Raplamaa Sõnumid: Kodanikuühendus korraldas Nabala trasside kohatust näitava pressikonverentsi

20.10.2015Meediakajastus

Kaaluda Rail Balticu Nabala-trassi on sama kui kaaluda Kihnu viigerhüljeste konservitehase rajamist, võrdles Keskkonnõiguse Keskuse jurist Siim Vahtrus, pälvides saalilt kõlava aplausi.

Tallinna keskraamatukogu saal on rahvast täis – eeskätt mitmesuguste väljaannete ajakirjanikke, kuid ka muid huvilisi. Kodanikuühenduse Avalikult Rail Balticust (ARB) inimeste kartus, et nende korraldatav pressikonverents ei köida teiste keeruliste ühiskonnaprobleemide taustal küllalt tähelepanu, ei ole leidnud kinnitust.

Seekordne pressikonverents kannab nime „Rail Baltic: konfliktne ideaal” ning kõne all on Rail Balticu planeerimine ning uuesti tulipunkti tõusnud Nabala-Tuhala kaitseala teemad.

Laua taga on kohad sisse võtnud esinejad – Keskkon-naõiguse Keskuse jurist Siim Vahtrus, looduskaitseekspert Mati Kose, Eesti Keskkonnaühenduste Koja ja Balti Keskkonnafoorumi esindaja Kai Klein ning Harju maavanem Ülle Rajasalu. Ükski neist ei leia, et Nabala-Tuhala looduskaitseala läbiva Rail Balticu trassivariandi taas laualetõstmine oleks hea mõte.

Liivi Tamm ARB st ütleb tervitussõnad ja Siim Vahtrus asub kõnelema teemal „Kas seadus lubab läbi kaitseala?”

Tema sõnul on esimene küsimus, kas raudteetrassi ehitamine läbi looduskaitseala on üldse õiguspärane. Ta võrdleb, et iseenesest võib ju ka tahta rajada näiteks Kihnu saarele viigerhüljeste konservitehase, olgugi see loom looduskaitse all. Või Ida-Virumaale kaljukotkaste jahionni.

„Miks siis ei tohi?” küsib ta.

Vahtrus selgitab, et selliseid asju määravad kindlaks looduskaitseseadus ja looduskaitseala kaitse-eeskiri. Nabala-Tuhala looduskaitseala kaitse-eeskiri jagab kaitseala rangema kaitsekorraga siht-kaitsevöönditeks ja leebemateks piiranguvöönditeks. Sihtkaitsevööndis keelab eeskiri otsesõnu igasuguse majandustegevuse. Piiranguvööndisse tohib kaitseala valitseja ehk Keskkonnaameti nõusolekul rajada eramuid ja põllumajandustootmise hooneid ehk siis eeskätt lautu, tõdeb Vahtrus.

Kokkuvõttes seega olekski Vahtruse kinnitusel Nabalasse trassi rajamine õiguspärasuse mõttes sama mis viigerhüljes-te konservitehase rajamine Kihnu. Selle mõtteavalduse peale täidab saali esimene heakskiitev käteplagin, mis ei jää viimaseks.

Roheline koridor tähtis

„Aga reeglid on muudetavad,” jätkab Vahtrus siiski. Kõnealusel juhul tuleks kõigepealt siis muuta kaitseala kaitse-eeskirja. See aga tähendaks, et tuleks läbida kogu kaitse-eeskirja menetlemise protsess mis kaitseala moodustamisel – koos nõutavate teavituste, avalike väljapanekute ja aruteludega.

Nabala trassid eemaldati võrdlusest eelmise aasta mais. Seega, kui trassid tagasi võetakse, tuleks teha uuesti kõik see, mis vahepeal pooleteise aasta jooksul tehtud.

Loodusekspert Mati Kose tõdeb, et mitteasjatundjale võib jääda mulje, et Nabala looduskaitseala moodustamine on vandenõu Eesti rahva ja eriti lubjakivikaevandajate vastu ja et see loodi ühe eelmise ministri (Keit Pentus-Rosimannus – VV) propaganda huvides. Tegelikult leidub seal vanade metsade liike, keda inimese tegevus häirib ja kes sel juhul lähevad lihtsalt ära. Teiseks on seal märgala elupaikade liigid. „Muljet avaldav kooslus nii taimede kui ka lindude poole pealt,” annab Kose hinnangu Nabala-Tuhala looduskaitseala tähtsusele.

Ta lisab, et looduskaitseala loomist vajalikuks pidanud ekspertide rühma juhtis Kalev Sepp, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane. Ta on rahvusvahelise looduskaitseliidu piirkonna teadussekretär.

Kose ütleb, et ei saa alahinnata ka selle piirkonna kui rohelise koridori tähtsust loomade jaoks. Kõrval on Tallinn-Tartu maantee. Kui loomad tahavad Ida-Eestist tulla, aga tarad on ees (Rail Balticu raudtee plaanitakse terves ulatuses mõlemalt poolt piirata taraga – VV), lähevad nad Tallinn-Tartu maanteele tagasi, see aga hakkab mõjutama liiklusohutust, räägib Kose.

