Postimees: Teemad laual, aga mis toimub laua all?

28.02.2017Meediakajastus

VALITSUSE SADA PÄEVA. Võib eeldada, et Jüri Ratase valitsus lõpetab ebamäärase rapsimise aegsasti enne Euroopa Liidu Nõukogu eesistumist ja kohalikke valimisi.
«See on laual.» «Selle toome kabinetis lauale.» «See ei ole veel lauale jõudnud.» Nii kõlab viimase aja stampväljend, millega eelmise valitsuse seisaku katkestajana saabunud Jüri Ratase valitsus oma plaanid ette kandis. Kui neist plaanidest aga õhk välja lastud sai ja algsed ideed nii ettevõtjate kui ka tavakodanike kiire kriitika pälvisid, ei mäletanud otsustajad isegi, mida lõpuks otsustati ja kokku lepiti.

Läinud aasta 23. novembril ametisse asunud Keskerakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) ja Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) valitsusele oli suureks avansiks rahva tüdimus Reformierakonnast. Kiirkäigul kokku õmmeldud koalitsioonilepe andis esmalt võimaluse kiidelda kiire ja konstruktiivse tegutsemise ja otsustamisega, kuid leppe traagelniidid hakkasid kiiresti hargnema.

Maani langeva laudlina all on tegelikult teemad, mis eelmisest valitsusest kaasa võetud. Haldusreformiga jätkatakse enam-vähem samal kursil, kaitse- ja välispoliitika on kaitstud, kuid maksumuudatused toovad lähikuudel peavalu kõigile kolmele valitsusparteile. Rääkimata sotsiaal- ja tervishoiupoliitikas ees seisvatest valulistest otsustest.

Suurim võitja on peaministripartei staatust igati oskuslikult ära kasutav ja nautiv Keskerakond, kes on trikitanud oma lubaduste täitjaks nii sotsid kui ka IRLi. Ebamäärast rapsimist võib näha veel mõned kuud, misjärel keskendutakse Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisele ja kohalikele valimisteks.

Kantar Emori uuringuekspert Aivar Voog võrdles praeguse valitsuskoalitsiooni erakondade summaarset reitingut ja Taavi Rõivase valitsuse seisu septembris-oktoobris ning toetuspunktid olid üsna võrdsed: 49:48 praeguse valitsuse kasuks.

Erinevus on uue valitsuse suurem toetus linnades, varasemat koalitsiooni toetasid enam väiksemate linnade ja maa-asulate elanikud. Suurusjärgud on muutunud rahvuseti: kui eelmist koalitsiooni toetas enamik eestlasi – 56 protsenti – ja muust rahvusest toetajaid oli vaid 19 protsenti, siis nüüd on vastupidi: eestlastest toetab uut valitsuskoalitsiooni 36 protsenti ja mitte-eestlastest 88 protsenti.

Kui eelmise aasta novembris suutis uus võimuliit jaotada ministrikohad võrdselt 5 + 5 + 5, siis parteide populaarsus jaguneb äärmiselt ebaühtlaselt: Keskerakonna reiting on veebruaris suurem kui IRLi ja SDE reiting kokku. «Kui järsku ja juhuslikult peaksid erakonnad reitinguid tähtsustama, siis praegused proportsioonid pigem tekitavad pingeid koalitsioonis, kui leevendavad neid,» sõnas Voog.

Peaminister JÜRI RATAS (Keskerakond)

Esimest korda nii Keskerakonna kui ka valitsuse juhi rollis oleva Ratase võimuperioodi algus pole olnud lihtne ei ühel ega teisel rindel. Ta on olnud sunnitud visklema väga erinevate rollide vahel. Samas on ta kokkuvõttes üldiselt hästi toime tulnud.

Endisest maaeluministrist Martin Repinskist  kiirkorras lahtisaamine valitsuse avanädalatel oli näpuharjutus, kaalukamaks probleemiks kujunes haridusminister Mailis Repsi suupruukimine Kremli propagandakanali Sputnikuga.

