Postimees: Kolmikliitlaste kolm kriisi (Argo Ideon)

21.05.2015Meediakajastus

Eile valitsuses heakskiidu saanud maksupaketi ja eelarvestrateegia najal võib lõpuks öelda, et kolmikliidu koalitsioonikõnelused on selleks korraks ühel pool. Lõplikku poliitrahu neljaks aastaks see siiski ei tähenda, vaid juba mais-juunis tuleb veel kaks kadalippu läbida. Ning igaühel kolmest on veidi erinev sisekriis lahendada.

Kõige hullemad nägelused Reformierakonna, IRLi ja eriti sotside vahel peaksid olema hetkeks seljataga, kuna võimuleppesse hooletu sulega kirjutatu on nüüd ümber tõlgitud katteallikate ja rahanduse keelde. Kõik neist on midagi kätte saanud,

Reformierakond võib teatada, et tööjõu maksustamiselt on liigutud (oleme liikumas) kahjuliku tarbimise maksustamise poole, eelarvetasakaalu põhimõtteid ei ole rikutud, kriitikat on sisuliselt arvestatud – näiteks kütuseaktsiisi tõus on osaliselt asendatud alkoholi- ja tubakaaktsiisi kiirema tõstmisega. Tulumaks kahaneb taas.

Võimu püsimine küsitav

Sotsid saavad öelda, et lastetoetused tõusevad, majutusteenuste käibemaksutõusu on õnnestunud eelkõige nende ministri sirgeseljalise positsiooni abiga pehmendada, sotside valijat pole laiemaltki unustatud.

IRL saab rääkida eelkõige madalapalgaliste tagasimaksest – ning rahandusminister Sven Sester sellest detailselt kõnelebki –, kuna algul nende väljapakutud maksuskeem palgavaesusega võitlemiseks ei tõusnud võimukõnelustel lendu. See ei ole see, mida Juhan Parts munadekarbiga esitles, ent kahtluseta on tegemist lahendusega, mis on märgatavalt parem kui mitte midagi.

Inimese jaoks, kelle brutokuupalk on 480 eurot, on see päev 2017. aastal, mil talle ligi 700 eurot tagasimaksena kontole tagasi laekub, kahtlemata väga oluline. Ning tagasimakse puudutab enam kui 100 000 inimest Eestis – oleks andestamatu kommunikatsiooniviga, kui valimistel kõvasti kukkunud partei ei suuda seda kõike töövõiduna välja mängida.

Valitsuse ja eelkõige peaminister Taavi Rõivase häda on see, et eile vormi leidnud lahendus kujunes avalike nääkluste õhkkonnas, mis jättis mulje laiemast juhtimisprobleemist ning pani küsimärgi alla kogu kolmikliidu põhjal koostatud võimu püsimise vähegi kaugemas perspektiivis. Reformierakond on seejuures seisnud silmitsi «vanema venna» kriisiga, kus kõik tehtav või tegemata loetakse automaatselt oravate kraesse.

Kui Rõivast kritiseeriti selle eest, et valitsuskõnelused kestsid harilikust ühest kuus pikemalt, võis seda mingil määral pareerida valimistulemustest kujunenud olukorraga, et parlamendis on senise nelja asemel kohad sisse võtnud kuus jõudu.

Kuid kolme parteijuhi allkirjadel polnud veel tint kuivanudki, kui selgus, et sisuliselt pole kõnelused kaugeltki läbi. Reaalselt pandi asjad paika alles eile, ühes valitsuse dokumentide üksmeelse kinnitamisega.

Aga see pole veel kõik. Kuna kõigis valitsusparteides seisab vahetult ees liidrivalik, tuleb igaühel neist eilne tulemus oma erakonnas «maha müüa». Eelkõige oli eilne päev kriitiline peaminister Rõivase jaoks, kelle juhtimisoskusi on valija küsitlustes äsja hinnanud oluliselt madalamana kui oli valimispäeval antud toetus.

Tõenäoliselt saab nüüd pinge maha võtta ja pühapäeval Tartus Reformierakonna üldkogul mingeid üllatavaid tulemusi ei selgu.

Sotside valikus Sven Mikseri ja Jevgeni Ossinovski vahel on valitsuses ärakinnitatud lahendused argument pigem Mikseri toetajate kasuks, kuna tema on üles kutsunud stabiilsusele, koalitsioonileppes otsustatu kinnipidamisele ja valitsuses osalemisele.

Mikseri vastu on kõige tõsisem argument samas valimistel kaotatud neli kohta – ning sisuliselt jääb tema võimaluseks esimehena taas kord usaldus pälvida siis, kui ta veenab oma erakonnaliikmeid uskuma, et kujunenud seis on sotside jaoks valitsuses parimal moel välja mängitud.

Kahe erakonna probleemid

Sotside siseprobleemide puhul ongi tegu tüüpilise «noorema venna» kriisiga, kus käib pidev pendeldamine rahuliku paadispüsimise ning aktiivse enesenäitamise vahel, mille tagajärg võib olla üle ääre lendamine.

15 parlamendikohaga on võimalik olla parlamendis sisuliselt eikeegi, aga on võimalik olla ka mõjukas valitsuspartner. Samas võib «noorema venna» puhul liigse tasakaalukuse eest karistada valija, kes pole huvitatud puudlist, kelle kaelarihma teine ots on orava käes.

Ossinovskile pakkunuks enam võimalusi seis, kus partei on võimuliidus selgelt nurka surutud, tüli taevani ning Mikseri väljapakutav suund seega väherealistlik.

Samas on tüli valitsusliidus võimalik püsti ajada suhteliselt vähese vaevaga, ning Ossinovski toetajail on eeloleval nädalal veel see võimalus täiesti olemas.

IRLi sisekriis on põhimõtteliselt peksasaamise kriis – suurtest erakondadest oli nende valimistulemus kõige kehvem, kukkumine kõige rängem ning toetajate jooksmine konkurentide juurde kõige selgem. IRLi jaoks on akuutselt vajalik tegelda iseenda taasleiutamisega, ning pretendente seda korraldama leidub.

Endise keskpanga nõukogu esimehe Jaan Männiku näol on liidrikonkurentsi ilmunud must hobune, kes tõstatab populaarseid teemasid, on aga IRL lihtliikme seisukohalt tulija väljastpoolt ning mees, kes lubas ise uue partei asutada, mida aga praeguseks näha pole.

Kaardid on eeldatavasti ikkagi sotsiaalteemade mehe Margus Tsahkna käes, kelle taga seisab suur osa IRLi tuntud poliitikuid. Tema programmartikkel Postimehes tekitas parajat poleemikat, kuna seda peetakse kunagi Mart Laari poolt kuulutatud «avatud rahvusluse» asemel pigem endassetõmbumist õigustavaks.

Samas peab Tsahkna arvestama põhivalijaskonnaga, kellest osa kolis valimistel EKRE juurde, kelle sõnumid olid lihtsamad ja mõistetavamad. Kuna liberaalsema suuna eestkõnelejad Eerik-Niiles Kross ja Yoko Alender juba valimiste eel ära hüppasid, on IRLi nihkumine alalhoidlikumasse suunda hetkel täiesti ootuspärane.

Siseprobleemidega maadlev kolmikliit peab liidriotsuste järel läbima veel valitsuse maksupaketi arutelud parlamendis. See toimub tõenäoliselt juunis ning Toompeal saabuvas debatis on veel mõnelgi koalitsioonisaadikul võimalus ennast näidata.