Sakala: Peep Peterson: me peame olema ausad

17.06.2013Meediakajastus

Eelmise nädala kolmapäeval Viljandimaal käinud Eesti ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson ütles «Sakalale» antud intervjuus, et vajaduse korral tuleb partnerit kindlasti tunnustada.

«Me peame suutma ausalt rääkida ka positiivsetest aspektidest,» sõnas Peterson, kes kohtus külaskäigu ajal Viljandi maavanema Lembit Kruuse ja kohalike ametiühingu inimestega.

Eesti ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson, kui ma ei eksi, möödus teil 11. juunil sada päeva uues ametis. Kuidas te sellele ajale tagasi vaatate?

Julgen väita, et olen sisse elanud ja esimesed muudatused on käima lükatud. Üks näide on tänane (12. juuni — toimetus) kokkusaamine. Viljandimaal on üle 70 usaldusisiku. Nendest suur osa oli täna kohal ning hakkab ka edaspidi regulaarselt koos käima. Ametiühingute regionaalne mõõde, see, et kohalikud inimesed omavahel suhtleksid ja üksteist julgustaksid, on väga tähtis.

Samal ajal peame riigiga läbirääkimisi selle üle, milline tuleb uus kollektiivlepingu seadus. Esimene selleteemaline kohtumine oli mai lõpul ning praeguseks on seaduse eelnõusse tehtud suuri muudatusi. Läbirääkimiste voor oli meile edukas.

Üritame hoida avaliku sõnumi konstruktiivsena. Püüame rääkida vähem sellest, kuidas meid kiusatakse, ja rohkem sellest, et ajame töötajatele kasulikku asja. Tahame seda, et kui poliitikud kuulevad sõna «ametiühing», kuulavad nad meid ära ja saavad meie sõnumist aru.

Ikka ja jälle on räägitud, et Eestis on sõnal «ametiühing» nõukogude aja pärandina pisut halb mekk. Kui kaugel oleme teie arvates sellest, et võiksime nimetatud jutu ära unustada?

Eks selles mängi suuresti rolli põlvkondade vahetus. Meil on palju noori hakkajaid ametiühingujuhte ning neid on nõukogulikkuses raske süüdistada.

Kaasa aitab ka see, kui meie sõnum pole «me ihkame tagasi», vaid «me ihkame edasi», inimnäolise kapitalismi poole. Me oleme progressiivne jõud, mitte see, kes riiki tagasi sikutab. Ametiühingud pakuvad välja uusi lahendusi, mis on tõenäoliselt pisut skandinaavialikumad ja euroopalikumad kui senised viisid.

Eestis ei ole ametiühingud sama võimsad kui Skandiaavias või Lääne-Euroopas. Siin-seal on kuulda arvamust, et võib-olla ei peakski ametiühingud siinmail nii tugevaks saama, sest nende järele pole enam samasugust vajadust kui varasematel aegadel. Mida teie sellisest seisukohast arvate?

Kahte asja. Esiteks: meil on skandinaavialikud ametiühingud. Transpordi, energeetika, tervishoiu ja hariduse valdkonnas on meie liikmelisus Põhjamaade omaga võrreldav. Kui keegi ütleb, et ametiühingud on nõrgad, siis nende sektorite kohta see kindlasti ei käi.

Teise rühma moodustavad valdkonnad, kus ametiühingutel on veel vähe sõnaõigust, aga see kasvab. Sinna kuuluvad kaubandus, riigitöötajad, teenindus ja infotehnoloogia.

Osa suuri valdkondi, näiteks ehitus ja pangandus on kahjuks seni veel katmata. Panganduses on ametiühingute vastu huvi tuntud, ehituses käivad meil läbirääkimised soomlastega. Võib-olla tõmbab Soome ametiühing lõunapiiri Lätile lähemale.

Kas ametiühingud peaksid skandinaavialikult võimsad olema, oleneb sellest, milline on ühingute roll. Kui ametiühingute eesmärk arvatakse olevat vehkida rusikatega ning panna kõik seisma, siis sellist jõudu ei ole vaja, küll aga ametiühinguid, kes suudavad tööandjatega kontakti luua ning mõtlevad peale oma tasku täitmise ka sellele, kuidas majandust arendada.

Skandinaavia ametiühinguid imetletakse maailmas igal pool, isegi Ameerikas.

