – ühel hetkel ütleb, et seadusi tehakse liiga palju, aga kui tekib väiksemgi probleem, siis tekib kihk kõik seadustesse raiuda. Aasta lõpus pani kulme kergitama soov keelustada riigiasutustes burkade kandmine. Karmide karistuste mees. Veendunud, et tarkust saab tagumiku kaudu inimestesse süstida. Vali kord ja vitsahirm.

Kristen Michal (Reformierakond), majandus- ja taristuminister – 3,5

Minister, kes teeb ja toimetab, ning jääb ettekujutus, et ta teab ja oskab, aga ikka kammitseb kahtlus, kas kõik on nii, nagu näib. Kahtlus, kas sukasääresummad ja ämmakapid on lõplikult kadunud. Suutlikkus Eesti rahvusfirma Estonian Airi pankroti järel sujuvalt uus firma luua väärib tunnustust. Samuti on ta ette võtnud riigifirmade nõukogude luhvtitamise. Uueks suureks väljakutseks saab sügisel Leedost tühjaks jäänud praamimajanduse navigeerimine.

Liisa Oviir (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), ettevõtlusminister – 2,1

Ministripoolik, kelle puhul ei teagi, millega ta täpselt tegeleb. Ülearu vaimustuses pole ministeerium ega ka sotside fraktsioon. Millised on tema ülesanded? Ettevõtjate poolt on kuulda kurtmist, et ta ei suuda väliskohtumistel arutelusid sisukalt suunata. Kogenematuse taha on jäänud seega nii mõnedki head võimalused. Ehk liidaks uuesti ministeeriumi ja pakuks osaministri kohta?

Hanno Pevkur (Reformierakond), siseminister – 3,8

On teada, et ta võitleb usinalt oma valdkonna eest, aga millegipärast ei kanna see kodupartei soosingut ja julgeolekuhaprust arvestades ikkagi vilja. Rahast on puudus politseis, päästeametis, kaitsepolitseis. Tunnustada tuleb Pevkurit enam-vähem hakkama saamise eest pagulasteema maaletoomises ja haldamises, kuid eriline tunnustus selle eest, et ta ei teinud Eston Kohvri kojutoomisest isiklikku sõud ja poliitilist palagani.

Arto Aas (Reformierakond), riigihalduse minister – 3,9

Peaministri isikliku sõna ja õla toel suutis Aas haldusreformiga riigikokku jõuda. Tasane tegutsemine, inimestega rääkimine, konfliktide vältimine ja usk kuni viimaste koosolekuteni, et asi saab teoks, veenab ka omavalitsusi, et sel korral saavad piirid nihutatud. Aasa ambitsioonitus selle kõige juures tekitab aga kõhkluse, kas eesmärk oli ikkagi piisavalt kõrge või tuleb reformi mõne aja pärast taas reformima asuda. Postimees andis Aasale enim punkte avansina, nüüd tuleb haldusreform toimima saada.