Põhjarannik: 12 tundi puhast adrenaliini

09.05.2013Meediakajastus

Bridžilaua taga üle saja kaardipaki räbalaks mänginud abikaasad Ene ja Peeter Riives vaatavad otsiva pilguga ringi, et leida uusi mängupartnereid ja -kohti.
“Bridž on mõnus,” ütleb Ene. “Bridž tõmbab adrenaliini käima,” ütleb Peeter. Nad on mänginud bridži 30 aastat ning mängiksid veelgi, kui… Kui oleks vaid, kellega ja kus mängida.

Ohvitseride mäng

Bridž kuulub nagu malegi rahvusvahelisse mõttemängude liitu. Nõukogude ajal vaadati sellele mängule paraku viltu, üks kaardimäng puha, turakas või bridž, kuid – silmakirjalik nagu see ühiskond toona oli

– ühed suuremad bridžimängi-jad olid nõukogude ohvitserid. “Kui bridži mängitakse 52 kaardiga, siis nemad mängisid niiöelda vene bridži ehk siis Prefe-ransi – 32 kaardiga,” räägib Peeter, kelle mängupartneriteks on olnud ka vene ohvitserid Tartus Raadi mõisas paiknenud kaug-pommitajate diviisist.

Need ohvitserid, kes pärast väeosade lahkumist Eestisse elama jäid, pommitavad brid-žilaua taga ilmselt edasi. “Pre-feransi mängijaid on Eestis tegelikult veelgi vähem kui brid-žimängijaid,” nendib Peeter, kel pole viimasel ajal jäänud muud üle kui mängida Pre-feransi arvutis. “Ma lähen ju muidu rooste!”

See roosteminek tähendab kaarditunnetuse kadumist. “Sa tunnetad ära, mis kaart tuleb – see ei ole üldsegi ulmevärk,” kinnitab ta. “Aga see tunnetus kaob ära, kui pikemat aega kaarte ei mängi.”

Ka bridži võiks siis ju arvutis mängida. “Jah, võiks küll, kuid mulle ei sobi: seal pole inimlikku faktorit,” jääb Peetri sõnul bridži arvutiprogrammides see külg vajaka.

Kui bridž on oskusmäng, siis… Kas õnnel on seal üldse mingit rolli mängida?

Kontra ja rekontra

“On ikka,” kostab Peeter. “Samas… Sportlikus bridžis tegelikult ei ole. See, et sul on olnud palju õnne ja sul on palju punkte käes, ei tähenda veel, et oledki kõva võidumees. Punktide arvu järgi pead sa ka välja mängima. Aga kui sa seda tsoonis ei tee, saad hoopis karistada.”

Tsoonid ja konventsioonid, kontrad ja rekontrad, roberi-süsteem ja duplikaatsüsteem -kui kaua võtab aega, et sellest kõigest üldse aru saada? Sellest, mis bridžimängijale loomulik.

Peeter ainult naerab vastuseks. “Ei oskagi öelda… Me oleme selles nii ammu sees.”

Ene püüab neid mõisteid käigupealt lahti seletada. “Kontra on siis, kui vastane… ”

Mitte midagi ei saa aru.

“… siis ma ütlen talle kontra, aga kui ma… ”

Ma ei suuda isegi nägu teha, et midagi mõikan.
“Siis ma ütlen talle rekontra.”

Järvamaal, kus Riivesed aastaid elasid, oleksid need kontrad ja rekontrad lõppenud ühel õhtul äärepealt abielulahutusega. Ei, ei – lahutada ei ähvardanud nemad, vaid nende mängupartneriks olnud abielupaar, kellega nad on veetnud bridži-laua taga jutti ka 12 tundi. “Õhtul hakkasime mängima ning hommikul lõpetasime,” meenutab Ene. “Täiesti ennastunustavalt! Mõlema pere lapsed olid vahepeal jalapealt magama vajunud – ühed ühte nurka, teised teise nurka.”

Bridž ja vorst

Järvamaalt käidi ka Võhmasse, kus korraldati bridži-turniiri “Võhma vorst”, millel oli osalejaid üle Eesti.

Huvitav kombinatsioon -bridž ja vorst. Aga imestada pole midagi, sest oli 1980. aastate algus ning Võhma lihakombinaadi hiilgeaeg.

“Bridživõistlused käisid ka Türi teletornis – Leningradi ja Moskva mängijate osavõtul,” teab Peeter rääkida.

Kas enne bridžiõpiku kätte võtmist peaks ära tegema IQ-testi? Et vaadata, kas ongi üldse mõtet hakata pusima.

Peetri sõnul pole sel mõtet, sest keskmisest tasemest piisavat täiesti. “Kuid bridžimän-gu maailmameistrite IQ on 150 ja peale.”

Kuid mälumahtu peab olema – mida rohkem, seda parem.

