Põhjarannik: Narva taksojuhtide kaitseingel

08.04.2016Meediakajastus

Tippajakirjandusest tipp-poliitikasse läinud riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja teadis, et IRL on poliitilisest korvist kõige kõvem pähkel, mida haarata. Samasuguse uljusega kaaperdas ta Keskerakonnalt Narva taksojuhtide teema, otsides halamise asemel töötavaid lahendusi.

Mul ei õnnestunud teiega e-posti teel ühendust saada ega kohtumist kokku leppida. Ilmselt on teie postkast mattunud kirjadesse pärast üleskutset Narva taksojuhtidele, et nad oma keeleõppesoovist teada annaks?

Mul on olnud kogu aeg palju kirju, aga taksojuhtide keeleteema tõttu tekkis neid kohe kindlasti juurde. Kui inimesed kirjutavad mulle, siis ma vastan, aga mitte nii operatiivselt kui varem. Olen valinud konkreetsed päevad, kui püüan kirjadele keskenduda.

Mis puudutab Narva taksojuhte, siis ma mitte ainult ei koostanud nimekirja nendest, kes soovivad õppida eesti keelt, vaid kirjutasin neile ja seletasin vene keeles lahti, kuidas mingid otsused nende elu mõjutavad.

Näiteks selgitasin, et kuigi ühistranspordiseadust muudeti ja 1. aprilliks polnud vaja esitada teenindajakaardi saamiseks eesti keele oskuse B1-taset tõendavat tunnistust, ei tähenda see, et keelt ei pea õppima. Sest keeleseaduses ja valitsuse määruses olevad keelenõuded jäävad alles. Sellest on üsna keeruline aru saada, kui oled kontekstist väljaspool, kuna tegemist pole mitte ühe, vaid kahe seadusega.

See kõlab nagu infobüroo töö. Kas tunnete, et seda tuleb teha, olemaks sillaks vene inimeste ja Eesti riigi vahel, nagu te olete lubanud?

Jah. Ma näen, et kui ma seda ei tee, siis kes seda tegema hakkaks. See pole otseselt minu töö, aga samas tunnen, et kui olen ennast juba sillaks nimetanud, siis tuleb seda teha, kuigi selle peale läheb väga palju aega.

Kui paljud taksojuhid teile kirjutasid ja keeleõppest huvitusid?

Umbes 200. Konkreetsed inimesed, isikukoodid, aadressid – kõik on teada. Miks ma sellega ise tegelesin? Sest alguses tundus natukene uskumatu, et Narvas on 500 taksojuhti.

Teiseks mõtlesin, et kui ma ise pöördun nende poole, siis on loomulik, et hakkan nendega otse suhtlema. Nii et ühest küljest andsid taksojuhid endast teada, teisest küljest suhtlesin pidevalt TÜ Narva kolledži juhi Kristina Kallasega, kes mõtles samuti välja ideid, kuidas olukorda lahendada.

Narva kutseõppekeskus reageeris tekkinud olukorras väga operatiivselt ning pakkus Euroopa sotsiaalfondi ja riigi rahastatud täienduskoolituse raames välja suhtluskeele kursuse Narva taksojuhtidele. Kõigile seal kohti ei jätku. Kas ka teised soovijad saavad spetsiaalse taksojuhtidele mõeldud keelekursuse, nagu te lahendusena välja käisite?

Loodan küll. Esimene oht, mis tuli kõrvaldada, oli see, et taksojuhid ei jääks tööst ilma. Aga nagu ma ka riigikogu saalis rääkisin: see ei ole veel lahendus.

Tänu sellele hakkasin uurima, millised on reaalsed võimalused õppida Narvas ära eesti keel. Tuli välja, et ühest küljest me nõuame keeleoskust, teisest küljest ei jätku tasuta kursusi. Sest olgem realistid: taksojuhid ei ole sihtrühm, kes õpiksid iseseisvalt internetis või tasulistel kursustel. Kõik ei saa seda endale lubada, et maksta algul ise kursuse tasu ja oodata, kuni see pärast eksami tegemist tagasi makstakse.

Proovime spetsiaalselt taksojuhtidele mõeldud kursusi MISA kaudu korraldada. Arvan, et lisaraha leidmine pole võimatu ülesanne.

Tuli välja ka teisi probleeme. Leian, et see pole õige, kui 5000 inimest seisab tasuta keelekursuste järjekorras, ja põhjuseks pole mitte rahapuudus, vaid see, et ei jätku õpetajaid. Tore, et probleemkohad on välja tulnud ja nendega saab tegelda.

Te ei kandideerinud Ida-Virumaal. Siinsetest muredest võiks sama hästi distantseeruda.

Riigikokku minnes mõtlesin, et minu teema on lõimumine – mitte ainult Ida-Virumaa aspektist. Taksojuhtide problemaatika tuli ka minule ootamatult ja sellega oli vaja kiiresti tegelda.

