Saarte Hääl: Hotelliettevõtja Toomas Leis: maksutõstmine on enesetapp

29.04.2015Meediakajastus

Teiste vigadest mitteõppimine tõotab Saare- ja Muhumaa majandusele korraliku põntsu panna.

“Saaremaa turismis on nii, et kõik pingutavad ja teevad tööd,” ütleb Saaremaa ühe suurema spaa – GOSPA – kaasomanik ja ka Ekesparre butiik-hotellis majutusteenuseid pakkuva ettevõtte juht Toomas Leis. Viimaste aegade heade näidetena toob ta kaua probleemides sipelnud golfifirma omanikuvahetuse ja käimamineku, tennisehalli valmimise, toimiva parvlaevaliikluse. “Ülemäärast optimismi siiski ei ole,” arvab ta.

Sellele niigi kõikuvale optimismile ähvardab korralikult vee peale tõmmata valitsuskoalitsiooni plaan kaotada majutusasutuste käibemaksu erisus. Maks tõuseks seega üheksalt protsendilt 20-le. Rääkimata sellest, et seda “toetab” rängalt ka kütuseaktsiisi tõus.

Saarte Häälele antud intervjuus viitab Leis, et selliste stsenaariumide korral tulevikus mingeid heledamaid toone küll oodata ei ole.

Kuidas sa hindad Saaremaa turismija majutusturu olukorda aastal 2015?

Soomlaste osakaal turistide seas on järkjärgult vähenenud, on hakanud muutuma teisejärguliseks. Mingil määral on seda asendama hakanud lätlased ja eestlastest turistide osa väike kasv, aga mingist uute turgude avanemisest me rääkida ei saa.

Kokkuvõttes polegi Saaremaal kümne aasta jooksul midagi eriti juurde tulnud. Linnapilt on pigem kurvemaks läinud. Hooajad muutuvad lühemaks. Kõik pingutavad pigem selleks, et taset hoida.

Paremini on mõjunud see, et praamiliiklus on viimase kümne aasta jooksul hüppelise arengu teinud. Aga näiteks lennuühendus paremaks läinud ei ole. Kogu elu läheb aina kallimaks, turistile ka. Ei ole roosiline pilt. Samas kõik ju pingutavad ja teevad tööd. Keegi ei puhka loorberitel.

Keeruline on olukord niigi ja nüüd tahetakse veel makse tõsta. Mida see endaga kaasa toob?

Tegelikult on karm reaalsus, et olukord on selline, nagu see on. Olgu see siis klimaatiline või rahaline. Saarel on elu näiteks kõvasti kallim ja aina kallimaks läheb. Kümne aastaga on kütusehind korralikult tõusnud. Selgelt on vahe, kas sõita puhkama Tallinnast 100 km kaugusele Pärnu või Saaremaale ja maksta lisaks suuremale kütusekulule veel ka praamipiletite eest.

Kui nüüd veel makse tõsta, siis juhtub sama, mis Lätis. Seal tehti see ära 2008. Kadus vist pea 12% majutussektori töökohtadest, täitumused kukkusid.

Ma arvan, et Eestis ei kao need töökohad mitte niivõrd Tallinnas, kui just maakondades. Suured hotellid, isegi Saaremaa suuremad elavad selle ehk üle. Muidugi tuleb loobuda olulistest investeeringutest, hotellide kulumisperiood pikeneb, tööjõukulusid tuleb säästlikumalt kasutada. Väga palju kohti mängimiseks ei ole.

Kõva löögi saavad need majutusasutused, kus on ehk paar kuni 20 tuba. Tegelikult on nii, et selline ettevõtlus on maakondades üks vähestest reaalse töö ja elatise ja ettevõtluse allikatest. Nemad ei taha ka ju oma leivast ilma jääda. Tõenäoliselt liigub siis mingi osa käibest ja maksudest lihtsalt põranda alla.

See raha, mis tahetaks majutusturult ära korjata, on väga suur. 20-25 miljonit eurot on vanas rahas ligi pool miljardit krooni ehk kogu sektori ettevõtete eelmise aasta kasumid kokku. Sellist raha Eesti majutusturul lihtsalt ei ole, et võtad lupsti ära ja midagi ei juhtu. Võtame kasvõi Läti näite: kui majutuse täitumus 7% vähenes, mõjutas see kohe üheselt nii linna restorane, söögikohti, taksosid kui ka kõike muud.

