Postimees: Nädal kärarikkas kõnelusteklassis koos Pliiatsitega

12.03.2015Meediakajastus

Esmaspäev, 2. märts. Reformierakond (RE) otsustab kutsuda konsultatsioonidele neli erakonda: Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL), Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE), Vabaerakonna (EVE) ja Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE).

Kadriorg kutsub kohtumisele kõigepealt Taavi Rõivase (RE), siis Sven Mikseri (SDE) ja kolmandana Andres Herkeli (EVE).

Teisipäev, 3. märts. Kadriorg kutsub kohtumisele Mart Helme (EKRE), Urmas Reinsalu (IRL) ning Edgar Savisaare (Keskerakond, KE), kes ainsana saabub koos peasekretäriga (Priit Toobal).

Vabaerakonna juhatus otsustab põhimõtteliselt koalitsioonikõnelustele minna.

Reformierakonna fraktsiooni ruumes Toompeal käivad eelkohtumisel Vabaerakond ja IRL. Õhtul teatab Reformierakond, et kolm partnerit on koalitsiooni-kõlblikud ja kutsutakse läbirääkimistele. Puhkenud on esimene uue riigikogu skandaal ja selle peaosaliseks saab EKRE. Sotsid teatavad, et neid EKREga samas koalitsioonis ei näe.

Kolmapäev, 4. märts. Reformierakond teatab, et EKREt konsultatsioonidele ei kutsuta. Reformierakonna juhatus otsustab alustada konsultatsioone juba järgmisel päeval kell 15.

Sotsid teatavad, et nende kindel eelistus oleks kolme osalisega koalitsioon (tagapõhjaks kahtlus, et Reformierakond püüab kavaldada ning sobival hetkel kellegi kõnelustelt minema saata). Sotsid teatavad, et pakutud ajaks nad kõnelustele ei lähe. Vabaerakond teatab, et nemad soovivad samuti teist aega, sest neil on neljapäeva õhtul juhatuse koosolek.

Neljapäev, 5. märts. Valitsuses kohtuvad Rõivas ja Mikser. Rõivas kinnitab, et nende plaanides pole kavalust, nende soov nelja erakonnaga koalitsiooni teha on siiras. Mikser lubab siiski kõnelustele tulla. Kuigi Kadriorg ei saa otse sekkudes koalitsiooni moodustamist mõjutada ega teegi seda, tulevad sealt signaalid, et nelja erakonnaga koalitsioon oleks parim variant valitsuse moodustamiseks.

***

Reedel, 6. märtsil kell 10 algavad Stenbocki majas nelja erakonna esindajate kõnelused.

Reformierakond eesotsas praeguse peaministri Rõivasega võtab Stenbocki majas valitsuse istungite saalis ülejäänud kolme vastu kui kalleid külalisi. Saabuvast seltskonnast saab aimu, kes millises erakonnas mõjukam on. Reformierakonnast on kohal Rõivas, Urmas Paet, Jürgen Ligi, Keit Pentus-Rosimannus, Kristen Michal, Remo Holsmer. Sotsidest tulevad Mikser, Jevgeni Ossinovski, Indrek Saar, Andres Anvelt, Urve Palo. IRList saabuvad Urmas Reinsalu, Sven Sester, Kaia Iva, Jaak Aaviksoo, Helir-Valdor Seeder, Marko Pomerants. Vabaerakond astub laua taha koosseisus Herkel, Artur Talvik, Jüri Adams, Andres Ammas, Margus Maidla.

Reformierakonnal on juba Exeli tabel valmis, kuhu kõik erakonnad peaks igal teemal panema kirja oma kolm (võlu) soovi. Sotsid pole nõus jätkama valitsemist Exeli tabeli järgi nagu juba aastaid, vaid nõuavad, et tulevasele valitsemisele tuleb läheneda ühiskonnas oluliste teemade kaudu. IRL ja Vabaerakond on sama meelt ning Reformierakonnal tuleb Exeli tabel sahtlisse tagasi lükata. Hakatakse otsima suuri teemasid.

Päevi ja ilmselt nädalaid kestev öiste pausidega kõnekoosolek algab. Lõpuks lepitakse, et igaüks pakub kolm suurt teemat. Ülesanne võiks ju tunduda lihtne, kuid selle lahendamisele kulub kaks pikka päeva. Kas need suured teemad on probleemid, eesmärgid, valupunktid, väljakutsed?