Veel aasta tagasi ma ei mõelnud selle peale, et vene keelt kõnelevate inimesteni jõuab niivõrd vähe informatsiooni. See on ka põhjus, miks ma käivitasin IRLi vene poliitilise klubi [eelmisel nädalal tõi klubi Kohtla-Järve keskraamatukogu lugemissaali esinema keskkonnaministri Marko Pomerantsi.

Venelastele ei paku huvi mitte ainult keelepoliitika või kodakondsuse temaatika, vaid ka näiteks põgenikekriis või küsimus, kas peaks tegema fosforiidi uuringuid. Inimesed räägivad omavahel neil teemadel, aga kuna infot on vähe, sünnivad müüdid, mis hakkavad tasapisi levima.

Sellepärast käis rahandusminister Sven Sester Narvas ja rääkis, miks meil on konservatiivne eelarve. Ja sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna kõneles põgenikekriisist, sellest, mida tuleb karta ja mida ei pea kartma. Mõlemal kohtumisel olid hästi teravad küsimused ja ma tegelikult ise provotseerin neid. Valmistan kodus nii ette, et olen saalis kõige teravam küsija.

Ründate omaenda erakonnakaaslasi?

Aga miks mitte? Kui on olemas terav küsimus, siis nii või naa tuleb vastata, isegi kui vastus küsijale nii väga ei meeldi. Vähemalt sa ei poe peitu. Selle poolest on minus võib-olla rohkem ajakirjanikku kui poliitikut.

Jääb mulje, et kogu aeg tegeldakse siinse venekeelse elanikkonnaga: küll on infot vähe, küll ei osata keelt. Kas valitsusel peaks olema eraldi sõnum ka eestlastele, kes on siin vähemuses ning kelle kultuur ja keel on surve all?

Täiesti nõustun sellega. Kunagi kirjutasin Eesti Ekspressis artikli “Russkaja Estonija: fantoomriik, mida ei ole kaardil”, kus ma kirjeldasin nelja eestivenelase tüüpi ja näitasin, kui erinevad need on. Hiljem tegin sama Ida-Virumaa kontekstis, näidates, kuidas tunnevad end Ida-Virumaal eestlased.

Alati, kui tuleb juttu Lasnamäest, arvatakse, et seal elavad ainult venelased. Ei, see on väga populaarne kant just eestlaste seas, kes Tallinna kolivad. Samamoodi unustatakse ära, et Ida-Virumaal on põlisrahvas, kes võib-olla vajab isegi rohkem sümboolset Eesti riigi tuge.

Kas järgmistel valimistel kandideerite Narvas ja pakute Yana Toomile korraliku lahingu, et kukutada ta kõige populaarsema poliitiku toolilt?

Facebookis püüdis üks inimene tõestada, et kui ma räägin nii palju Narva taksojuhtidest, siis järelikult ma järgmistel valimistel kandideerin seal. Hakkasin selle peale naerma ja kirjutasin vastu: “Kuidas siis selgitada, et eelmisel nädalal tegin visiidi Raplamaale ja järgmisel lähen Põlvamaale?”

Ma tõepoolest ei mõtle valimiste peale. Tulin poliitikasse lootusega, et minust võib olla kasu. Kui meestel on kaitseväes teenimise kohustus, siis naistel seda justkui ei ole, aga mina võtan riigikogus olemist kui armeeteenistust. See on minu kohustus riigi ees, sest tean, et võiksin olla mitmes küsimuses ekspert.

Kas poliitiku ja ajakirjaniku pilk näevad asju eri moodi?

Jah. Mulle tundus varem, et see põhimõtteliselt kattub, arvasin, et parlamendis on heade ideede konkurents. Aga nüüd tajun ka sedasorti asju, mis ühiskonda õnnelikuks ei tee. Pean silmas poliitilist kätši ja seda, kui tõsiseks mõnikord rebimine läheb.

Lõppkokkuvõttes arvan, et need on teineteisega väga sarnased erialad. Ajakirjanikuna uurisin palju, kuidas mingi asi käib ja kuidas saaks teistmoodi teha. Aga ükskord saad mõnes küsimuses suuremaks eksperdiks kui see, kellega sa intervjuu teed. Ja tekib tahtmine oma lahendusi realiseerida. Ma sain aru, et vajan selleks teistsugust instrumenti kui ajaleht. Mul jäid samad teemad, aga vahetasin instrumenti.

Õnnestunud artikkel võib samamoodi survestada seadusemuudatust tegema.

Võib mõjutada, aga samas võib ka mitte. Olen kogenud, et kui kohtun poliitikuna teise poliitikuga ja räägin talle sama asja, millest olen kümme korda kirjutanud, tekib vestluses teine tase: ta esitab neid küsimusi, mille peale võibolla mina ei tulnud, ja saab minu kaudu seda informatsiooni, millele tema pole mõelnud.

