Postimees: Vello Pettai: Eesti esimene välispoliitikavalitsus

01.07.2015Meediakajastus

Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai kirjutab, et Euroopa mured ja maailmas võimenduvad kriisid võivad lähiajal Eesti valitsuse täielikult enda haardesse võtta.

Mõni aeg tagasi näis Eesti sisepoliitika jõudvat ülekeemispunktini. Pärast pingelisi märtsi valimisi oli parlamendierakondade arv üle öö paisunud poole võrra. Pikad ning keerulised koalitsiooniläbirääkimised viisid tulemuseni, millega ükski erakond ei olnud justkui rahul. Tekkis järjest tunne, et kõik käivad ringi, rusikas taskus. Oodati vaid hetke, mil saaks välja valada tekkinud frustratsioone või mõne isiku puhul ka ambitsioone.

Ehkki Taavi Rõivas oli suutnud üsna edukalt asuda pärast Ansipi-Kallase rotatsioonikava äpardumist peaministri kohale , ei õnnestunud tal hiljem oma esimesele täiejõulisele valitsusele erilist pitserit anda. Koalitsioonilepe oli laialivalguv, lapitud. Selles välja toodud seitse põhieesmärki (sh julgeolek, perepoliitika, majanduskasv, regionaalareng) olid küll kõik väga olulised, kuid need ei sündinud mingist terviklikust nägemusest Eesti arengutrajektoorist.

Pigem nagu parlamentaarsel riigil ikka kukkus lepe välja kompromissina nendest valimisprogrammide pusletükkidest, mis pärast riigikogu valimisi kõige paremini kokku sobisid.

Vältimaks täielikku poliitilist kollapsit lepiti kokku, et enne suvevaheaega võetakse parlamendis vastu vähemalt koalitsioonileppe sotsiaalse meelehea osa ehk lastetoetuste ning tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Sealjuures otsustati välja kannatada ka poliitilise kuumalaine, mis tekkis otsusega kaasnevatest maksutõusudest ning muudest nõutavatest eelarveõgvendustest.

Et valitsus pidas vajalikuks veel lisaks rakendada põhiseaduse paragrahvi 98 ning siduda eelnõud usaldushääletusega, näitas situatsiooni dramaatilisust. Üleüldse on see juba teine kord, kui Taavi Rõivas on peaministrina läinud seda erakorralist teed. Samas pole kogu varasema taasiseseisvunud Eesti ajal seda menetlusviisi kasutatud rohkem kui vaid ühe korra (2009. aastal).

Nagu Vabaerakonna esimees Andres Herkel jõudis oma blogis kirjutada: «Praegu pandi nelja erineva usaldushääletusega koalitsioonisisestele erimeelsustele korraks kaas peale. Vähemalt suveks.» Kas septembris läheb kisma uuesti lahti?

On võimalik, et selleks ei jätku tegelikult aega, kui praegused välispoliitilised kriisid püsivad ning Taavi Rõivase kabinetist saab taasiseseisvunud Eesti esimene välispoliitikavalitsus.

Eesti-suuruse riigi puhul on selge, et ükski valitsus ei sea ametisse astudes endale suuri maailma transformeerivaid välispoliitilisi sihte. Meie võimuses ega kohustuski pole luua uusi maailmakordi. Välispoliitika ülesanne on pigem hoida riigi jaoks rahvusvahelises süsteemis asjakohast (üldjuhul madalat) profiili.

Parimal juhul saab väikeriik seada endale omakasupüüdlikke sihte nagu liitumine mõne mõjuka rahvusvahelise organisatsiooniga või suhete arendamine mõne piirkondliku hegemooniga.

Sellist välispoliitikat ongi Eesti ajanud viimase 20 aasta jooksul. Ent Põhja-Aafrika pagulaslaine, Ida-Ukraina sõjalise konflikti, Lõuna-Euroopa võlakriisi ning läänest ähvardava Suurbritannia euroskeptitsismi tingimustes on Eesti esimest korda justkui ümber piiratud mitmest välispoliitilisest tulipunktist, mis kõik hakkavad nõudma valitsuse aega ja tähelepanu.

Praegune valitsus peab otsustama mitte ainult, kuidas meedias reageerida nendele probleemidele, vaid ka kuidas lahendusi leida Euroopa tasandil. Et rahandusminister Sven Sester veedab kümneid tunde euroala ministrite nõupidamistel Kreeka majandusliku ja poliitilise tuleviku üle või et sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna peab ette valmistama uusi hoolekandestruktuure pagulaste vastuvõtmiseks, on selgelt välispoliitikast tingitud tegevused.

Ning seda vähem aega ja võib-olla ka raha jääb üle, et mõelda läbi haldusreform, pidurdada ääremaastumist või arendada ettevõtlust.

Veel enam, neid tegevusi tuleb pidevalt selgitada mitte ainult Eesti välispartneritele, vaid ka peaasjalikult Eesti rahvale. Seletada tuleb, miks Eesti valitsuse töö peab alalõpmatult keerlema välisasjade ümber. Mis see meie riigi asi on muretseda justkui pidevalt teiste inimeste hädade üle, samas kui meie enda areng on jäänud toppama ning uusi ideid vähe?

Jah, küüniliselt võiks arvata, et välisilma mured aitavadki poliitikute tähelepanu sisepoliitilistelt umbsõlmedelt ära pöörata. Ainult et need mured on paraku sellised, millest vähemalt üks erakond on otsustanud varmalt kasu lõigata. Valitsuserakondade kommunikatsioonistrateegia peab siin palju nutikam olema kui omal ajal Euroopa Liiduga liitumisel, selleks et vee peal püsida.