Semantilised vaidlused vajuvad nii piltlikult kui ka otse arutellu, kuhu kirjutada «ja» ja kuhu «ning», rääkimata «aga-dest», «kuidest» ja «võidest».

Või kas sõna «vaesus» oleks üldse Eesti-suguse tubli väikeriigi puhul paslik kasutada?

Vabaerakond jälgib väikese hämminguga, millise kirega sotsid ja IRL – Reformierakonna praegused ja endised valitsuskaaslased – Reformierakonna iga mõtte peale leili lähevad.

Nagu lahutuseni jõudnud perekonnas, kus loobitakse nõusid, paugutatakse uksi ja karjutakse.

Omaette nähtus on Jürgen Ligi, kellel on peaaegu iga asja kohta midagi öelda. Igas tänapäeva klassitoas on vähemalt üks hüperaktiivne koolijüts, kes õpetaja ja iga kaaslase juttu peab kommenteerima. Ei saa teisiti ka kõnelustetoas. Võrdlus klassitoaga tuleb üha enam silme ette: kõik räägivad korraga ning vaiksematel hakkavad kõrvad huugama. Koolipäeva lõpuks valutab sellises klassis pooltel pea ning tekib koolistress. Klassijuhataja Rõivas püüab vahelduva eduga tunnis korda pidada – lõpuks peab ju koolitükid selgeks ja kontrolltööd tehtud saama.

Laupäev, 7. märts, algab ettekandega rahandusministeeriumi esindajalt riigi rahaseisu kohta. Ja näiteks selle kohta, et tulumaksu või sotsiaalmaksu langetamine ühe protsendi võrra tähendab mõlemal juhul 80-90 miljoni eurost auku riigi rahakotis.

Kui kõik mehed ja üksikud naised on teise päeva hommikul laua taga istet võtnud, siseneb vaikselt ruumi Rain Rosimannus ja sätib end seina äärde istuma. Paljutähenduslikult üllatunud lauatagused nihelevad oma kohtadel. Mida Rosimannus siin teeb? Ta ei kandideerinud ja väidetavalt pole tal Eesti riigi valitsemisega enam aastaid miskit muud pistmist kui vaid abikaasa kaudu.

Tekib küsimus, kui palju kõnelustele inimesi kaasa võib võtta – lauatagune on isegi rahvast täis ning seinaäärtesse tuuakse toole juurde. Vaieldakse ja lepitakse kokku, et igas delegatsioonis on kolm peakõnelejat ning vastavalt teemadele kaks lisaliiget. Väiksemad partnerid tõstavad häälekalt pead, kui Reformierakond iseenesestmõistetavalt pakub, et nemad (Rosimannus) kopeerivad kõigi erakondade programmidest iga teema kohta pakutu. Mugav ju, vähem tööd!

Kahtlustades Reformierakonna järjekordset ainurolli võtmise katset – eks kahel väiksemal ole eelmistest läbirääkimistest ja ühisvalitsustest valusaid kogemusi. Justkui tühine lüke läbi ei lähe. Jääb nii, et ikka igaüks saadab ise kõigile teistele igal õhtul järgmiste päevade teemad ja Reformierakond teeb sellest eraldi faili, mis hommikuks laiali saadetakse.

Laupäeva õhtuks saab lõpuks kirja kuus peateemat, mida nimetatakse Eesti väljakutseteks.

Esmaspäeval, 9. märtsil algavad sisulised kõnelused. Julgeolekuküsimustes ei tohiks suuri eriarvamusi tekkida. Aga võta näpust. Laua taga on endisi ja praegusi kaitseministreid, kaitseväe juhatajaid ja endine kaitsepolitsei juht. Kindraliaura ja kõnemürin hõljuvad toa kohal.

Uue mõistena läheb Eesti poliitikas käibele «pliiats». «Pliiats kirjutab siis, kui talle öeldakse,» pragab Aaviksoo, kui üks pliiatsitest, Remo Holsmer, liiga palju kirjutama kipub. Peapliiats ehk tehniline sekretär on Rosimannus, tema käealune Remo Holsmer. Oma pliiatsid on välja toonud ka IRL ja sotsid. Esimese laua tagant puuduva Juhan Partsi lähedased võitluskaaslased Aivo Vaske ja Jüri Raatma. Sotsidel täidab pliiatsi rolli Rannar Vassiljev. Vabaerakonnal käib vahel pliiatsiks Külliki Kübarsepp.