Repsi vahelejäämine ilmselge valetamisega pani Ratase vingerdama, kuid kuna Reps on Keskerakonna hierarhias sedavõrd kõrgel kohal, ei saanud temast nii kergelt loobuda kui kitsekasvatajast. Instinktiivselt tegi Ratas Repinski ja Repsi puhul kõik õigesti: peaminister peabki oma meeskonda kaitsma. Ühelt poolt vedas Ratasel, et altvedajad tulid saja päeva jooksul tema oma erakonnast. Oleks kohe libastunud sotside või IRLi uus minister, oleks  tal olnud võimatu neid ohverdada, sest see lõhkunuks kohe alguses koalitsiooni sisemist usaldust ja lugupidamist.

Laveerida on Ratasel tulnud ka erakonna sees, et Yana Toomi ja riigikogu eri grupeeringutega sammu pidada ning kõigile neile meelepärane olla. Jaanuari lõpus Radio Svobodale antud intervjuus lubas Ratas hallipassiomanikele tulevikus kodakondsuse nullvarianti ehk automaatset kodakondsust kõigile, kes siin 25 aastat elanud. See ärritas võimupartnereid, eriti IRLi, kuid oli Ratase poolt rahustav sõnum tema parteiperele ja valijaskonnale.

Välissuhtlus ja kasin inglise keele oskus (õpingud käivad!) võivad ju Ratast veidi vaevata, kuid ta ongi kinnitanud end olevat riigisisese peaministri. Küünikud võivad ju naeruvääristada Ratase kommet hommikul (õnneks mitte igal hommikul) enne Stenbocki majja tööle minekut inimestele rongis komme jagada, aga see on alati tema loomuses olnud. Täpselt nii nagu see, et ta suudab peaministrina ühe päeva jooksul sõita Setust Saarde ja inimestega kohtuda. Iseasi, kui palju on selles kohalike valimiste lähenemist arvestades partei-, kui palju riigitööd.

Maaeluminister TARMO TAMM (Keskerakond)

Põline maapoiss Tarmo Tamm ei jõudnud parteisisese võimuvõitluse järel kaela kukkunud riigikogu fraktsiooni esimehe tööd õieti alustadagi, kui tuli parteijuht Jüri Ratas ebamugavast olukorras välja päästa ja maaeluministriks hakata.

Tema esimene lubadus oli, et enam iialgi ei tule põllumehed Toompeale nurisema, vaid  hoopis valitsust hea töö eest tänama. Tal oli hea stardipositsioon: Euroopast on saabunud-saabumas ülemineku- ja kriisiabitoetused, seakasvatajad saavad leevendusraha, Tori hobusekasvatuse kõrgemale areenile tõstmine on Tamme hingel, samuti on valitsuskabineti heakskiidu saanud Organic Estonia programm. Nagu ütleb Tamm: «Linnud ja liblikad on maaelu loomulik osa ja nende rohkus on kiituseks meie puhtale loodusele!»

Välisminister SVEN MIKSER (SDE)

Lõpuks ometi pärast paari käiku kaitseministri toolile tagasi oma liistude ehk välispoliitika juurde jõudnud Mikseri kohta võib öelda, et pole vahet, kas peaminister on Jüri Ratas või Taavi Rõivas – tema tunneb end olevat õiges kohas, motiveeritud, huvitatud.

Mikseriga on rahul diplomaadid ja ministeeriumi ametnikud. Valitsuse kaitse- ja välispoliitika suund on jäänud samaks, seega ei pea Mikseri pärast muret tundma.

Siseminister ANDRES ANVELT (SDE)

Andres Anvelt on kahvlisse sattunud. Tema koduerakond otsustas, et toetab Sisekaitseakadeemia kolimist Narva, ja sellele poliitilisele seisukohale vastu vaielda pole hea toon. Siin peitubki kahvel: endise kriminaalpolitseinikuna teab Anvelt hästi, et tema haldusalas ollakse kolimisele iga hinna eest vastu. Seda vastasseisu murda on sama hästi kui võimatu. Nii peabki Anvelt laveerima poliitiku ja ekspolitseiniku arusaamade vahel. Võtmeküsimus on raha ehk kust leitakse kolimiseks vajalikud 35 miljonit eurot. Kui see peaks tulema niigi pingelisest siseministeeriumi eelarvest, peab Anvelt ilmselt ühinema kolimise vastastega. Muidu ei antaks talle sellise summa betooni panekut lihtsalt andeks. 45 uue piirkonnapolitseiniku ametikoha loomine muutub siis tervikpildis naeruväärseks «peenhäälestuseks».

