Riskijuhtimise aastakonverentsi kõne

28.04.2017Arvamus

Austatud riskijuhid, esinejad, külalised

Kõigepealt tahan tänada korraldajaid, kes mind seda huvitavat konverentsi juba kolmandat aastat järjest avama kutsuvad. Ma ei kujuta ette, millega ma nad ära võlunud olen. Aga igatahes on suur au taas siin teie ees olla. Aitäh!

Mõni sõna Riskide võtmisest

Enne kui ma siia tulin, jäi mulle silma üks hiljuti poelettidele jõudnud raamat, kus on kirjas kolmkümmend kolm tuhat kolmsada kolmkümmend kolm (jah, rohkem kui 30 tuhat) rahvatarkust üle maailma. See on üks võimas teatmeteos, mille on kokku pannud eesti pedagoog, koolidirektor ja rahvaluulekoguja Kaleph Jõulu. Pole kahtlust, et sellisest teosest leiab rahvatarkuse igaks elujuhtumiks.

Sellepärast vaatasin sealt, mida maailma rahvastel riskijuhtimise kohta öelda on ja leidsin teiste hulgast kaks rahvatarkust – üks Itaaliast ja teine Taanist. Taanlased ütlevad Kaleph Jõulu andmetel, et see, kes kardab riskida, ei saavuta elus midagi. Itaallased aga ütlevad, et kes liiga palju riskib, ei saavuta midagi. Ja mõlemal rahval on õigus ja neil läheb hästi.

Eks tegelikult ongi meie elu ja äri üks riskide võtmine selleks, et midagi saavutada. Aga tähtis on see, et me saame aru, milliseid riske me võtame. Ja sama tähtis on see, et me ei maali omale ise hirmukolle, mida hiljem kartma hakata. Ehk, nagu ütleb ka konverentsi pealkiri, riskijuhtimine on tähtis.

Nüüd Riskivõtmisest ja rahulolust

Jäin ka mõtlema, kuhu suunas meie ühiskond liigub. Kas me muutume ühiskonnana pigem riskialtimaks või pigem alalhoidlikumaks. Minu tunne on, et pigem alahoidlikumaks. Ammu on möödas pöörased üheksakümnendad, kus maailm oli ees lahti ja riske võeti tihti pimesi. Nüüd on ühiskonnas palju paika loksunud.

2016. aasta sügisel läbi viidud Eurobaromeetri küsitluse järgi oli eluga tervikuna rahul (väga või küllaltki rahul) 80% Eesti kodanikest. See näitaja ei ole viimase kolme aasta jooksul oluliselt muutunud. Keskmisest rahulolevamad on alla 40-aastased, alles õppivad või kõrgema haridusega, suurte linnade ja keskmisest suurema sissetulekuga elanikud.

Rahulolu on tore asi, aga samas tähendab see seda, et meil on tekkinud suul hulk inimesi, kes sõnades soovivad suuri muutusi, aga võitlevad hoogsalt nende vastu kui need peaks toimuma nende tagahoovis.

Ühesõnaga, muutusi kavandades tuleb üha enam arvestada vastasseisudega, see muudab muutused keerulisemaks ja ajamahukamaks. Ja nii jääb.

Siinkohal tasub tähelepanu pöörata riiklikele turvavõrkudele

Maailm muutub meie ümber aina kiiremini ja inimesed ootavad selles olukorras kindlust ja selgust. Küsimus on, kes või mis seda kindlust ja selgust pakkuda saab.

Kui vaadata riigieelarvet, siis riigi kulud turvavõrkudele kasvavad. Ka uue riigi eelarvestrateegiaga läheb kõige suurem osa rahast Sotsiaalministeeriumile, kes kaitseb meid riskide eest, mis seonduvad meie tervisega aga ka sellega, kui me kaotame töövõime või satume muul põhjusel vaesusse. Ligi pool meie eelarvest kulub selliste riskide maandamisele rohkem või vähem solidaarsetel viisidel. Vana euroopa panustab sellistesse turvavõrkudesse meist veel oluliselt suurema protsendi oma rahvuslikust rikkusest. Minu jaoks on siin suur küsimus, millist koormat suudab meie majandus kanda.

Siit jõuame majanduskasvu ja investeeringuteni

Me peame iga päev mõtlema sellele, kuidas kasvatada seda pirukat, mida jagada.

Ainult kiirem majanduskasv võimaldab rohkem panustada meie rahvaarvu, julgeoleku ja inimeste heaolu parandamisse. Raha ei tule pangaautomaadist vaid ikka ettevõtlusest.

