Postimees: Roy Strider: kord piiril alaku ametnikest

02.11.2015Meediakajastus

Õiguslikult segastel alustel rahaküsimine, venekeelne asjaajamine ning arusaamatud ootealad Eesti piiril ja ELi välispiiril peavad kiiresti kaduma, kirjutab kirjanik Roy Strider isikliku kogemuse põhjal.

Saabusin tänavu 9. oktoobril kella 18 paiku sõiduautoga Eesti Vabariigi Narva piiripunkti eesmärgiga ületada riigipiir suunaga Venemaale ning jõuda hiljemalt varahommikuks ühte asulasse Leningradi oblastis. Olin arvestanud, et piiriületuseks võib kuluda mõnevõrra aega, kuna reisin autoga üsna sageli ning sealhulgas ka Venemaale. Tõsi, enamasti sõidan Venemaale Koidula või Luhamaa piiripunkti kasutades ning Narva kaudu olen Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ajast arvestades Eestisse seni vaid sisse sõitnud.

Viimati naasin Narva kaudu Eestisse pisut üle aasta eest, saabudes autoga Mongooliast. Toona sujus kodumaale sissepääsemine väga kiiresti ehk minutiga. Osalt seetõttu otsustasin seekord Eestist just Narva kaudu välja sõita.

Tuleb tunnistada, et pimedas Narva saabudes on piiripunkti keeruline leida. Järgisin suunavaid viitasid ja sattusin esmalt oma üllatuseks hüdroelektrijaama territooriumile, kus tee lõppes üldse ära. Siis püüdsin uuesti õige suunaga järjele saada ning leidsin viitade näidatud piiripunkti üles. Hakkasin parasjagu dokumente lagedale kraamima, kui minu juurde tormas pisut kohkunud piiriametnik ning rääkis vene keeles, et ma pean piiripunktist minema sõitma. Olin pisut hämmeldunud ning küsisin: miks?

Piiriametnik kõneles endiselt vene keeles, et tehtud on ümberkorraldused ning see piiripunkt on mõeldud läbimiseks ainult suurtele veokitele. Seejärel üritas ta mulle vene keeles ja kätega vehkides seletada, kus asub sõiduautodele mõeldud piiripunkt. Kuna ma ei tunne Narvat eriti hästi, sain üldplaanis aru, et tuleb sõita piiripunkti suhtes teatud suunas, ning pärast põgusat ekslemist leidsin uue piiripunkti ka üles. Seal teatas järgmine piiriametnik vene keeles, et tuleb sõita kõrvaltänavasse, kus on piirile suunduvate autode järjekord.

Kui olin kõrvaltänava üles leidnud ning umbes tunniajase järjekorra läbinud, saatis järgmine Eesti Vabariigi venekeelne piiriametnik mind piirilt uuesti minema. Mulle öeldi, et enne Venemaale sõitu tuleb kindlasti läbida teatud ooteala, mis asub kusagil mujal. Ootealad on ka Eesti kagupiiril, kuid seal asuvad need kohe piiriületuspunktide ees või kõrval. Oli üllatav, et Narvas tuleb piiriületuseks ootealale sõita linna teise serva piirile vastupidises suunas, mingit selget visuaalset infot linna ega piiripunkti sõites selle kohta ei olnud võimalik märgata.

Piiriametnik andis mulle ooteala leidmiseks koopiamasinaga valmistatud ja osaliselt käsitsi sehkendatud algelise joonise, mille järgi juhindudes ja GPS-seadet kasutades leidsin vajaliku koha üles alles pika ekslemise järel, kuna GPSi juhised, liikluskorraldus ja joonistatud skeem ei sobinud sugugi kokku.

Narva piiripunkti ooteala haldab ettevõte AS Transservis-N. Nende äri läbimine on kõigile piiriületajatele kohustuslik ning see paneb mind väga imestama, kuna minu kogemuse põhjal ei räägi ükski ooteala töötaja samuti eesti keeles. Ega ka inglise keeles. Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis 2015. aastal kohustuslikku piiriületusteenust teenindavad isikud kõnelevad vaid vene keeles?

Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigi riigipiiri ületuseks vajalikud dokumendid nagu kohustusliku ooteala järjekorrakviitung või broneerimisdokument on ainult venekeelsed? Kas Eesti Vabariigil ja Euroopa Liidul on ikka kindlasti Venemaa Föderatsiooniga Narvas piir? Võib-olla on elu läinud nii, et Narvas on Eesti-poolne Vene piir ja Vene-poolne Vene piir?

Hüva, mul pole midagi vene keeles kõnelemise või lugemise vastu, see on suurepärane, ilmekas keel, suurte autorite keel. Kuid ma eelistaksin seda teha Venemaal. Eestis aga omal vabal valikul, ent kindlasti mitte sundkorras Eesti riigipiiril.

No mõelge nüüd ise, kui meie oleksime teiega näiteks Tamperes elavad soomlased, sõidaksime koos Lõuna-Karjalas asuvasse Imatra piiripunkti Soome Vabariigis, et Venemaal käia. Ja Imatras töötavad Soome Vabariigi piiriametnikud ja teenistujad räägiksid meiega ainult vene keeles, dokumendid oleksid samuti venekeelsed?

Kuigi ootealal öeldi, et elavas järjekorras piiriületuseks kulub umbes tund ja nõnda oli ka vastaval internetilehel kirjas, läks reaalselt piiripunkti pääsemiseks aega umbes 11 tundi, sh ootealal umbes kaheksa tundi.

