Postimees: Tiina Kangro: Reformierakonna kroonijuveel

20.09.2015Meediakajastus

Ebaõnnestunud töövõimereform on kui muumia Punasel väljakul, mida poliitikutel on kangesti vaja – Reformierakonna käomuna on nüüd sokutatud kuulekate partnerite, IRLi ja sotside pessa, kirjutab Eesti Hooldajate Liidu juht, ajakirjanik Tiina Kangro.

Keset pagulas- ja sadamatralli juhtus Eesti poliitmaastikul midagi üsna kummalist. Töötukassa nõukogu läbikaalutud ettepaneku peale langetada 2017. aastast töötuskindlustuse maksemäärasid teatasid peaminister Taavi Rõivas ja rahandusminister Sven Sester kui ühest suust, et langetamine ei tule kõne allagi – peatselt startiv töövõimereform vajab lisaraha.

Poliitikutele üldiselt ei meeldi oma sõnu süüa ja selleks, et kunagi letti löödud «tõega» edasi minna, ollakse enamasti valmis nii vassima ja vangerdama, musta valgeks rääkima kui ka pead vastu seina peksma. Terve eelmise aasta vältel töövõimereformi seaduste läbisurumisega tegelnud juhtpoliitikud just nii käitusid. Reformi algset tagamõtet kanaliseerida üks osa üha kasvavatest puuetega inimestega seotud sotsiaalkulutustest töötukassasse, kus töövõtjad ja ettevõtted siis selle kulu kinni maksavad, eitati kiivalt.

Reformi tulemused pidid aga olema lausa hiilgavad: senini seisab riigikogu dokumendiarhiivis Reformierakonna ja sotside koalitsiooni ühishäältega vastu võetud töövõimetoetuse seaduse paketis krapsakas eelarveprojektsioon, mille kohaselt toob reform eurotoetuste perioodi lõpuks riigile juba üle 50 miljoni euro maksutulu aastas. Ja lisaks, kasutades rahvasaadik Jüri Jaansoni sõnu, puudega inimeste elule uue mõtte ja leiva lauale.

Olen reformi vildakaid taustu avanud mitmes artiklis ja teeninud võimu juures askeldavatelt vägedelt ning nende palgal olevatelt PR-meistritelt ära kriitikanooli. Reformi seadusesse valamise eel ilmunud artikli «Töövõimereformi vead tuleb kinni maksta Eesti töötajatel» järel pööras kõrge riigiametnik mu (siiani asjakohased) väited oma vastuartiklis lausa ükshaaval pea peale.

Nüüd aga põrmustas valitsusliige Sven Sester kogu selle hoolega maalitud illusoorse pildi ühe avameelse tõdemusega. «Kuna ei saa olla kindel, et inimesed hakkavad täpselt käituma vastavalt reformi eesmärkidele, võib riskide realiseerumine kaasa tuua veel täiendavaid kulusid nii riigile kui ka töötukassale, milleks tuleb valmis olla,» argumenteeris ta vajadust töötukassa ressursside järele (veel nädalatagusele) töö- ja terviseminister Rannar Vassiljevile ja meediale saadetud kirjades lausa hüper-orwelliliku mõistukõnega.

Hull lugu! Poliitikud ja bürokraadid on «riiki päästva» reformikava pastakast välja imenud, aga inimesed ei soovi tormata seatud eesmärke täitma! Sellises olukorras ei jäägi üle muud kui olla pragmaatiline ja keerata vunki juurde, see tähendab panustada täiendavat ressurssi reformi teostumist toetavate meetmete (veel rohkem juhendamist, kontrollimist ja liistuletõmbamist) rakendamiseks. Ressurssi selleks tuleb võtta sealt, kus seda on … ja kust seda algusest peale võtta plaaniti. Iga lapski teab tänaseks, et «kümnendi suurreform» üksnes omaenese tahtest tööle ei hakka.