Siis ongi nii, et kui majutuse käibemaks ja kütuseaktsiis kasvavad, on see Tallinnast väljaspool olevate ettevõtjate jaoks piinarikas hääbumine. Mul on tunne, et ei aduta, mida tehakse. Tööandjana arvan, et kui see on ühe protsendi sotsiaalmaksu vähendamise hind, siis need kaks asja ei ole võrreldavad. Nagu opereeritaks vale augu kaudu hammast.

Kui palju hind turisti valikuid tegelikult mõjutab?

Uue rahandusministri Sven Sesteri jutt on, et majutusettevõtluse kasv peaks tulema turu laienemise ja seega uute klientide arvelt, mitte käibemaksu erisusest. Mina arvan, et see on hotellij a turismiäri ning ilmselt ka ettevõtlust laiemalt mitte tundva inimese jutt. Ta pole selle turuosa toimimisega kursis.

Tänapäeval käib asi turismimajutuses ja ka näiteks lennunduses väga lihtsalt. Inimesed võtavad lahti booking.com’i või mingi muu üleilmse broneerimissüsteemi. Toksivad oma soovid sinna sisse ja esimeseks sorteerimisvalikuks pannakse hind. Alles selle järel vaadatakse kõike muud. Need ajad on möödas, kui 15 aastat tagasi läksid turismifirmasse ja seal pakuti sulle pileteid või sihtkohti ning võidi su otsuseid seega mõjutada.

Turismis loevad üleilmsed süsteemid palju. Samas on mujal ja just Euroopas majutusele tavaliselt madalam käibemaks. Paljudes riikides on lisaks ka toidul madalamad käibemaksumäärad. Meil pole ka päikest, hinnatase tõuseb maksude tõttu kiiresti ja pidevalt. Mis see meie konkurentsieelis siis on?

Sester ütleb, et tõstame küll makse, kuid riik reklaamib ka Eestit rohkem. Mina ei usu seda riigi reklaamimise juttu absoluutselt. Tore on, kui seda tehakse, aga see ei saa olla põhjendus maksutõusuks.

Oli ju oodata, et ükskord tuleb see erisuse kaotamine nii või teisiti?

Me oleme selle vastu kogu aeg võidelnud. Näiteid on kohe kõrvalt võtta – Läti. Loll on see, kes ei õpi ka teiste vigadest. Lätis viidi käibemaks kahe aasta pärast alla tagasi. See kõik oli ülejäänud majandusega nii seotud, et hakkas ka seda kurnama.
Kummaline on vaadata, et tegelikult ju eelmine majandusminister, koalitsiooni kuuluv Urve Palo, ja mitmed teised koalitsiooniparteide poliitikud kritiseerivad seda. Sama meelt on konjunktuuriinstituut. (Intervjuu Toomas Leisiga toimus eelmisel nädalal. R. V.) Sellistele asjadele peaks eelnema ühiskondlik diskussioon.

Kütuseaktsiis annab veel omakorda hoobi.

See on selgelt üks halvemaid viimase aja mõtteid üldse. Olen täitsa veendunud, et ühekahekolme aasta jooksul liiguvad kütusehinnad tagasi sinna kaks korda kõrgemale, kus need olid enne Ukraina kriisi. la koos kõrgema aktsiisiga siis me alles hakkame maksma…

Absoluutselt kõik asjad lähevad kahimaks. See on nagu bensiiniga tule kustutamine. Need lubadused inimesi aidata, mida poliitikud jagavad, on kõlavad, aga katteallikad tuleb selgelt mujalt leida.

Kust see katteallikas leida?

Kui ei ole võimalik katta, siis ei saagi selliseid asju lubada. Praegu makstakse laustoetusi, sõltumata sellest, kas on vaja või ei. Lastetoetus näiteks. Summad on tegelikult päris suured ja võiks mõelda, kuidas neid vajadusepõhiselt jagada.

Kui sa võrdled Tallinna elu ja maaelu, siis tõstke mu poolest mingeid pealinna kinnisvaramakse või teisi ja kolmandaid makse. Ilmselgelt on seal võimalusi ja rikkust rohkem. On võimalus niimoodi mängida.

Väliskorp oratsio onide -le kuuluvate suurettevõtete kasumeid on siit aastaid maksuvabalt välja viidud. Minul ei ole seda kasumit kuhugi viia, mul on väike Eesti ettevõte ja ma investeerin selle siia tagasi. la kui välja võtan, siis jääb see siia ju dividendide näol. Kui laenuraha on odav, miks me siis midagi selle pealt ei finantseeri? Tasakaalus eelarve on ka nagu kahe teraga asi: istume ja vindume siin, anname veel Kreekale laenu ka ja nii elu ongi. Ma ei ole poliitik, aga kodaniku ja valijana ei ole ma nõus selliste asjadega.