Kultuuriminister INDREK SAAR (SDE)

Vanadel tegijatel on uues valitsuses mugavam. Saab jätkata sissekäidud radadel ja jääda peaaegu nähtamatuks. Praegune kultuuriminister Indrek Saar on ühest oma rohkem kära tekitanud eelkäijast Rein Langist kavalam: ta ei tekita intriige, kõik on temaga rahul, ta ei lammuta, on alati kohal avamistel, peoõhtutel, spordiradadel.

Üks viimaste aastate kõlavaimaid ideid – kirjaniku- ja kunstnikupalk – on rakendunud, olgugi et see on ka mugav eesriie varjamaks päris probleeme. Aga kuulsus kasvab. Üks lõputu «Õnne 13».

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister URVE PALO (SDE)

Urve Palo pole ministriametis esimest korda. Mõni aasta tagasi majandusministrina jäi sotsiaaldemokraadist Palo inimeste mällu eelkõige praamihankega, millest sündis palju segadust, pikk vindumine praamide valmimisega ja ka kohtuvaidlus.

Praeguse ministriaja kõige äkilisem samm on seni olnud otsustav sekkumine Omniva juhi valimisse. Ettevõtte pikaaegne juht Aavo Kärmas peab 1. mail loovutama koha Joona Saluveerile, seda väidetavalt just Palo nõudmise tõttu. Must kass jooksis Palo ja Kärmase vahelt läbi erinevate arusaamade tõttu, kuhupoole peaks riigifirma liikuma. Kärmas on see, kelle kätetöö on koostöö Hiina hiiglasliku veebikaubamaja Alibabaga. Palole aga meeldiks rohkem keskenduda kodumaistele teenustele.

Üks Palo algatusi on olnud riiklike üürimajade ehitamine ning just eile tuli uudis, et minister soovib juba sel aastal ellu viia toetuskava omavalitsustele rajamaks kortermaju, mida saaks kasutada üüripindadena.

Majandusminister KADRI SIMSON (Keskerakond)

Kadri Simson tuli üsna pea pärast ametisse saamist välja suurte plaanidega. Üks asjalikum nendest on viia mitu riigiettevõtet börsile. Simson peatas ministriks asudes eelmise majandusministri Kristen Michali kava luua riigifirmadele valdusettevõte ja lubas ellu viia hoopis kava, millest on aastaid räägitud, kuid millest seni pole asja saanud.

Simson alustas ettevalmistust Tallinna Sadama börsile viimiseks, mis peaks õnnestuma 2018. aastal.  Lisaks on plaanis täielikult maha müüa Eesti Teed ning võõrandada Enefit Taastuvenergia ja EVR Cargo vähemusosalus. Kui seni peamiselt Keskerakonna raevuka eeskõnelejana tuntud Simson sellega hakkama saab, on see tegelikult kõva sõna. Tallinna börsil tekib natukenegi elu ja Eestis tegutsevatel pensionifondidel on jälle võimalik oma raha Eesti ettevõtetesse paigutada.

Lisaks tahab Simson meelitada kaubalaevad Eesti lipu alla ning seisab linnahalli moodsaks konverentsikeskuseks muutmise eest.

