Postimees: Võlakirjateema tuli kapist välja (Tõnis Oja)

27.04.2015Meediakajastus

Mitmed Eestisse elama asunud välismaalased, kes on soovinud investeerida meie riigi võlakirjadesse, on pidanud pettuma, sest neid väärtpabereid lihtsalt ei ole. Öeldakse ju igas investeerimisõpikus, et investeerimist peaks alustama võlakirjadest kui kõige väiksema riskiga instrumentidest.

Riigivõlakirjade teema on vähemalt viimase kümmekonna aasta jooksul, peaministrite Andrus Ansipi ja Taavi Rõivase valitsemisperioodil, olnud täielik tabuteema – nii kui keegi võlakirjade teema üles võttis, tüürisid Reformierakonna juhtivpoliitikud selle teema kas delikaatsemalt või robustsemalt Kreeka radadele (à la kas me soovime minna Kreeka teed).

Intressid pea olematud

Paistab, et nüüd on olukord muutunud. Uues valitsusliidus läks rahandusministri portfell Isamaa ja Res Publica Liidu kätte, kes vaatab riigi võlakirjade teemat avarama pilguga.

«Võlakirjad ei ole saatanast,» lausus eile Postimehes rahandusminister Sven Sester, kes toonitas samas, et võlakirjad ei saa olla ka eesmärgiks omaette. «Kui on vaja erinevate tegevuste ja otsuste elluviimise katteks finantsvahendeid, siis võlakirjad on üheks instrumendiks, nagu on ka laen ja reservide kasutamine,» lisas ta.

Analüütikud, investeerimisspetsialistid ja -nõustajad on juba pikemat aega rääkinud, et Eesti majanduspoliitika on liiga lihtsakoeline ning fiskaalpoliitika järgi võiks oletada, et meil pole enam kuhugi pürgida ja riik on peaaegu valmis.

«Meie valitsus hoiab eelarve tasakaalus, mis on küll vajalik, aga kas meil tõesti enam kuhugi areneda või arendusprojekte ei olegi?» küsis advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous partner Sven Papp. «Kas me ei tahagi enam midagi saavutada? Kas meie tahtmised lõppesid tõesti ära sellega, et saime NATOsse ja Euroopa Liitu ning nüüd on kõik ja punkt?»

Juba enne parlamendivalimisi tõusis riigivõlakirjade emiteerimine päevakorda siis, kui eurointressid langesid ülimadalale tasemele, ning eriti teravalt pärast seda, kui Euroopa Keskpank ja rahvuslikud keskpangad hakkasid märtsi alguses valitsusvõlakirju kokku ostma. Euroala riikide võlakirjade intressitasemed on ülimadalad või isegi negatiivsed.

Ainus riik, kelle võlakirju osta ei saa, on Eesti.

«Praegune intressikeskkond on riikidele erakordselt soodne aeg pikaajaliste eksporditulude kasvu või heaolufondi (sovereign wealth fund) väärtust tõstvate investeeringute tegemiseks,» nentis Nordea panga peaökonomist Tõnu Palm.

«Kõrgema reitinguga euroala riikide, sh Soome jaoks, on 30 aasta euro reaalintress hetkel negatiivne – koguni miinus üks protsendipunkti. Seega sööb inflatsioon piltlikult öeldes ära intressikulu ja rohkemgi veel,» lausus ta.

Palmi sõnul ei ole just raske leida investeeringuid, mis teeniksid 30 aasta perspektiivis tootlust rohkem kui 0,6-protsendine laenukulu.

Nordea panga peaökonomisti hinnangul on võlakirjade emiteerimisel suurim risk see, et tekib ülisuur kiusatus kasutada laenuraha mitte Eesti rahva pikaajalise rikkuse kasvatamiseks, vaid sisenõudluse ja muude ärihuvide edendamiseks. «Raha kulutamiseks ei tule ideedest kunagi puudus,» toonitas ta.

Tõnis Paltsu idee

Spetsialistide sõnul on ka Reformierakonna juhtivpoliitikud andnud mõista, et üheks vastuseisu põhjuseks on usaldamatus võimalike järgnevate valitsuste finantspoliitika suhtes.

