Menüü 
Postimees: Riigivõlakirjad ei ole saatanast
26.04.2015MeediakajastusRahandusminister Sven Sesteri (45) sõnul ei peaks riigivõlakirjade emiteerimine olema tabuteema, nagu ka riigiettevõtete vähemusosaluse börsileviimine või täielik erastamine.
– Teie ministriamet algas üsna tormiliselt. Juba enne kui valitsus kokku sai, tõusis kära planeeritava kütuseaktsiisi tõusu pärast. Kohe pärast ametisseastumist selgus, et eelarvest jääb 100 miljonit eurot puudu. Kas olete juba jõudnud kahetseda, et nõustusite ministriameti vastu võtma?
Tõsilugu. Paar esimest nädalat ametis olnuna võib öelda, et riigi rahaline seisukord on selline, et tuleb mõningaid kulukärpeid üle vaadata ja arvestades koalitsioonilepingut, tuleb üle vaadata ka mõningaid tulupositsioone.
Alati tuleb vaadata eesmärke tervikpildis. Viimastel nädalatel on rohkem räägitud erinevatest kululiikidest, tarbimise, pahede ja saastamise maksutõusudest. Küll on aga vähem räägitud sellest, mida valitsus tahab ära teha – jättes inimestele, mitte ainult läbi laste- ja toimetulekutoetuste, vaid ka läbi madalapalgaliste maksutagastuse ning palgapoliitika ja tulumaksuvaba miinimumi tõusu abil rohkem raha kätte.
Kusjuures madalapalgaliste maksutagastus on meede, mis on täpseima sihitatusega. Just nendele, kes seda kõige rohkem vajavad.
See selgitus seisab lähiajal ees mitte ainult minul, vaid kogu valitsusel.
Ega ma kahetsenud ei ole. Töö on pingeline, aga huvitav. Selge on see, et Eesti on oma maksupoliitikas liikunud viimase kümne aastaga otseste maksude vähendamisest kaudsete maksude suurendamiseni. Selline valitsuse poliitika on ühtinud ka minu kui poliitiku isikliku nägemusega.
– Olete juba jõudnud öelda, et aktsiisitõus ei ole kivisse raiutud. Saan aru, et ka majutusasutuste käibemaksutõusus pole valitsuses üksmeelt. Kas see tähendab, et olete valmis osast maksutõusudest siiski loobuma? Ja kui maksutõuse siiski ei tule, mis saab siis valitsusleppes antud lubadustest, mis minu arvates on üsna sotsialistlikud.
No tegelikult midagi sotsialistlikku ei ole. See nägemus – jätta inimestele rohkem teenitud raha kätte – on pigem väga selgelt parempoolne. Sotsialistlik, õigemini sotsiaaldemokraatlik oleks pigem see, kui me tõstaks jõuliselt erinevaid tulu- ja kapitalimaksu tasemeid, võtaksime inimeste tulust suurema protsendi, tõstaksime lauale ettevõtete tulumaksu taastamise ja tõusu ning riigieelarvesse tekkiva raha jagaksime ümber muudeks meetmeteks.
Praegu on pigem selge ilmavaateline pool, et inimene ise teab, kuhu ta selle raha jätab ja kuhu ta soovib selle suunata.
– Isamaa ja Res Publica Liidu käes pole rahandusministri portfelli olnud juba kaua aega. Kui varasematel aastatel küsisid nn kuluministeeriumid raha reformierakondlastest rahandusministrite Jürgen Ligi või Maris Lauri käest, siis nüüd hakkab haridusminister Ligi raha küsima teilt. Pärast valitsuse esimest kabinetiistungit ütles peaminister Taavi Rõivas samal õhtul ETVs «Kahekõne» saates minu meelest halvasti varjatud mõnuga, et Ligi saab olema teile «väga huvitav vestluspartner». Kas olete debattideks temaga valmis?
Loomulikult olen debattideks Ligiga valmis ja mul on aastate jooksul olnud temaga palju huvitavaid debatte, kui tema oli rahandusminister ja mina rahanduskomisjoni esimees, mil me pidime väga palju koostööd tegema.
Mitmetes segmentides ja poliitikates on meil ühised vaated, aga on ka selgelt erinevaid vaatenurkasid. Suures plaanis oleme paljuski ühiste vaadete mehed.
Mis puudutab läbirääkimisi, siis see on normaalne, et nii tema kui ka teised ministrid püüavad tekitada endale kõige paremaid positsioone. Kes meist ei tahaks majandusministrina ehitada kahe aastaga neljarealist teed Tallinnast Tartusse või kes ei tahaks pensionide järsku tõusu või õpetajate palgatõusu suuremas mahus, kui koalitsioon on seda kokku leppinud.
Üks on aga selge – saame praegu rääkida vaid sellest rahast, mis on meil olemas. Kui tahame teha uusi investeeringuid või luua uusi toetusi, siis peame aru saama, milleks me seda teeme, milline tuleb sellisel juhul positiivne lisaväärtus.
– Kui planeeritavad maksutõusud siiski tulevad, kas see tähendab, et järgmised neli aastat lähevad Eesti ajalukku üldise maksukoormuse tõusuaastatena?
Pigem võib öelda, et neli aastat lähevad ajalukku väga jõulise maksukoormuse langetamise aastatena. Kui vaadata koalitsioonilepingu maksupoliitilisi ja toetuspoliitilisi eesmärke, siis näeme, et juba järgmisel aastal soovib koalitsioon inimestele reaalselt raha kätte jättes või toetustena välja makstes 80 miljoni euroga riigieelarvet koormata.
