Postimees: 1393

13.03.2015Meediakajastus

Mullu detsembris Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liikmeks astunud ja tänavu parlamenti kandideerinud ajakirjaniku Viktoria Ladõnskaja (33) juhtumile pole Eesti uuemas valimisajaloos sarnast. Igaüks võib nüüd näha, milline kaal on ühel ainsal häälel – või sellel, kui too hääl on kirja pandud sodituna või mitmeti mõistetaval kujul.

Vaatame veel korra faktid üle. Valimisõhtul näitas häältelugemine, et IRLi kandidaatidest sai ringkonnas number 2 ehk Tallinna kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital 1395 häält Ladõnskaja, 1394 häält aga senise riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Sven Sester. Järgmisel päeval loeti kõikjal üle riigi kõik hääled teist korda üle. Selgus, et kaht Ladõnskajale loetud häält ei saa arvestada. Üks sedel oli parandusega, teine vajaliku templita tagaküljel. Niisiis Sester – 1394, Ladõnskaja – 1393.

Ladõnskaja ei jäänud rahule ja esitas keskvalimiskomisjonile (VVK) kaebuse. 10. märtsil leidis VVK, et kuigi kaebus jääb rahuldamata, tuleb Sesteri ja Ladõnskaja hääled ikkagi veel kord üle lugeda, et tagada valimiste ausus ja läbipaistvus. Seda tehtigi. Ning ennäe – nüüd selgus, et hoopis Sesterile jääb alles vähem hääli – 1392, Ladõnskaja number aga püsib 1393 juures.

Veidi sarnast furoori häältelugemisega meenub vaid 2009. aasta eurovalimistest, kui viimase mandaadi omandas napilt praegune põllumajandusminister Ivari Padar Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (SDE). Keskerakonnal jäi kolmandast europarlamendi kohast seega puudu vaid 68 häält.

Keskerakonna nõudmisel loeti mitmes maakonnas hääled veel kord üle. Tsentristid saidki hääli juurde, ning SDE kaotas mõned, kuid mitte piisavalt, et muuta mandaatide jagunemist.

Uues parlamendikoosseisus kuulub 14-liikmelisse IRLi fraktsiooni nüüd seega kaks meediataustaga naispoliitikut: lisaks Ladõnskajale veel telesaatejuht Maire Aunaste. Et peavoolu konservatismi pääseb parlamendis esindama mittepõhirahvusest saadik, ei oleks paljudes Euroopa riikides mingi eriline sündmus, kuid Eestis ja IRLi puhul pigem siiski on. (Kuigi näiteks Mihhail Lotmanita on seda mõttesuunda Eestis juba ammu võimatu ette kujutada.)

Eesti ajakirjandusele on Viktoria Ladõnskaja minek n-ö teisele poole rindejoont küll pigem kaotus. Kui noor ajakirjanik omal ajal Eesti Ekspressi tööle tuli, üritas toimetus teda suunata pigem glamuurseid üritusi ning kohalike vene rikkurite elu kajastama (üks ta esimesi lugusid oli näiteks osalusvaatlus missivõistlustelt). Ladõnskajas aga lõi peagi välja hoopiski terav sotsiaalne närv. Ta läks ja töötas nädala jagu praktikandina hooldushaiglas, millest kirjutatud realistlik reportaaž vapustas lugejaid. «Vajakajäämisi on seal ohtralt ja inimväärsest elust paraku rääkida ei saa,» tõdes ajakirjandusauhindade žürii, kes andis Ladõnskajale 2006. aasta parima olemusloo preemia.

2013. aastal ilmus Ladõnskaja raamat «Lasnamäe valge laev», milles autor kirjeldas lapsepõlve ja teismeea elamusi Tallinna paneellinnakus. Seda, kuidas õhus oli venelaste lahkumise ootust, ning mõned juba pakkisidki asju «helesinisele vagunile» istumiseks. Ladõnskaja kirjutas ka eesti keele õpingutest ning kokkupuudetest toonasel Lasnamäel elanud omapäraste ja kummaliste tüüpidega.

Pole võimatu, et osa neist 268 valijast, kes Lasnamäel oma paberhääled Ladõnskaja kasuks valimiskasti poetasid, tegid seda just mõne nostalgilise loo mõjutusel sellest raamatust.