Sealjuures öeldi ooteala pääslast vene keeles igakordse küsimise peale, et mul on võimalik ära sõita 20 minuti pärast, tuleb vaid jälgida autode registreerimismärke näitavat suurt tablood. Teate, öö otsa selle tabloo vaatamine on äärmiselt tüütu, eriti kui ooteala kodulehel lubatud kohvikut, dušši, sauna jmt teenuseid reaalselt vähemalt öösiti ei eksisteeri.

Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas mõned autod, mille riiklike registreerimisnumbrite tabloole jõudmist ma ei märganudki, uljalt pääslaputka juurde kihutasid, luugist oma paberid – ja loodetavasti ei midagi muud – sisse andsid ning kohemaid piirile tõttasid. Loodan väga, et eksin, kuid mulle hakkas viimaks viirastuma, et kohalikud vene kutid teavad elavas järjekorras väga elavalt edasiliikumiseks mingit erilist viisi, mida mina veel ei tea.

Olen sündinud nõukogude ajal ning mäletan toonast suhtumist inimestesse veel üsna hästi, ja mäletan sedagi, kuidas kogu ametlik asjaajamine käis vene keeles ning kuidas viisaka putkaluugile koputamise peale venitati «Tševoo naada?» Uskuge mind, kogu toonane ehedus koos tševoo-naadaga on Narvas piiri ületades tänapäeval sajaprotsendiliselt olemas.

Juurdlesin öö otsa tablood silmitsedes, kas ja kuidas saavad selles pimedas venekeelses bürokraatlikus rägastikus hakkama meie uue ühise Euroopa Liidu kodumaa siseturistid, kes sooviksid oma autoga näiteks Ivangorodi või Neeva jõe äärde sõita. Ei juurelnud välja. Võib-olla palgatud tõlgiga? Ja ehk on säärased teenusepakkujad vähemalt päevasel ajal juba olemaski?

Ettevõtja Tiit Pruuli ütles mulle, et ta oli juba paari aasta eest keeleinspektsioonile kaevanud, et Eesti piiril peab vene keeles asju ajama. Vastust polla tulnud. Midagi pole muutunud.

Elina Allas Lõunalehest uuris hiljuti (15.10) Eesti piiril tegutsevate ootealade tegevust.

Ta kirjutas: «Kõik sõidukitega Eesti-Vene piiri ületajad peavad maksma erafirmadele platsil ootamise tasu, kuigi sõiduautodega minejad tegelikult platsil ei oota. Õiguskantsler leidis juba aastal 2012, et selline rahaküsimine teenuste eest, mida ei tarbita, on ebaseaduslik. Ka mitmed poliitikud on aastaid võidelnud ootealatasude vastu. Praegu on ootejärjekorrasüsteem siseministeeriumi väitel ülevaatamisel. Kagu-Eestis ületatakse Eesti-Vene piiri Koidula ja Luhamaa piiripunkti kaudu. Sõltumata sellest, kust riigist on pärit piiriületaja, tuleb sõiduautoga üle piiri sõites maksta Koidulas ootetasu 6.50 eurot ja Luhamaal 4.70 eurot (summad sisaldavad ka e-piirijärjekorra koha broneerimise tasu 1.50). Veoautoga piiriületajaile on ootetasu palju suurem. Koidulas läheb see raha ASile Paldiski Sadamad ja Luhamaal ASile Collade.

Tegelikkuses aga A- või B-kategooria sõidukitega Venemaale minejad platsil ei oota ega seal mingeid teenuseid ei tarbi, kuna piiri ületama pääseb kohe. Platsilt tuleb teha vaid sümboolne läbisõit. Need, kes sõidavad otse piiripunkti, suunatakse sealt tagasi ooteala eest tasu küsimise kioskisse. Seda ka juhul, kui inimene on broneerinud internetis piirijärjekorra koha ja maksnud selle eest 1.30 eurot.» Endine riigikogu liige, sotsiaaldemokraat Inara Luigas nimetas seda kõrgetasemeliseks korruptsiooniks.

Tegin tol ööl ka väikese katse ning salvestasin isiklike märkmete tarbeks lühikese video Narva piiripunkti kohustusliku ooteala pääslas. Ehk mäletate veel, kuidas Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin kõnetas oma iga-aastasel suurel pressikonverentsil üht Eesti (venekeelset) ajakirjanikku hoogsa eestikeelse lõõbiga: «Tere-tere, vana kere!» Tegin nüüd täpselt sama Eesti piiri teenindava ametniku poole pöördudes ning olin elevil, kuidas ta vastata võiks. Paraku ei saanud ametnik ilmselgelt aru isegi pöördumise esimesest sõnast.

Narva piiripunkti uus terminal läks maksma 7,5 miljonit eurot. Rahandusminister Sven Sester avas selle pidulikult käesoleva aasta juulis. Ametlike pressiteadete järgi võimaldab Narva piiripunkti uus jalakäijate ja sõiduautode terminal väidetavalt inimestel kiiremini ja mugavamalt piiri ületada ning toetab sellega turismi ja ettevõtlust Ida-Virumaal, kuid ka mujal Eestis.

Kõrgetasemeline korruptsioon, venekeelne asjaajamine ja arusaamatud ootealad Eesti piiril ja ELi välispiiril peavad kiiresti kaduma. Piiriületajatelt tühja eest rahakogumine peab lõppema. Ja Eesti Vabariigi piiril tegutsev ametnik või töötaja ei tohi osata vähem eesti keelt kui Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin. Piir tuleb korda teha ka seal, kus võsa ei kasva.