Riigihalduse minister MIHHAIL KORB (Keskerakond)

Kohtlajärvelasel Mihhail Korbil on käsil juba teine Eestimaa tuur. Ta on ikka ja jälle seisnud pidulikult tseremooniatel, kus vallad tema eelkäija Arto Aasa käsul vabatahtlikule ühinemisele allkirju on andnud. Paistab, et haldusreform läheb, nagu Aas plaanis, aga Korb lisab omalt poolt segadust. Korbile pole probleem lubada ühes maakonna otsas üht ning teises vastupidist. Sagimist on noor ja kogenematu minister põhjustanud üle Eesti – alustades kasvõi plaaniga suur osa riigitöötajaid Tallinnast välja saata. Ideid on tal igasuguseid: anda riigigümnaasiumid valdadele-linnadele tagasi või võtta Kohtla-Järve linna kukrut koormavad tühjad munitsipaalkorterid riigi kuludesse. Aga nalja hakkab päriselt saama aasta pärast, kui linnad-vallad pole veel ühinemishmatusest toibunud ning maavalitsused on enne tähtaega laiali saadetud.

Haridus- ja teadusminister MAILIS REPS (Keskerakond)

Keegi ei kahelnud, et varem juba kaks korda hariduspoliitikat juhtinud Mailis Reps teab haridusest n-ö rohujuure tasandil palju. Aga juba on ainuke kogenud keskerakondlasest minister jäänud vahele kooliplikaliku sulaselge valega. Opositsioonis võib rääkida, mis parasjagu pähe tuleb, seejuures ka täiesti vastukäivat juttu – keegi ei pane seda õieti tähelegi, sest sellest lobast ei sõltu midagi. Nüüd tuleb harjuda, et valitsusliikmelt päritakse vale- või udujutu kohta aru, sest sellest võib midagi sõltuda. Kõige kindlamalt on Reps täitnud aga Keskerakonna põhivalijate ootusi, lubades vene koolides eestikeelse õppe taas venekeelseks muuta. Päris nii ei ole ta küll öeldud, aga keda huvitab, mis täpselt öeldi. Venekeelne ja -meelne valija on saanud lubaduse, mida on igatsenud.

Justiitsminister URMAS REINSALU (IRL)

Urmas Reinsalu on uuenenud valitsuses justkui õide puhkenud ning esineb avalikkuse ees mõnuga, varjutades juba ammu IRLi juhi Margus Tsahkna. Kuivõrd tuline on parteisisene võitlus Res Publica poiste ja suitsupääsukesi suust lendu laskva Isamaa tiiva vahel, võib ainult aimata. Reinsalu stiil annab aimu selgest enesekindlusest ja üleolekust.

Oma ametis jätkanud ministri viimase kolme kuu tegevusest võib esile tuua inimkaubanduse temaatika ning selle, et moodustatud sai põhiseaduse asjatundjate kogu ja esimest korda kogunes korruptsiooni ennetuse nõukogu.

Töö- ja terviseminister JEVGENI OSSINOVSKI (SDE)

Jevgeni Ossinovski tuli Ratase valitsusse tõelise võitjana – ilma tema innuka poliitkombinatoorikata poleks seda valitsust sündinud. Pildilt ei ole ta sada päeva hiljemgi kadunud, aga nüüd on temast avalikkuses saanud paras naljanumber. Ossinovski muust ei räägi kui viinast. Noh, peenemalt öeldes alkoholist. Tegelikult on pilt veel laiem: noor vanaeuroopalikus ülikoolis kraadi omandanud Ossinovski tahaks Eestist teha käskude-keeldude ühiskonna. Tea, mida tema õpetajad vanal heal Inglismaal noormehe ambitsioonidest arvaksid? Samas ei ole juba teises valitsuses, kokku üle poolteise aasta töö- ja terviseministri ametit pidanud Ossinovski palju sisulisemate ja põletavamate probleemide, kasvõi tervishoiu rahastamise muutmisega õieti kuhugi jõudnud.

Kaitseminister MARGUS TSAHKNA (IRL)

Sotsiaalala poliitikust üllatuslikult kaitseministriks tõusnud Margus Tsahkna jätkab IRLi kaitseministritele omase käekirjaga: olla mitte pelgalt paberile kirjutatu elluviija, vaid tuua sisse oma ideid. Näiteks on Tsahkna näpujäljed plaanil hakata kasutama kaitse-eelarve raha noorte isamaaliseks kasvatuseks. Ametnikelegi üllatuseks tuli ta juba kolmandal ametis oleku kuul välja poliitilise avaldusega, et Eesti vajaks kaitse-eelarvet, mis küündiks 2,5 protsendini SKTst.