Teisipäeva, 10. märtsi hommikul saavad julgeolekuteemad lõpuks läbi kuulatud. Lõunapaus kartulipudru ja kotlettidega Stenbocki keldri improviseeritud sööklas (köök on seal nagunii). Õhtupoole jõutakse sisejulgeolekuni.

Kolmapäeval, 11. märtsil asutakse piike murdma juba ette teada palju eriarvamusi tekitavate majandusteemade kallal. Pliiatsitel tööd jagub, ühtegi kokkulepet ei sõlmita. Kõige enam on karvupidi koos kaks praegust valitsuspartnerit, sotsid ja reform. Erakondade esimehed naeratavad õhtul traditsiooniliselt riigikantselei nõupidamiste toas kaamerate ees. Sisust ja erimeelsustest avalikkusele ei räägita, aga kõik neli on endiselt laua taga. Eriti innukalt naeratab pressikonverentsil Mikser. Rõivas paneb oma jutuplaadi peale. Reinsalu vajub toolil järjest enam kössi, aga naeratab siiski. Herkel poetab ainukesena, et eks aeg näitab, kas kõnelustega jõutakse lõpuni ühiselt.

Rõivase nädalatagust retoorikat, et uus valitsuskoalitsioon pannakse kokku väga kiiresti, riigikogu kogunemise ajaks, enam kuulda pole. Vastupidi: meil on aega küll.

Neljapäev, 12. märts, on hommikul istuva valitsuse aeg. Nõupidamiste tuba saab uue alguse jaoks vabaks pärast lõunat. Laual on palgavaesus. Õhtul teatasid esikõnelejad taas, et kuni kõik pole kokku lepitud, pole midagi kokku lepitud. Kuuendat õhtut sama sisukat infot kõnelustel toimunu kohta kuulanud ajakirjanikud viskasid kõnelejaid ligi tund aega oodates nalja, et peaks hoopis küsima, kas räim ikka jääb Eesti rahvuskalaks.

«Kuni kõik pole kokku lepitud… »

Täna-homme peaks jutud jätkuma riigireformi ja demokraatia teemadel. Kas nüüd on käes murdepunkt? Ennekõike Vabaerakonna jaoks, kes on end läbirääkimistel kõige vabamalt tundnud – neil pole seljataga riigikogu lobiga harjunud toiduahelat.

Esmaspäeval peaks jõutama laste vaesuse teemani.

Puhas aritmeetika: neljast võiks saada esimene tõesti suure enamusega valitsuskoalitsioon – kokku 67 saadikut riigikogus. Reformierakonna, Vabaerakonna ning emma-kumma – IRLi või sotside – koalitsioon tähendaks 52 või 53 saadiku häält. Lisaks sellele, et nii napi enamusega on riigikogu saalis keeruline oma tahet läbi viia, on raske saada kindlat positsiooni ka riigikogu komisjonides. Reformierakonna, IRLi ja sotside kooslus annaks suures saalis kokku 59 häält ja kindluse komisjonides. Nende arvudeni on veel pikk tee minna, sest otsuseid, mida tulevane valitsuskoalitsioon võiks langetada, hakatakse vaagima alles tuleva nädala läbirääkimistel.

Koalitsioonikõneluste suured teemad

1. Eesti julgeoleku tagamine. Et Eesti oleks kaitstud

• Siseturvalisus ja sõjaline julgeolek

2. Majanduse kiirem kasv ja sissetulekute tõus

• Tööjõu ja ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime

• Maksupoliitika

• Väikeettevõtluse soodustamine (investeeringutoetused väiketaludele, ettevõtete halduskoormuse vähendamine)

3. Riigireform (Eesti riigiaparaat on liiga kohmakas ja üle jõu käiv)

• Haldusterritoriaalne korraldus

• Detsentraliseerimine, sh Tallinn

• Riigiaparaat

• Demokraatiapakett

• Kodanikuühiskonna arendamine

4. Palgavaesuse vähendamine

• Tööinimeste sissetulekud on liiga madalad, sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine

5. Lastega perede toimetulek

6. Demograafilise olukorra parandamine ja ääremaastumise vähendamine

• Demograafilised väljakutsed. Et Eestis sUnniks rohkem lapsi, kasvav rahvastik

• Regionaalpoliitika, ääremaastumine