2019. aastal on maksupoliitiliste otsuste mõju ühe aasta kohta pea 400 miljonit eurot.
Seega – teistpidi võib vaadata, et väga jõuliselt on soovitud nende aastate jooksul inimeste sissetulekuid suurendada.
– Aga ikkagi, kas keskmine maksukoormus sisemajanduse kogutoodangu kohta kasvab või mitte?
Kui vaatame ühelt poolt tulusid ehk inimestele kätte jäävat raha ja teiselt poolt võimalikke maksukoormuslikke mõjusid, siis pigem on tendents, et inimestele jääb raha rohkem kätte. Täna võib küll öelda, et protsendiliselt meie maksukoormus ei tõuse.
Kui vaadata aja jooksul toimunud maksukoormuse tõusu, siis selle taga pole pigem mitte maksupoliitilised otsused, vaid maksude parem kogumine. Tänu paremale maksukogumisele on meie maksukoormus, mitte küll palju, aga mõnevõrra kasvanud.
Maksupoliitika oma olemuselt maksukoormust hetkel ega ka lähitulevikus ei suurenda.
– Seoses Euroopa Keskpanga (EKP) riigivõlakirjade ostuprogrammiga on hakatud elavalt arutama, kas Eesti ei peaks samuti võlakirju emiteerima, nagu teevad kõik tsiviliseeritud riigid. Millisel seisukohal olete teie? Kas ei ole aeg senist poliitikat ümber mõelda arvestades, et raha hind on peaaegu olematu?
Eesti riigil on üks ühine poliitika, mis hõlmab finantspoliitikat ja ka erinevaid finantsinstrumente. Varasemalt on võlakirjadest rääkimine olnud oma olemuselt miskipärast tabu – vähemalt olen ma nii tunnetanud –, aga ma olen juba jõudnud öelda selle lühikese rahandusministri perioodi jooksul, et võlakirjad ei ole saatanast.
Samas ei ole see ka eesmärk omaette. Kui on vaja erinevate tegevuste ja otsuste elluviimise katteks finantsvahendeid, siis võlakirjad on üks instrument, nagu on ka laen ja ka reservide kasutamine.
Praegu võin öelda, et oleme olukorras, kus nominaalselt ületavad meie kulud tulusid. Poliitilise otsuse alusel kaetakse seda vahet praegu reservidest. Aga seda otsust saab alati üle vaadata, kui on tõesti näha, et meie reservid on paremini investeeritud kui potentsiaalne laen, mida võtame.
– Valitsusleppest võib lugeda välja, et osa riigile kuuluvatest ettevõtetest võidakse erastada, aga päris selge sõnaga seda öeldud ei ole. Kuidas siis on, kas erastatakse või mitte?
See analüüs seisab tegelikult veel ees. Koalitsioonileppes oligi selle punkti mõte, et riik peaks omanikupoliitika uuesti üle vaatama ja panema paika eesmärgid, mida ta tahab saavutada. Juhul kui mõnel riigile kuuluval ettevõttel ei ole otsest tarvidust olla riigi omandis, siis minu kui rahandusministri ettepanek on igal juhul see teema aruteludeks lauale panna.
– Aga analüüse on juba tehtud. Rahandusministeerium tegi selle juba mitu aastat tagasi. Seda hakkas analüüsima ka aastatel 2007–2014 Juhan Partsi juhitud majandusministeerium.
Riigi osaluspoliitika nn rohelist raamatut, mis paneb paika küsimused, praegu koostatakse ja sellest tulenevalt tuleb hiljem ka valge raamat.
Meil on uus koalitsioon ja sellel koalitsioonil on omad otsustamise kohad. Tuleb üle vaadata, mida riik tahab endale hoida, mida tahaks täielikult ära realiseerida ning võimalikud on ka segavariandid – näiteks et riik on omanik üldjuhul enamusosalusega, andes vähemusosaluse ära.
Arutelud ja võimalikud kokkulepped seisavad veel ees. Tuletan meelde, et meie üks lipulaevasid, Eesti Energia prospekt oli turule viimiseks peaaegu valmis, aga samal ajal ei järgnenud poliitilist otsust.
– Mis on teie seisukoht, kas viia Eesti Energia või mõne muu riigile kuuluva ettevõtte vähemusosalus börsile või mitte?
Mina olen sellel teemal olnud läbi aegade positiivselt meelestatud. Ka varem, kui räägiti Eesti Energia vähemusosaluse viimisest börsile, toetasin seda.
Teatavate ettevõtete osas peab riigil säilima küll enamusosalus, sest otsused tuleb teha lähtuvalt avalikust huvist. Ka ühe või teise riigiettevõtte börsileviimine ei ole minu jaks tabuteema.
Sven Sester
Sündinud 14. juulil 1969 Tallinnas
Haridus: lõpetanud Tallinna 24. keskkooli (nüüdne Kopli kunstigümnaasium) (1987) ja Tallinna Tehnikaülikooli, majandusinseneri diplom infotehnoloogia erialal (1993)
1999. aastast kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu (algselt Res Publicasse)
Riigikogu liige 2003–2007 ja 2009–2015, on olnud parlamendi majanduskomisjoni liige ja rahanduskomisjoni esimees
Baltic Real Investments OÜ (endine ERI Kinnisvara AS) nõukogu esimees ja Roosikrantsi Hotelli nõukogu esimees
Rahandusminister alates 9. aprillist 2015
Abielus, viis last