Peetril endal sellest puudu ei tule. “Mul on numbrimälu,” selgitab ta, miks inimeste näod talle meelde ei jää, küll aga majade numbrid, kus need inimesed elavad.

Maalt ja hobusega

30 aasta jooksul on Riive-sed mänginud raha peale vaid üks kord. “Üks linnamees arvas, et oleme maalt ja hobusega – et mis viga meid võita -, ning käis kangesti peale, et mängime raha peale,” muigab Peeter. “Mängisime siis… Kuni sellel mehel sai kaotamisest kõrini ning ta loobus.”

Viimati käisid Riivesed mängimas Mäetagusel, kuid sealne punt lagunes laiali: kes kaotas töö ning kolis minema, kes leidis uue ega märka sealt enne päikeseloojangut ära tulla.

Kas bridžil ongi enam perspektiivi? Seda enam, et viimasel ajal muust enam ei räägitagi kui pokkerist.

“Pokker on noorte mäng,” leiab Peeter, et härrasmeestel pole sellega midagi pistmist.

No jah, aga maailm ongi ju noorte päralt ning alates 2010. aastast kuulub ka pokker rahvusvahelisse mõttemängude liitu.

“See, et Ida-Virumaal pole enam ühtegi bridžiklubi, ei tähenda veel, et seda mujal ei mängita,” keeldub Peeter arvamast, et kuulub bridžimängijate viimaste mohikaanlas-te hulka.

Bond ja bridž

Eestis on olemas turnii-ribridžiliit ning selle presidendiks on nii paarismängus kui võistkondlikus arvestuses Eesti meistriks tulnud Sven Sester – keda tuntakse rohkem siiski IRLi poliitikuna.

Sester on õppinud Tallinna tehnikaülikoolis. “Siis pole ju midagi imestada,” nendib Peeter. “Tipikad pidid juba vanasti oskama kahte asja – enne diplomit kätte ei saanud.”

Ja nendeks asjadeks olid… “Õllepudeli avamine teise pudeliga ja bridžimäng!”

Riivesed loodavad, et mängupartnerite leidmiseks ei pea ilmtingimata hakkama pealinna vahet kärutama, vaid et huvilisi leidub ka kohapeal.

“Kui vastane viskab ässa lauda, kuid mul seda masti käes ei ole ning ma löön trum-
biga… Ta ehmatab surnuks, sest üks tihi on läinud. Ma sain talle ära teha!” kirjeldab Ene bridžimängu magusamaid hetki, olles hommepäev valmis kaardid välja jagama.

“See on naiselik õelus,” muheleb Peeter, tunnistades, et tegelikult on Ene väga hea mängupartner ning naiste seas üks tugevamaid mängijaid.

Peeter on vaadanud ära kõik James Bondi filmid ning lugenud läbi kõik Bondi raamatud. Ja mis on olnud seal temale kõige huvitavam koht? Muidugi see, kus Bond – James Bond – mängis bridži! “Filmis seda pole, aga raamatus on: tehti superpakkumine ning Bond tõmmati eri jaotustega nii ropult lohku… ”

Selle koha peal jättis Peeter raamatu lugemise pooleli ning võttis kaardipaki ette, et vaadata, kas midagi sellist on üldse võimalik. “On. Üks miljonist, aga on!”

MIS MÄNG ON BRIDZ

Bridž on nelja mängijaga kaardimäng, mida mängitakse 52 kaardiga ning mille eesmärgiks on tihide võtmine. Mängitakse paarides, partnerid istuvad mängulaua taga vastastikku. Mäng jaguneb kaheks etapiks: pakkumiseks ja väljamänguks.

Üks mängijaist jaotab kaardid ükshaaval päripäeva mängijaile ning alustab pakkumist. Oma pakkumiskorra ajal on igal mängijal võimalus kas teha uus pakkumine või passida või kontreerida või rekontreerida.

Pakkumisfaasis ütlevad mängijad kordamööda, kui palju tihisid nad loodavad oma paarilisega koos võtta. Selleks öeldakse võetavate lisa-tihide arv ühest seitsmeni võrreldes 6 nii-öelda kohustusliku tihiga ja selleks vajalik trumbimast või soov mängida ilma trumbimastita.

Iga pakkumine peab ületama eelmisi pakkumisi kas võetavate tihide arvu poolest või sama tihide arvu korral trumbimasti tugevuse poolest. Mastide tugevusjärjestus madalamast kõrgemani on järgmine: risti, ruutu, ärtu, pada ja trumbita. Pakkumine lõpeb kolme järjestikuse passiga, mille järel saab viimane pakkumine lepinguks. Lepingu väl-jamängijaks saab pakkujate paarist mängija, kes esimesena pakkus lepingumasti, tema partner asetab vastaspaari avakäigu järel oma kaardid lahtiselt lauale.

Allikas: wikipedia.org