Postimees: Peep Pahv: võimumeeste rollimängud ja ebamõistlikud otsused spordiülekannete rahastamisel

25.09.2015Meediakajastus

ERRil on kindlad kohustused ja ülesanded – seda ka spordi näitamisel. Sportlik prioriteet peaks olema kogu maailma spordi tähtsündmus olümpiamängud, edasi tulevad jalgpalli MM ning pallimängude rahvuskoondiste heitlused. Arvestades ajalugu peaksid eestlaste jaoks nii-öelda kohustuslike ülekannete hulka kuuluma ka kergejõustiku ja suusatamise maailmameistrivõistlused.

Erinevalt meie tenniseneidude harvadest sähvatustest, mis sunnivad ERRi erakorralise ülekande tarbeks alaliidust raha nuiama, ei tule ükski suurvõistlus ootamatult. See, et olümpiamängud toimuvad kahe aasta tagant – kord talvel, kord suvel –, ei tohiks tulla üllatusena ka riigitelevisioonile raha eraldavale valitsusele, samuti mitte see, et sellise suurvõistluse ülekanded nõuavad suuri kulutusi.

Paraku meeldib võimumeestel etendada rollimänge, kus teine pool peab millegi saamiseks ennast alandama ja niiskete silmadega kutsika kombel niutsuma. Reklaamimüügikeeld lubab ERRil loota rahastamisel vaid riigile, ent lähiajalugu on näidanud, et tsiviliseeritud kombel eelarvesse vajalikku summat neile ei kirjutata. Eestlastele oluliste ülekannete jaoks eraldatakse raha alles pärast pikka mangumist kas riigikogus eelarve eelnõu lugemise käigus või hoopis hiljem lisaeelarvest.

Küllap läheb nii seegi kord, kuigi peaministriks pole enam spordilemb Andrus Ansip, kes kaks aastat tagasi põrutas, et jalgpalli MMi näitamata jätmine oleks maksumaksja petmine, ning rahandusminister Sven Sester ütles, et ERRi küsitud 650 000 eurot tuleks leida nende endi ja kultuuriministeeriumi eelarvest prioriteete ümber seades.

ERRi spordiülekannete rahastamise valguses kõlab aga eriti totralt nädala alguses ilmunud uudis, et valitsus eraldab ühe staadioni tarbetuks suurendamiseks viis miljonit. Summade suurus ja eraldiste tähtsus Eesti ühiskonnale on vastupidised.

Loomulikult tasub ERRil vaadata ringi ka oma köögipoolel. Sporditoimetuse juhi Rivo Saarna sõnul lõpetatakse raha kokkuhoiu eesmärgil Tour de France’i ülekanded (kulu umbes 100 000 eurot), samuti on löögi all laskesuusatamise MM (50 000), viimastel aastatel niigi sama hästi kui olematu mahuga murdmaasuusatamise MK-etapid ja ka ainus spordipublitsistika saade «Suurmeistrid», mille iga saate kulu jääb kahe ja kolme tuhande euro vahele.

Velotuurist loobumine on üsna loomulik: Eesti ratturid pole viimasel ajal tõestanud, et nende pärast tasuks nii suurt projekti käigus hoida. Pealegi pole tegemist tiitlivõistlusega. Küll aga on seda laskesuusatamise MM. See on just seda liiki võistlus, mida kommertskanalid tõenäoliselt eetrisse ei võta, kuid mida spordisõber on harjunud emakeelsete kommentaaridega vaatama.

Arusaamatu on ERRi kavatsus jätkata vaatamata rahanappusele püha lehma staatuses jalgpalli koduse meistriliiga mängude näitamist. Kodune jalgpall, aga ka korvpall ja võrkpall on alad, mis sobiksid kommertskanalitesse või veebitelevisiooni. Küsimus ongi võistluste tähtsustamises. Raisata kriitilises seisus koduliiga näitamise peale 35 000 eurot pole mõistlik. Kogu Eesti spordile oleks hoopis olulisem publitsistikasaate «Suurmeistrid» jätkamine.

ERRi ümber toimuva valguses on raske nõustuda hea kolleegi Kalev Kruusi ilmselgelt oma ametikohast lähtuva arvamusega, et ERR ei peakski olümpiamängude ja teiste suurte spordisündmuse näitamise nimel püksirihma pingutama, kuna neid võistlusi on võimalik jälgida ka teise (spordi)kanalite vahendusel. Seejuures unustab Kruus mainida, et tegemist on maksuliste kanalitega, mis ei jõua kaugeltki igasse kodusse.

Olles ise Kruusi juhitava Viasat Sport Balticu alaline vaataja, tean, et kommertsvõistluste – korvpalli Euroliiga, jalgpalli Meistrite liiga ja kergejõustiku Teemantliiga – kajastamisel teevad nad suurepärast tööd. Nende võistluste vaatamise eest maksta on normaalne. Kuid olümpiamängud, aga näiteks ka pallimängukoondiste heitlused peaksid olema tasuta kättesaadavad igale televaatajale. Selliste asjade jaoks ongi ju rahvusringhääling loodud.