Lisaks hakkaksid linnud uue elektriraudtee elektriliinidesse lendama ja seal hukkuma. Kose tõdeb, et elektriliinidesse lendamine on lindude hukkumise põhjuste esikolmikus.

Räägitakse kuni 240 kilomeetrit tunnis kihutavatest kiirrongidest, aga tegelikult tuleks sellistes piirkondades rongide liikumise kiirust hoopis oluliselt piirata, soovitavalt 50 kilomeetrini tunnis, tõi Kose välja. Seda selleks, et linnud saaksid hoiduda rongide eest. Ohualdiste liikide hulgas on seal näiteks kakud, rähnid, öösorr, konnakotkas, kanakull.

Milleks üldse vaja?

Kai Klein meenutab, et Keskkonnaühenduste Koda valis Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamise 2014. aasta keskkonnateoks. Ta tõdeb, et keskkonnaühendused on üldse mures Rail Balticu trassi rajamise pärast, sest see trass omab märkimisväärset keskkonnamõju – nii raudtee ise kui ka selle ehitamine.

Kui viia Rail Balticu trass läbi Nabala, lõhuks see looduskaitseala ära – ei saaks enam rääkida terviklikust kaitsealast, nendib Klein. „Me väga loodame, et Rail Balticu
trassi Nabalasse ei tule,” ütleb Klein. Ta lisab, et kui seda trassi üldse lubada Eestisse, jääb küsimus, mille ja kelle jaoks seda vaja on.

Harju maavanem Ülle Rajasalu alustab kirjeldusega omaenese sekeldustest Euroopa piirkondade vahel liikudes ja tõdeb, et kiiret ühendust Euroopaga on ikka vaja küll.

„Suure üllatusena tuli, et rahandusminister selle kirja väljastas,” tunnistab ta siis (rahandusminister Sven Sester saatis 21. septembril laiali kirja ettepanekuga, et tuleks ikkagi kaaluda Rail Balticu raudteetrassi viimist läbi Nabala-Tuhala looduskaitseala – VV).

Ta võrdleb, et Rootsis planeeriti samuti alguses uut kiirraudteed läbi metsade ja soode, kuni inimesed sekkusid. „Raudtee on ikkagi inimeste jaoks. Ka Soomes on välja tulnud, et raudtee inimeste lähedal annab palju,” räägib ta. Ta meenutab, et Nabala trassid ilmusid Rail Balticu kaardile siis, kui regionaalne transport polnud plaanis (Nabala trasside kriitikud on juhtinud tähelepanu, et nendele trassidele ei saaks lisada regionaalset liiklust, mille jaoks praegu eelistatud trassil juba peatusi planeeritakse – VV).

„Meie olime oma planeeringuga juba nii kaugel, et valmis saatma kooskõlastusringile, kuni tuli see pauk – läbi Nabala,” märgib Rajasalu.

Ta toob ka välja, et Nabalat läbiv raudtee ei tuleks teistest lühem. Seda argumenti on aga Nabalat läbiva trassi eestkõnelejad kasutanud. Samuti ei jää Rajasalu kinnitusel Nabala trassi teele teistega võrreldes vähem inimesi, keda see raudtee võiks häirida.

Ka tuleviku jaoks ei ole Nabalat läbiv trass Rajasalu sõnul perspektiivikas, sest selle ots ei lähe kokku tulevase Tallinna-Helsingi tunneliga Viimsis.

Omavalitsuste vastusamm

Ametlik päevakord on läbi. Sõna palub Saku vallavolikogu esimees Tanel Ots, kes oli ka Nabala Keskkonnakaitse Ühingu eestvedaja. Ta küsib, et kui Nabala trass ei ole teistest lühem ja selle teele ei jää vähem inimesi, miks siis seda läbi surutakse. Ta lubab, et kui Nabala trassid uuesti lauale tõstetakse, hakkavad nemad kohalike omavalitsustega uuesti läbi suruma Tallinnast praeguse raudtee kõrvalt tulevat otsetrassi, millele nad on juba varem oma poolehoidu väljendanud.

Liivi Tamm ütleb, et pressikonverentsile oleks soovinud tulla ka Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni esimees Urmas Tartes, kuid pidi olema mujal. Küll aga on ta saatnud oma seisukoha, mille Liivi Tamm ette loeb. See on üsna lühike. Kuna pärast Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamist ei ole teaduslikku infot selle piirkonna kohta, pole ka põhjust kaitsekorras midagi muuta, kõlab see.
Sõna küsib loomastikuekspert Val Rajasaar. Ta ütleb, et kuna raudteed ehitatakse inimeste jaoks ja seda ehitavad inimesed, tuleks see teha sinna, kus inimesed on juba maastiku ära rikkunud ehk kohta, kus praegu juba on raudtee.

Uus raudtee uues kohas paiskab tema sõnul segamini sadade aastate jooksul välja kujunenud loomade käigurajad. Tema kinnitusel toob see kaasa ka riski inimestele. „Kui need rajad segi paiskame, ei saa me loomadele kaarti sarvede vahele panna, kust ta minema peab,” tõdeb Rajasaar.