Majanduskasvu eelduseks on investeeringud erasektoris. Loomulikult peab riik oma töö ära tegema ja enamasti teeb ka. Aga heade investeeringute nimel käib maailmas riikide vahel karm konkurents. Meie oleme sellel teel astumas alles esimesi samme. Oleme harjunud uskuma sellesse, et meie üldiselt veel madal maksukoormus ja see, et me maksustame ettevõtete kasumit mitte kasumi tekkimisel, vaid alles kasumi väljamaksmisel on piisavad argumendid Eestisse investeerimiseks. Samas teevad teised riigid ettevõtetele tihti veelgi soodsamaid pakkumisi. Küsimus on, kas peaksime selle ralliga kaasa minema või suudame me välja pakkuda muid eeliseid alates puhtast õhust kuni kaunite päikeseloojanguteni, mis uusi investeeringuid ja meie tootlikkust tõstvat know-howd Eestisse kutsuvad.

Ma tahaks peatuda lihtsate lahenduste petlikkusel

Rahvusvahelised eksperdid – näiteks IMF on ühes oma viimases raportis Eesti kohta – öelnud, et meie tulevik sõltub kõige rohkem meie tootlikkuse kasvust. Aga nad ütlevad ka seda, et lihtsad lahendused on siin otsa saamas. Ehk et Eesti on olulised asjad ära teinud ja neid tuleb hoida ning nüüd tegeleda keerukamatega või nagu öeldakse – madalal rippuvad viljad on nopitud. See uus olukord tekitab frustratsiooni nendes, kes tahavad näha just lihtsaid lahendusi. Ja see loob avara tööpõllu ka neile poliitilistele jõududele, kes omaarust pakuvad lihtsaid lahendusi. Paraku enamik sellised lahendused lihtsalt ei tööta. Milline võiks näha välja 3 punktiga plaan või töötav rusikareegel kodus mobiiltelefoni valmistamiseks. See pole võimalik. Ja ma ei räägi siin peenhäälestamisest – Eesti edu lihtsalt sõltub väga paljudest nüanssidest, mida kõike tuleb teha paremini, et meie majandus kasvaks.

Siinkohal annan kiire ülevaate positiivsetest muudatustest maksunduses ja reformidest, mis toetavad töötamist

Nii näiteks loome me väikeettevõtluse edendamiseks bürokraatiavaba ja madala maksumääraga ettevõtluskonto ja kasvatame oluliselt maksuvaba käibe piiri (tänaselt 16000 -> 40000 euroni). Rahvusvaheliste investeeringute soosimiseks kavatseme alandada 3 aasta keskmise dividendide tulumaksumäära 14%-ni ehk tuua maksumäära allapoole Läti ja Leedu taset neil ettevõtetel, kes regulaarselt kasumit jaotavad. Samal eesmärgil – et meie ettevõtted ja eriti just start-up ettevõtted oleksid rahvusvahelisele kapitalile atraktiivsemad, muudame optsioonide maksustamist paindlikumaks. Juba aastaid on eksperdid öelnud, et väiksemate oskustega inimeste konkurentsivõime on Eestis tänu liiga kõrgele tulumaksukoormale ohus – tulumaksureform ja diferentseeritud maksuvaba tulu – ehk 500 eurone maksuvaba tulu kuni keskmise palga saajatele, lahendavad selle probleemi aastateks. Samuti oleme muutnud või muutmas maksuseadusi, et ettevõtjatel oleks lihtsam ja soodsam teha kulusid oma töötajate transpordile, majutusele ja tervisele. Ja seda nii, et erisoodustust ei peaks maksma.

Ka uue valitsuse mitmed teised reformid nagu vanemahüvitise ja toimetulekutoetuste reform, on suunatud sellele, et riigi turvavõrgud ei vähendaks motivatsiooni teha tööd ja panustada nii majanduskasvu.

Ja loomulikult teeme vajalikke investeeringud taristusse ja haridusse ja teadusse, mis on ka uue eelarvestrateegia suuremad kulukohad.

Ma usun vaba turumajanduse loovasse jõudu. Maailm muutub ja ka meie peame muutuma. Aga see ei tähenda, et riik saab käed rüppe lasta. Paljudes majandussektorites on vaja eri asutuste ja valitsemisalade koostööd, et ettevõtete jaoks oleks turul olemas targad töötajad, sobiv taristu ja õigusruum ning aus konkurents toimiks.

Kõige selle taustal toimib poliitika. 2019. aastal on taas valimised. Mina loomulikult teen tööd selle nimel, et toimiks turumajandus ja inimeste vabadus ise oma elu korraldada ja riske võtta. Ainult nii säilib ja areneb eesti rahvas ja kultuur ja Eesti on ja jääb meile kõigile parimaks paigaks elamiseks. Aga alati on risk, et võib minna ka teisti. Püüame seda riski siis igaüks eraldi ja üheskoos juhtida.

Soovin teile huvitavaid ettekandeid ja arutelusid ja loodan, et nende käigus tekib ka uusi kasulikke teadmisi, kuidas targalt riske juhtida ja teha meie kõigi elu kokkuvõttes paremaks.

Aitäh!