Näiteks seesama taksojuhtide teema oli tegelikult väga raske. Ühel pool olid pigem vene kontekstiga seotud inimesed, kes ütlesid, et seda määrust või isegi seda keelt pole üldse vaja. Ja teisel pool eestlased, kes küsisid, milleks üldse teha mingeid soodustusi, kui nad niikuinii keelt ära ei õpi.

Oli olukord, kus üks ei liikunud ja teine ei liikunud. Nagu poksis klintš, kui mõlemad hoiavad teineteist kinni. Kui ühiskond on juba sellises seisakus, siis ei võida sellest kumbki pool. On vaja leida midagi, mis aitaks edasi liikuda. Siis mõtlesin, kellega tuleb läbi rääkida ja kellele on vaja midagi ära seletada. Lõppkokkuvõttes tuli kuldne kesktee, et keegi ei kaota tööd, aga keelenõue kui selline jääb.

Nüüd peab nägema edasi vaeva, et keelekursused ära korraldada. Mul on ülihea meel, et kui seadusest võeti kuupäev välja, ei öelnud ükski inimene minu listis keelekursusest ära. Kuigi räägiti, et motivatsiooni ei ole ja küllap nad siis õppima ei hakka.

Paistab, et kaaperdasite taksojuhtide teema Mihhail Stalnuhhinilt ja Yana Toomilt. Kas poliitikas on teemad, mille pärast käib konkurents?

Konkurents on olemas, aga jällegi – ma ei tunne hirmu, kus ja millal pean järgmisel korral kandideerima. Sellepärast ma ei mõtle, et juhul kui lähen teise territooriumile, kas ta hakkab mulle kätte maksma.

Tegelikult ütlesin üsnagi kriitiliselt meedia kaudu välja: see, et Narvas keelepoliitika ei toimi, on sealse kohaliku võimu ehk Keskerakonna huvides.

Kummas ametis olete tundnud rohkem positiivseid emotsioone?

Kui tulin esimest korda riigikogu liikmena fraktsiooni, ütles üks kolleeg: “Tere tulemast tõbraste seltskonda!” See oli mõeldud naljana, aga tegelikult rahva silmis ongi nii.

Sellega tekib suletud ring. Kui olen küsinud majanduse taustaga inimestelt, miks nad ei taha poliitikas kaasa lüüa, siis nad ütlevad: “Mis sa nüüd, ma parem teenin oma raha äris ja keegi ei peksa mind iga päev.”

Nii et ühest küljest on pidev kriitika poliitikute aadressil justkui õigustatud, sest ka mina näen, et riigikogus on mõned inimesed, kelle üle ma uhkust ei tunne. Samas annab see vastupidise efekti. Ka need inimesed, kes võib-olla võiks ja tahaks poliitikasse tulla, seetõttu ei tule.

Kui esitlesite Narvas pärast riigikogu valimisi kirjutatud raamatut “Poliitpäevik”, ütles Kristina Kallas, et olete poliitik, kes ei vasta ühelegi levinud stereotüübile: noor naine; ei ole parteis üles kasvanud; on venelane, kes astus IRLi, mitte Keskerakonda. Kas selline vastuvoolu ujumine on end õigustanud?

Kui ma oleksin tahtnud midagi mugavat, siis oleksin teinud teise valiku, aga minu konservatiivsest maailmavaatest lähtudes oli ainus valik IRL. Kui mulle räägitakse, et IRLi reiting on madal, siis mis sellest? Tuleb rohkem tööd teha ja kaitsta seda maailmavaadet, mis ei ole praegu nii popp.

Loomulikult ma teadsin, et IRL on poliitilisest korvist kõige tugevam pähkel. Hiljuti, kui toimus IRLi ohtlike ideede festival ja teemaks oli, kuidas saada eestlaseks, ütlesin, et minust ei saa kunagi eestlast ja seda ei pea tegelikult soovima. Aga see, et olen Eesti ühiskonna osa, on loogiline, sõltumata sellest, kas seda tahetakse või mitte.

CV
* Sündinud 20. juulil 1981 Anapas.
* Lõpetanud Tallinna Läänemere gümnaasiumi ja Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal. On õppinud ka eesti ja vene filoloogiat ning lastepsühholoogiat.
* Töötanud ajalehtedes Molodjož Estonii, MK Estonija ja Eesti Ekspress. Olnud vene seltskonnaajakirja Bravo! peatoimetaja. Teinud mitmeid telesaateid, näiteks “Dilemma” ja “Vandekohus”. Pälvinud mitu ajakirjanduse auhinda.
* Kui pääses pärast dramaatilist häälte ülelugemist üle noatera riigikokku, kirjutas oma poliitikasse minekust raamatu “Poliitpäevik”. On mitme raamatu autor või kaasautor: “Vene köögi eripära Eesti moodi”, “Peipsi veerel. Vanausulised paluvad lauda” ja “Emadepäev. Värske ema vested”.
* Tütre ema.