Kas Eesti tööandjatele on vaja veel tõestada, et ametiühingu kaudu majandusdemokraatiat arendades on neil võimalik võita?

Kõik oleneb sellest, kas neil on niisugune kogemus või mitte. Kahjuks on positiivse kogemusega tööandjaid praegu vähe, seepärast on meie asi lasta seda laadi uutel kogemustel välja paista. Transpordi valdkonnas ametiühingute ettepanekuid näiteks üldiselt aktsepteeritakse ja usaldusisikuid lüüakse üksteiselt lausa üle.

Kas Eestis on tänapäeval palju juhtumeid, et tööandja püüab keelata oma töötajail ametiühingusse astuda?

Jah, seda tuleb sageli ette. Meie seisukoht on, et peame juhtima avalikkuse tähelepanu rohkem ametiühingute rahumeelsetele ettevõtmistele. Meediasse jõuavad suuresti sellised juhtumid, mille puhul asi läheb streikimiseni, kuid ainult viiel kuni kümnel protsendil juhtudel muutub olukord nii hapuks.

Kui näidata 90 protsenti, mille puhul läbirääkimised on konstruktiivsed, ning rõhutada ametiühingute ja tööandjate ühiseid huvisid, ei tunta ametiühingute ees enam hirmu.

Kui erinev on maakonniti see, kuidas tööandja oma töötajatesse suhtub?

Arvan, et siinkohal ei saa maakondadel eriti vahet teha. Selge on see, et pealinna ümbruses on konkurents tööturul tihedam ning palgad ja soodustused selle võrra suuremad. Aga inimlik suhtumine ei eelda ainult raha, seda võiks jätkuda igale poole.

Viljandi maavanem tõi esile, et siin on tugev kogukonnatunne, ja meie kohalikud liidrid tunnistasid seda. Seegi distsiplineerib tööandjaid ja tagab, et neil on ametiühinguga head suhted.

Olen «Sakalast» jälginud, et Viljandi maakonnas on peetud arutelusid, kuidas majandusahelas paremale järjele tõusta. Tahaksin, et meie ametiühingud samuti selle peale mõtleksid.

Tulles korraks eespool räägitu juurde tagasi — kui palju on teie arvates vaja ametiühingute keskliidus muudatusi teha?

Meie arengukavas on üht-teist räägitud selle kohta, milline on keskliidu ning milline haruliitude roll. Põhisuund on tugevdada just haruliite. Kui praegu kõneldakse, et Euroopa sotsiaalfondist võiks eraldada ametiühingute arenguks lisa­summa, siis ennekõike peaks see raha minema neile — et riigitöötajate ametiühing oleks tugev ja saaks endale juurde ministeeriumitöötajatest liikmeid, et pangandustöötajatel oleks oma ametiühing ja nii edasi.

Keskliidus on vaja põhiväärtusi paika sättida, et tähtsustataks lihtliikmeid. Teiseks on tarvis parandada usaldus­isikute koolitusvõimalusi, et töötajate toetuse saanud inimesel oleks võimalikult hea väljaõpe. Nende eesmärkideni tuleb lähiaastatel jõuda.

Kas keskliidu tasandil on veel vaja atra seada ka selles mõttes, et ei oldaks enam vanamoeline rusikat vibutav jõud, millest ennist rääkisite?

Kindlasti tuleb silmas pidada, et kui mõni seaduseelnõu tuleb, siis ei tee me seda tervikuna maapõhja, vaid ütleme sättehaaval: see asi on valge, see asi must ning nende vahel on veel mitu halli tooni. Nii saavutatakse läbirääkimistele konstruktiivsem pind. Kahtlemata tuleb partnerit, sealhulgas valitsust, vajaduse korral tunnustada.

Meil oli hiljuti riigikogu rahanduskomisjoniga kohtumine, kus andsime edasi oma arusaama majanduses toimuva kohta. Ühel hetkel küsis rahanduskomisjoni esimees Sven Sester: «Kas midagi positiivset ka on?» (Muigab.)

Me peame suutma ausalt rääkida ka positiivsetest aspektidest.

See on vist midagi, mis Eestis veel üleüldiselt õppimist vajab.

Arvan, et see tuleb kasuks. See teeb meele heaks ning sellest sünnib koostöö.