Postimees: IRLi «poistebänd» otsib poliitraketile uut kütust (Joosep Värk)

07.04.2017Meediakajastus

Täna kogunev IRLi volikogu peab otsustama, kas suurkogu korraldamise osas jäävad peale Margus Tsahkna või Siim Kiisleri ettepanekud. Sisuliselt on Tsahkna teinud selles oma usaldushääletuse.

«Ükski erakond ei saa olla pelgalt poliitikute töökohtade ning toiduahela tagaja,» kirjutas IRLi esimees Margus Tsahkna eile Postimehes. Tipp-poliitiku kohta on selline sõnavõtt harv, sest oma partei kujutamine toiduahelana on viimane, mida üks poliitikas jätkata sooviv inimene tegema peaks. Kuid sellisesse hetke on Tsahkna juhitud erakond jõudnud. Raske on nimetada IRLis toimuvat muuks kui kodusõjaks.

Puhttehniliselt võiks ju küsida, et mida see Tsahkna seletab? Erakonna populaarsus on kahe aastaga ainult kahanenud, Tsahkna välja käidud Isamaa 2.0 programmist pole avalikkus hiljem midagi kuulnud ning valitsuse vahetusega saavutas IRL vaid oma näo kadumise.

Selle kõige taustal on Tsahkna pildunud kõlavaid väljendeid – «innovaatiline suitsupääsuke», «seisakumootor», «Taavi, saa üle!» jne. Nüüd läks ta sarnase retoorikaga oma enda erakonnakaaslaste kallale, mida oponendid nimetavad Tsahkna viimaseks katseks veel endale tähelepanu tõmmata.

Kuid on teinegi vaade. Nimelt see, et erakonna esimehest poleks tark lüüa lauda erakonna põhikirja muudatuste paketti ning siduda seda enda juhiks jäämisega. Teades sealjuures, et häälte koondamisel on tema vastasleer võimekam kui ülejäänud erakond.

On vana poliittõde, et kõige vihasemad konkurendid on omavahel samas valimisringkonnas kandideerivad erakonnakaaslased. Eriti kui saadaval on vähe kohti riigikogus. Praegu on IRLi seis selline, et kohalikel valimistel tuleb varasemaga võrreldes niikuinii kaotus vastu võtta – neil pole veel Tallinna linnapea kandidaati, reiting on kehv ning mitmes kohas ei soovi inimesed nende nime all üldse välja minnagi. Tegelikult vaatab erakond pigem juba 2019. aasta riigikogu valimistele.

See on erakonna tõehetk ning kui nende reiting peaks valimiste lähenedes endiselt valimiskünnise lähistel püsima, tekib erakonna sees armutu konkurents koha pärast valimisnimekirjas. Selles võitluses ei huvita kedagi, kas parteikaaslane sai oma kõrge koha poliittehnoloogilise mängu või ausate sisevalimiste tulemusena.

Nüüd pole IRLil enam võtta Isamaa ja Res Publica tiibu. Kümne aastaga on vesi hägustunud ning peale on tulnud hulk uusi inimesi. Aga kui küsida erakonna liikmetelt leeride kohta, käiakse välja nimetus «poistebänd».

Algselt kuulusid sinna 2003. aasta valimistel koos ühe plakati peal poseerinud Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Indrek Raudne ja Taavi Veskimägi. Esimesena lahkus bändist Veskimägi, kes üritas võidelda poliittehnoloogiaga. Siis lahkus koos elamislubade skandaaliga ka Raudne.

Nende kohad bändis võtsid üle Sven Sester ja Siim Kiisler. Nelikule endale poistebändi nimetus loomulikult ei meeldi, kuid see on paratamatu, arvestades, et erakonnakaaslaste jaoks seostub nende tegevus poliittehnoloogiaga.

See tähendab, et 2010. aastast alates on sisevalimisi mõjutatud või üritatud mõjutada inimeste häältega, kes liituvad erakonnaga paar nädalat enne valimisi ning lahkuvad mõni aeg pärast hääletust.

Nii oli see 2010. aastal, mil Laar erakonna esimeheks valiti, aga ülejäänud eestseisus tollase poistebändi kontrolli alla läks. Nii oli see 2012. aastal, mil suurkogule ilmusid Peipsi kalurid, ning viimati 2015. aastal, kui erakonda toodi hulk värvika taustaga pärnakaid. 20-l neist oli kriminaalne minevik.

Need inimesed tuuakse parteisse ning neile antakse hääletamiseks suunised. Kuna iga erakonna liige saab anda sisevalimistel neli häält, moodustub uustulnukaist mõjukas valimisblokk, kelle toel pääsevad eestseisusesse kõik, kes vaja. Selle eeldus on aga, et ülejäänud erakonnaliikmed hääletavad vabalt ning nende hääled hajuvad.

Tsahkna tahab seda murda, andes igale liikmele sisevalimistel vaid ühe hääle. Kiisleri arvates annaks see üksikutele inimestele erakonnas veel suurema võimu, sest ülekaalukalt suurima häältehulga saajad võivad tüki enda toetust anda teistele, saavutades nii veel suurema isikliku võimu.

Tsahkna ootab volikogult otsust korraldada erakorraline suurkogu, et valimisreeglid ära muuta. Kiisler tahab korralist suurkogu, kus saaks erakonnale uue esimehe valida.

Situatsiooni võib näha ka Tsahkna viimase meeleheitliku sammuna, et võimu erakonnas enda käes hoida. Tsahkna ei eitagi, et tal pole ju nagunii enam midagi kaotada. Kui sisevalimised oleks tehtud pärast kohalike omavalitsuste valimisi, lendaks ta kohalt nagunii, sest sealt tuleb igal juhul kehv tulemus.

Kiisleri plaani õnnestudes on aga erakonna uue juhi kandidaatidena käidud lisaks poistebändile välja veel mitu nime – Kaia Iva, Helir-Valdor Seeder ja Marko Mihkelson. Kõik nad on seni keeldunud juhikandidaadiks saamisest. Miks? Näitena tuuakse just needsamad 2010. aasta valimised, mil Laar sai küll esimeheks, aga sisuliselt enam erakonnas erilist jõudu ei omanud ning oli seega pigem eestseisuse enamuse pantvang.

Laariga kaasnenud positiivne aura oli poistebändile justkui kütuseks, et edasi sõita. Nüüd öeldakse, et sama seltskond otsib uue esimehe näol uut kütust. Küsimus on, kes tahaks see kütus olla?