Ettevõtjana tunnen, et see paneb selgelt mõtlema, kas ma ikka investeerin siia Eestisse. Miks ma pean siin raiskama oma aega ja närvi ja raha? Maailm on ikkagi vaba, Euroopa Liit on tänaseks nii palju avanenud. Tööjõud liigub ja raha liigub, saad laene võtta ja toimetada mujal.

Ma olen kindel, et ei ole ka see aeg kaugel, kui Eestist hakkavad ära minema ettevõtjad. Ühel hetkel saab ka neil isu täis ja teatavad, et lähevad mujale Euroopasse, ja võtavad lapsed ka kaasa.

Kuidas sellest kõigest siis Toompeal aru ei saada? Seal ei ole ju ometi rumalad inimesed.

Ma arvan, et väga palju on kinni elukogemuses. Meid valitsevad inimesed, kes on 10-20 aastat olnud ainult riigikogus, sekka nõunikud ja muud ametnikud, kes on sinna tulnud otse koolipingist. Loomulikult tunnevad nad hästi oma poliiteriala. Oskavad “uuskeeles” rääkida. Kuidas panustada, laieneda, koostööpartnereid kaasata ja oskavad üldse kõiki neid uusi väljendeid. Aga päeva lõpuks on ikkagi nii, et eraettevõtluse taustaga poliitikud on tihti teist meelt.

Ma arvan, et kui sa oled 1020 aastat päriselust eemal olnud, siis sul kaob see päriselu hindamise taju ära. Ma ei taha küll midagi halvasti öelda, aga see lihtsalt on nii. On ministreid, kes on sisuliselt terve elu ainult poliittöötajana elanud ja aastaid erinevaid ministrikohti täitnud. Seal tekkibki selline tunne, et keegi ei saa sinust aru ja ainult sina tead, kuidas maailma asjad käivad. Ja nad usuvadki tõsimeeli, et kõik teised on õelad ja rumalad. See on inimlik, aga väga ohtlik ja ilmselge stagnatsiooni märk.

Kuidas sa ise hakkama saad. Miks sa seda kõike siin teed, just väiksemaid asju?

Aga ma elan siin. Kes siis veel teeb? See kõik loob olemasolevale väärtust. Kuressaare linnapark ja linnus on uskumatult ainulaadsed asjad. Eks me proovime siin siiski tööd ja leiba anda.

Kuursaalil algab neljas hooaeg, oleme ennast sisse töötanud. Jätkame samamoodi, aga uutest mõtetest niipalju, et toome Saarte Sahvri suveks parki. Suvesahvrina. Kuursaalis jätkuvad Sadhu jämmid, lähevad aina populaarsemaks. Zurra-Murrast kujundame sel aastal rohkem jäätisekohviku laadse koha, rohkem lastele. Kõik vallikraavi paadid toome Ekesparre juurde kokku ja teeme sinna ka väikese jäätisepunkti. Siis ehk turist ei kappa lossist tulles kohe bussi tagasi.

Ekesparre butiikhotellil algab teine hooaeg. Esimese aastaga saime booking.com’i reitingus Kuressaare parimaks. GOS-PA-s investeerime, oleme uuendanud terve maja, kõik toad.
Meie oleme suveks valmis, kui ainult suvi tuleks ja praamid sõidaks ja makse ei torgitaks, siis võiks edasi pingutada.

Aafrikasse on odavam minna

Suurperede elukvaliteeti ja reisimisvõimalusi piirab see kindlasti, kuid ega meie riigiisad pole selle pärast kunagi südant valutanud. Siseturismi osakaal kindlasti väheneb. Puhkuse eelarve planeerimisel on praeguste hindade ja viimase hetke reiside juures odavam juba Aafrikasse lennata kui Saaremaad külastada.

Meie kliimat arvestades otsustavad ilmselt paljud hoopis päikeselise puhkusereisi kasuks. Kui kütusehinnale ka otsa väänatakse, pole vaja isegi enam viimase hetke reise oodata, kui just viie tärni tingimusi ei soovita. Siis asumegi doteerima Vahemere riikide majandust, lastes inimestel sinna puhkama minna.

Erkki Noor, Vanatoa talu tegevjuht