Olen seni kirjutanud segase saatusega töövõimereformi anatoomiast ja patoloogiast. Nüüd oleks õige hetk avalikustada selle post-mortem analüüs. Seejärel võiks riik kanda kadunukesega seotud kahjud ja kasutada kogu ülejäänud aja ja raha täiendavate viguriteta reformi sihtgrupi elukvaliteedi tõstmiseks ja võrdsete võimaluste loomiseks ühiskonnas. Seejärel saaks osa puudega inimesi tööle suunduda. Kes juba töötavad, püsiksid seal aga kindlamini edasi.

Selline stsenaarium pole aga võimalik, sest poliitikutel on töövõimereformi siiski veel hädasti vaja – see on kui muumia Punasel väljakul, mille vari saadab me tegemisi veel pikka aega. Millega siis veel, kui mitte töövõimereformiga õigustada jätkuvat maksukorjamist töötukassasse, kui riik on lubanud rahva maksukoormust vähendada? Millega veel lämmatada töötukassa nõukogu järgmisi ettepanekuid, kui nendega nõustumine lööks riigieelarvesse sügava augu?

Niisiis polnud valikut. Oravatel tuli kroonijuveel, mille sära saatel nad taas võimule jäid, ka edaspidi läikimas hoida, et selle abil valitseda. Samas oli selge, et jätkamine töövõimereformi juhtparteina ka selle rakendusfaasis tooks vaid jama ja kohustuse tegude eest vastutus võtta. Vastutada võiks aga keegi teine. Nii otsustatigi veeretada juba otsast pragunev ja veel viimaseid aegu hirmsat ühiskondlikku koletist varjav käomuna koalitsioonipartnerite põlletaskusse. Inglismaal, muide, on analoogne töövõimereform toonud mõne aastaga kaasa juba enam kui tuhande toetuse ja abita jäetud puudega inimese surma, teatas hiljuti Briti ajakirjandus.

Kohe pärast valimisi andiski Reformierakond pikema jututa käest mõlemad sotsiaalministrikohad. Partnerid võtsid need ka pikema jututa vastu.

Olukord, mis meile praegu vastu vaatab, on aga enam kui kurioosne. Kui Reformierakond pidas pikki aastaid ja veel hiljutise ajani sotsiaalministeeriumi algajate ministripraktikantide harjutusbaasina, siis nüüd inkubeerub käomuna samas asutuses kahe parteiesimehe – Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski – valvsa silma all. Kumbki neist täiesti erineva maailmavaatega partei esimesest mehest ei saa üksinda otsuseid teha, kuid vastutust tuleb neil kanda üheskoos. Machiavelliliku vangerduse teinud oravad peavad aga kusagil nurga taga peenikest naeru.

On siiski ka neid, kes reformi usuvad – näiteks paljud töötukassa töötajad – ja nende üle on mul hea meel. Just nende käes ongi praegu ainsad võimalused inimeste jaoks midagi vajalikku ära teha – pisut vähem kui iga teine euro reformirahast võib nende vahendusel jõuda reaalselt tuge vajavate inimesteni.

Raske oleks hetkel soovida ka enamat. Näiteks et töötukassa praegune või ka tulevane töötajaskond ütleks «ei» omaenese töökohtadele, et vabastada poliitilise otsusega reformi haldamiseks ettenähtud ressurss puudega inimeste elukvaliteeti toetavate kulutuste tegemiseks. Või torpedeerida töötukassa paisumist tööturuasutusest võimsaks sotsiaalhoolekande haldusbürooks, mis astub pisut kokkutõmbuva sotsiaalkindlustusameti asemele.

Eesti rahvast, sealhulgas puuetega inimesi, aga nii väike asi kui töötuskindlustusrahaga ümberkäimine praegu ei huvita. Neil on hambus hoopis mahlakam kont – pagulased. Õige ka! Pagulasi saabub siia ehk mõnisada. Ja mis on mitmesajatuhandeline töövõimetute ja nende pereliikmete armee selle kõrval?!