Tema käegakatsutavaimaks teeneks loetakse aga nn kaitseinvesteeringute fondi ehk 80 miljonit lisaeurot kaitse-eelarvele. Tõsi, raha pole mitte niivõrd tema töövõit kui koalitsioonilepingust saadud kaasavara. Aastatel 2018–2020 ostetakse selle eest laskemoona.

Kaitsevaldkonna inimeste silmis pole Tsahkna esimese saja päevaga siiski kõige tugevamini esinenud: kaks eesmist kohta on selgelt Hannes Hanso ja Sven Mikseri käes.

Keskkonnaminister MARKO POMERANTS (IRL)

Eelmises valitsuses võrdlemisi nähtamatuks jäänud keskkonnaminister Marko Pomerants säilitas kodupartei kiuste ikkagi töökoha. Teist ametiaega alustaski ta agaralt: ühe käega leevendas vanu ja teisega kehtestas uusi piiranguid, pelgamata sõnasõda isegi avaliku elu tegelastega.

Suurim pahameeletorm puhkes detsembris seoses metsaseaduse muudatustega, millega alandati kuuskede raievanust ja lõdvendati mitmesuguseid raiepiiranguid. Kui sellele lisandusid meedias avaldatud kirjeldused agressiivsetest metsaärimeestest ja lekkinud registriandmetest, sai Eesti metsa tulevikust rahvuslik probleem, kära pole senini õieti vaibunud.

Sama muster jätkub. Ühes küljest kaovad Pomerantsi algatusel järgmisel aastal poodidest tasuta kilekotid, teisalt valmib kava lihtsustada ettevõtetel maavarade kaevelubade saamist Eestis. Just kaevandamisest võib Pomerantsi jaoks kujuneda tuleviku märksõna, sest Rail Baltic neelab lähiaastail suures koguses maavarasid.

Rahandusminister SVEN SESTER (IRL)

Hoolimata hüüdnimest Kollektor on Sven Sester käitunud rahandusministrina üllatavalt lahkelt. IRLi väike toetusprotsent paneb riigi rahakoti haldajat lubama raha siia-sinna, mis sunnib kriitikuid kahtlustama, kas tulunäitajatega pole kuidagi blufitud.

Gaasiaktsiisi tõusu ja autonumbrite värvimise plaaniga suure pahameele ära teeninud valitsuses praegu pigem tagaplaanile hoidev Sester on sama hästi kui oma kätega ellu viinud Keskerakonna ülima eesmärgi – astmelise tulumaksu. Esimesele sajale päevale annab tooni ka aasta halvima seaduse tiitel maksukobarseaduse eest.

Kevad saab olema keeruline, sest maksupaketimuudatused toovad paljudele ebameeldivaid üllatusi. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on Sester üks, kes peab lähiajal leidma lahenduse ka president Kersti Kaljulaidi hüljatud Liberty mõisale.

Sotsiaalkaitseminister KAIA IVA (IRL)

Ministriks tuli Kaia Iva eriti ilusti – otse Türi lasteaiast, kus väiksed särasilmad talle järele lehvitama jäid. Iva on ainuke IRLi minister, kes ei olnud Taavi Rõivas valitsuses. Iva on ühtlasi IRLi esimene naisminister läbi valitsustes oldud aastate. Saja päevaga ei ole Iva väljapool ministeeriumimaja ja valitsust silma paistnud. Tal on ka lihtne jätkata erakonnaesimehe Margus Tsahkna rada. Õigemini on mitmed eelnevad sotsiaalministrid lükanud aastate jooksul plaanitud suured sotsiaalreformid käima. Kui reformidest tulevad tagasilöögid, tuleb Ival need vastu võtta. Kui ühiskonna nõrgematel jääb lubatud raha või muu abi saamata, ei küsi nad, kes otsustas, vaid vastutab see, kes istub parasjagu ministritoolil.

________

Valitsusliikmete tööd vaatlesid Tuuli Koch, Anneli Ammas, Kristi Malmberg, Oliver Kund ja Risto Berendson.