LHV majandusekspert Heido Vitsur ütles, et Eesti võiks küll võlakirju emiteerida, kuid ainult siis, kui oskaksime saadud rahaga midagi ratsionaalset, selgelt kasu toovat või hädavajalikku ära teha.

«Eelkõige investeerida sellistesse projektidesse, mis toetaks majanduskasvu, ning poleks paha, kui neist otseselt saadav tulu võimaldaks laenu tagasi maksta. Ilma pikemalt analüüsimata võib siin näiteks tuua energiasäästu või transpordi ja logistika valdkonna projekte. Kuid nagu arenenud maade kogemus näitab, on selliseid ka muudes valdkondades,» selgitas ta. «Ma ei näe midagi halba ka selles, kui laenu alusel kaetakse teatud ulatuses mõne väga vajaliku, kuid vaba raha puudumisel pidevalt edasi lükatud reformi läbiviimise ühekordsed kulud,» lisas majandusekspert.

Ettevõtja ja poliitik Tõnis Palts (IRL) kirjutas eile Postimehes, et meil tuleks nüüd oma laenupotentsiaali kasutada ning poleks patt sellest kaks protsenti mõistlikult investeerida sinna, kust see tõenäoliselt otseselt tagasi tuleb, ja suunata tööjõumaksude alandamisse. Tema sõnul on just kõrged tööjõumaksud põhjuseks, miks ei kiputa Eestisse looma kõrget lisandväärtust tootvaid töökohti.

Spetsialistid laitsid selle konkreetse idee siiski maha.

«Täiesti vältima peab aga laenuraha kulutamist jooksvate kulutuste katteks. Idee asendada tööjõumaksude alandamine ka ainult osaliselt laenatud rahaga tundub mulle olevat just sellist laadi ettevõtmine,» arvas Vitsur.

«Ega siis tööjõumaksude alandamine too endaga momentaalselt kaasa sellist majanduskasvu, mis lubaks kiiresti korvata maksude alandamisest tekkiva puudujäägi või vähendada hädavajalike sotsiaalteenuste mahtu,» lisas ta.

Kaks emissiooni

Tegelikult ei ole riigivõlakirjade emiteerimine Eesti jaoks mitte midagi uut. 1993. aastal emiteeris Eesti riik võlakirju mahus 300 miljonit krooni (19 miljonit eurot) seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi 2004. aastaks.

Lisaks sellele emiteeris Eesti riik 2002. aastal rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot lunastustähtajaga 2007. aastal. Nende võlakirjade emiteerimise eesmärk oli refinantseerida juba võetud välislaene ja rahastada radarisüsteemide oste.

Tookordsed intressitasemed olid aga hoopis muud. 1993. aasta laenuintress oli 10 protsenti ning 2004. aasta võlakirjade kogukulu 5,24 protsenti.

Eurotsooni riigivõlakirjade kogumaht on kuus triljonit eurot

Allikad: The Wall Street Journal, rahandusministeerium

Pillesaar: maksu võiks alandada

Tööjõumaksude vähendamine on piisavalt oluline põhjus, miks tuleks Eesti riigil välja anda võlakirju, leidis IT-ettevõtja, tarkvarafirma Helmes omanik Jaan Pillesaar (pildil).

«Maksulangetus ergutab majandust, aga elavnemiseni läheb kolm-neli aastat aega. Tekkiv auk riigieelarves on vaja üle elada,» hindas ta. Pärast majanduse elavnemist taastuvad lõpuks ka laekumised endisel määral.

Praegu on Pillesaare sõnul patiseis – tööjõumaksud on kõrged ja poliitikutel pole julgust neid alandada. Ta ütles, et tööjõumakse võiks alandada 5–10 protsenti.

«Sotsiaalmaks alandada 25 protsendini ja tulumaks jätta 20 protsendi peale, siis võiks oluline positiivne mõju tekkima hakata,» hindas ettevõtja.

Pillesaare sõnul on maksumäär, mille juures maksumaksjad enam maksude optimeerimist ei kaalu, umbes 15 protsendi juures.